Tartu taastamisele ja täis ehitamisele peaks eelnema linnaplaneerimine

Autor: Enriko Talvistu

Allikas: Sirp

Eesti linnade planeerimine on tõusnud järjekordselt päevakorda. Lisaks Tauri Tuvikese artiklile Sirbis (15. X) kirjutas Krista Kodres seda täiendava artikli Postimehes (5. XI). Samal päeval avaldas Postimees ka noore ajaloolasest ettevõtja Andres-Teet Merisalu romantilise kirjutise Tartu sõjaeelse linnailme taastamise võimalikkuse teemal. Siiani on veel elus legend ilusast hävinud Tartu klassitsistlikust kesklinnast. Kuid kas on ikka hea mõte seda samal  kujul rekonstrueerida?

Tartus oli häving, oli jubedus. Kui oleksime aga viimase sõja eelsetes hõllandustes kinni olnud ning arvesse võtnud sõjajärgset olukorda, oleksime linna taastamist glorifitseerides sunnitud leppima keskmiselt kahekordse kesklinnaga, millest suurem osa pole klassitsistlik, pigem provintslik. Merisalu viitab oma artiklis käesoleval aastal kunstiakadeemia tõlgitud ja üllitatud soome õpetlase Jukka Jokilehto konserveerimise ajalugu pudutavale põhjalikule  teosele. Soovitan seda faktirohket, kuid vähese üldistusega raamatut lugeda kõigil ehitusmälestiste käitlemisest huvitatuil. Samas kahtlen, kas sealt leiab selge seisukoha, millisel moel on kujunenud mälestiste käitlemine ajaloo käigus ning millised võiks olla põhimõtted mälestiste taastamisel. Merisalu artiklis on paraku üsna mitmeid ebatõeseid väiteid ning suisa demagoogilisi kõrvutusi aegadest, mis puudutavad 1940ndaid, 1950ndaid ja 1960ndaid – aeg oli ju  teine –, aga jätkem vigade parandamine mõne teise loo puhuks. Põhiküsimus on: kas ülesehitataval linnaruumil oleks piisav väärtus? Holmi tänav ja nn Kudrjavtsevi hotell kui esimene jugendstiilis ärihoone seal nurgal ei vääri tegelikult Merisalu väidetavat arhitektuuriloolist ja taastamisväärset kõrghinnangut. Meil oli ja on Tartus tunduvalt paremaid juugendlikke lahendusi ning Tartu polnud tegelikult mingilgi määral juugendliku Riia analoog. Barokse  hoone taastamiseks Ülikooli-Lossi nurgal pole aga juba veerand sajandit mitte mingisugust takistust. Ülikool vaevalt et rajab sinna kunagi planeeritud ajakirjanduse osakonna hoonet.     

Mulle tundub, et mainitud taastamisjutu taga paistavad kinnisvaraarendajate kõrvad (palun andeks, kui ma eksin). Kinnisvaraarendajatele „käivad pinda ” veel mitmedki krundid Tartu vanalinnas ja kesklinna tühjad haljaskrundid. Milleks osta kalli raha eest eraomanduses  krunte kusagil Ülejõel või pooleli erarajatisi kesklinnas, kui on haljasalad, mille võiks hea kampaania korral poolmuidu kätte saada? Rohealade ja hoonestatud kesklinna mahu suhe on sama valdkond, mida käsitlevad Tuvikene ja Kodres juba eelviidatud artikleis. Ja suur tänu neile! Küsimus Tartu vanalinna, samuti ka kesklinna linnaruumilisest arengust lähiaastatel, rääkimata lähikümnenditest, on muutumas äärmiselt teravaks. Viimane detailplaneering  tervikliku vanalinna arendamiseks on kolmkümmend aastat vana, Toomemäe kui vanalinna osa planeering on üle kümne aasta vana, terviklik kesklinna arengukava detailplaneeringu tasemel üldse puudub. On küll olemas korra juba muudetud linna üldplaneering, mis on viis aastat kehtinud, aga seal on määratlused niivõrd üldised, et linnaelu kvaliteeti pole see taganud, pigem on andnud võimaluse see hullemaks muuta.   

Arutelu Tartu vanalinna ümbritsevate rohealade hulga ja vajalikkuse üle on iseenesest väga vana. Nagu Euroopa linnades, võitis linnamüüride lammutamisega midagi ka Tartu keskaegne linn, kuid analoogselt Tallinnaga Tartus bastionide alasid siduvat roheala kahjuks ei tekkinud. Ainus linnapark kujunes XIX sajandil  Emajõe ääres kaarsilla ja Vabaduse silla vahel. Muu tühi ruum toimis Tartu kui kunagise suure laadakeskuse turuplatsina (praegune kaubanduskeskus) vanalinna külje all, 1939. aastal viidi see seoses turuhoone valmimisega osaliselt katuse alla. Toomemäe geograafilise reljeefi tõttu tekkinud looduslik piir takistas pikka aega linna laienemist. Ülikooli taasavavatel Johann Wilhelm von Krausel ja Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrotil tärkas aga toona üsna moodne  idee rajada ülikooli hooned keset parki. Linn ümber nende kahe roheala laienes omasoodu, ilma haljasaladeta, kui mitte arvestada elamute viljapuuaedu; Tartu puhul me mingist tol ajal teadlikult kujundatud rohelisest vööndist nagu Riias või Tallinnas rääkida ei saa.       

Teise maailmasõja purustused lõid selleks teatavad võimalused Emajõe kallastel, kus lammutati (enamuses ei lõhatud, sest tellismaterjali oli vaja) suurem osa varasemaid varemeid Saksa okupatsiooni ajal ning hiljem juurde tekkinud  varemeid Nõukogude okupatsiooni ajal. Väide, et seinad olid ju püsti ja et neid hooneid olnuks tegelikult toonastes tingimustes võimalik taastada, eeldanuks väga rikast LääneEuroopa ühiskonda (meenutagem, et Dresdeni Frauenkirche taastamine lõpetati viis aastat tagasi). Võib mõista mõlema okupatsiooni aegset käitumist: ehitusmaterjalide ja elamispindade kriisi ajal sobisid varemed ehitusmaterjaliks, see oli elu nõue. Mu isa ehitas varemete  tellistest oma majale korstna veel 1960ndate alguses. Head tellised olid, ehkki oli raske neid kvaliteetse mördi seest kätte saada. Loomulikult oli ka elanikel alateadlik soov saada painavad varemeväljad silme alt ruttu ära ning eluga edasi minna.     

See, et Tartu kesklinna jäeti piisavalt vabu alasid, arvestades tulevaste esindushoonete ja tseremoniaalväljakutega, oli puhas õnn. Siinjuures pole kohanud katet Merisalu väitele, et kusagile Ülejõele, praeguse Atlantise kõrvale oleks reserveeritud plats Võidu monumendile, küll aga oli see planeeritud praeguse kaubahalli kohale parteikomiteede jaoks, mille ette pidi tulema veel paraadplats monumentidega.  Linna keskosa lähialad ehitati ehitusvõimsuste ja tüüpprojektide arenedes täis seeria nr 317 tüüpelamuid ning nendest on võimatu lähikümnendeil lahti saada. Isegi ainsat silikaatjõletist Jaani kiriku kõrval, mis on takistuseks kiriku kui ainsa maailma mõõtkavas unikaalse eesti keskaegse ehitusmälestise UNE SCO nimekirja lülitamisel, ei suudeta lammutada või sobivamaks teha.   

Osa vabadest aladest ehitati viimastel kümnenditel suuri kaubamaju täis, aga siin tuleks nüüd öelda „stopp!”. Edasine võiks tõepoolest olla avatud diskussiooni teema: kas meil on vaja endise kaubahoovi kohale mingit kolmeneljakorruselist klaasist monstrumit, teisele poole kaarsilda Raekoja platsi nii-öelda lõpetama rida sõjaeelsete hoonete koopiaid või on meile need rohealad tulevikus tähtsad? Midagi ära solkida, nagu juhtus hruštšovkade ehitamisega,  on väga lihtne, aga ehitised jäävad sinna kuni – järgmise sõjani. 

Kas need kesklinna haljasalad on tegelikult  pargid? Praegu on need läbikäiguhoovidena lihtsalt haljad alad, kus on hea suviti murutraktoriga jõristada. Parkidest rääkimine tundub siin kohatu. Vähe on linnu, mis saavad enesele lubada sellist hulka maad kesklinna ja vanalinna ümbruses parkideks kujundada. Pargi nime kannab ainsana välja ülikooli botaanikaaed, mis ilmselt samuti lähimas tulevikus kohaliku omavalitsuse kanda jääb, sest ülikoolile pole seda „äriliselt enam vaja”.   

Või ehk siiski laseme ehitada mõned kaubakastid ja eluhooned erakapitalil? Loomulikult  väikese arvu parklatega, mis ei lahenda põhilist Tartu linna probleemi – liiklust. Või ehitada Võidu silla ja Atlantise vahele hoone politseile, päästeametile või mõnele muule ülelinnalise funktsiooniga asutusele, millest esimene mingi imelise linnaplaneerimisest sõltumatu tehingu käigus on sattunud üüriliseks reformiärimees Seli äärelinna kontorihoonesse (Tartus tehti ju ka Kruudat), teine asub eikusagil Karlova puumajade keskel.   

Need küsimused vajaksid laiemat diskussiooni üld- ja detailplaneeringute tasandil.  Kuni Tartu linnaplaneerimise seisukohti, suletud komisjonides otsustatut, tohib üldsusele vahendada vaid asjasse mittepuutuv heerold ehk linna pressiesindaja, ei muutu midagi. Ei muutu midagi seni, kuni volikogu vastava komisjoni protokollidest saame teada vaid seda, kes istungit juhtis, kes ette kandis ning kogu arutelu mahub ühte lausesse, mis algab sõna „Otsustati”.   

Kahjuks ei käi enam ammu koos linnaehitusnõukogu, kus kuulis ka teisi seisukohti kui kuuleb praegustes vaid linnaametnikest koosnevates komisjonides. Arhitektide roll linnaplaneerimises  peaks olema kõige suurem. Vastasel juhul taandub Tartuski kõik planeerimisseadustikule ning igal krundiomanikul on „õigustatud ootused” ja palgatud jurist, kes vähe lugupeetud advokaat Viktor Kaasiku kombel seletab otsustajatele, kellel on üldse õigus planeeringuteemadel kaasa rääkida ja kellel mitte. Asi on JOKK, aga elustandard linnas käib alla. Vanalinnast on kaubandus peaaegu kadunud, asemele tulnud kohvikud ja kõrtsid  söövad väheste kundede pärast võideldes üksteist välja. Äärelinna poole minnes pole sedagi, enne kui tuleb ringtee, mis on muutunud mingiks äri ja kaubanduse sisetänavaks. Igast suunast pressivad planeeringud peale autokeskset linnaskäiku. Liberaalne vabaturumajandus on end juba piisavalt näidanud kui linnaplaneerimiseks kõlbmatu taktika.