Tartu Waldorfi keskuse võistlusest

Waldorfi pedagoogikale pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner (1861–1925). Tema nime järgi kutsutakse seda ka Steineri pedagoogikaks. Waldorfi koolid lähtuvad oma tegevuses antroposoofilise vaimuteaduse ja inimeseõpetuse põhimõtetest. Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu seaduspäradest. Maailma Waldorfi koolid on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas. Waldorfi kooliks kutsutakse neid asutusi aga Waldorfi Astoria sigaretivabriku järgi, mille tööliste lastele vastav kool 1919 asutati.*

Tartu Waldorfi gümnaasiumi ajaarvamine algab 1990. aastast ning tänaseni tegutsetakse Tartus Ploomi tn 1 asuvas nõukogudeaegses kahekorruselises lasteaiahoones, mida 2003. aastal püüti küll ümber- ja juurdeehitusprojektiga ajakohastada (autorid A. Lunge ja K. Kepp). Selgus aga, et krunt ei võimalda nõutavas mahus haridusasutuse arendamist ja Tartu Waldorfi gümnaasium taotles Tartu linnalt sobivamat krunti. Valik langes endise sõjaväelinnaku territooriumile Kasarmu ja Peetri tänava nurgal. See mahajäetud ja trööstitu piirkond on üks perspektiivseid linnavalitsuse eelisarendatavaid alasid Tartu Ülejõe linnaosas. Krunt on selgepiiriline ja kompaktne, ühe kvartaliga puhverdatud Puiestee magistraalist, pikema küljega piirneb see praeguse staadioni-puhkealaga. Võistlus näitas, et krundile tuleks juurde liita ka kõrvalkrunt või vähendada soovitud keskuse programmi.

Võistluse eesmärk oli Tartu Waldorfi keskuse arhitektuurilahendus, mis pakub tervikliku ja inspireeriva keskkonna keskuse õppijatele, töötajatele ja külastajatele. Waldorfi keskusesse ühe katuse alla on plaanis koondada lasteaed, põhikool, gümnaasium, huvikool ja täiskasvanute koolituskeskus. Hilisemas etapis on kavas välja arendada ka terviklik sotsiaalkeskus, kus esialgsete plaanide kohaselt elavad koos eakad ja lastega pered.

Oma osalussoovist andis teada 43 arhitektibürood, võistlusele laekus 27 tööd. Võistluse tase oli küllaltki ebaühtlane ja kobav. Ega orgaanilist, et mitte öelda Steineri-arhitektuuri meil ülemäära kasutusel ole, mistõttu haakus ingliskeelsetel planšettidel esitatu temaatikaga ehk enam, iseasi, kas seal välja pakutu siin ja praegu ka kõlama hakkab.

Peamine osalejate möödalaskmine oli see, et osa jättis võistluse pealkirjas sõnale „Waldorf” tähelepanu pööramata ning esitas lihtsalt korraliku koolimaja eskiisi.

Kui gümnaasium taotles linnalt krunti, siis loomulikult sooviti saada see koos kehtiva detailplaneeringuga. Võistlusega sai aga selgeks, et sellel polnud mõtet, sest peaaegu kõigis töödes nähti mõttetult vaeva, et etteantud ehitusalasse ja kõrgusesse soovitud ruumiprogramm ära mahutada. Planeeringus on suurim lubatud suhteline kõrgus üheksa meetrit, mis tingis selle, et üks korrus tuli viia maa alla. Niisugune lahendus on aga selles asukohas kõrge põhjavee tõttu problemaatiline, mis omakorda tähendab, et tuleb tellida kas uus planeering või kavandada uus väiksema mahuga keskus – hakata otsast peale (huvitav, kes koostas Antoni Gaudíle Sagrada Família ehitamiseks detailplaneeringu ja kaua seda menetleti?).

Võistluse žürii töötas nii nagu arhitektuurivõistluse žürii ikka töötab, kuid seekord ei õnnestunud jõuda konsensuseni. Seltskond jagunes üsna ruttu kahte leeri: ühele poolele asusid kooliga lähemalt või kaugemalt seotud persoonid ja teisele poolele jäid kooliga mitte seotud arhitektid; ühtedele imponeerisid ühed lahendused, teistele teised võistlustööd. Samuti selgus, et orgaanilise arhitektuuri mõistest võib aru saada üsna mitmeti ning see, mis on siinses kultuuriruumis kasvanutele ja õppinutele selles kontekstis meelepärane, pole seda sugugi mitte kesk- ja lõunaeurooplasele. Kuna žürii reglement nägi ette ekspertide kaasamise, küsiti seekord lõplik arvamus kooli pedagoogidelt, kuna nemad ju hakkavad lõpuks selles koolis tööle. Vaidlused kestsid sõna otseses mõttes viimase minutini, kuni signor Fiumaral oli aeg end lennukile sättida.

Niimoodi see võidutöö siis valitud sai. Siinjuures rahustan end mõttega, et kuigi ma ise ei saa võidutööd iseloomustavast nikerdamisest ehk kõige paremini aru, on mul hea meel, et mõned ehk siiski saavad. Meie valdavalt funktsionalistlikku arhitektuuripilti mitmekesistab selline maja kindlasti …

* Andmed pärinevad Vikipeediast

Tartu Waldorfi keskuse (TWk) arhitektuurivõistluse võidutööd (vt ka: http://www.arhliit.ee/uudised/waldorfkeskuse-voidutoo-on-valitud/)

I preemia – „Birch”, autorid Joachim Zimmer ja Imme Denker (Saksamaa).

II preemia – „Waldorfi talu”, autor arhitektuuribüroo Made (Läti)

III preemia – „Lemniscata”, autor arhitektuuribüroo Raf (Eesti)

Ostupreemia – „Alma mater”, autor projekteerimisbüroo ConArte (Eesti)

Ostupreemia – „Kukerpall”, autor Järve & Tuulik.

Võistluse žürii: Mati Raamat (Tartu LV linnainsener, TWk lapsevanem), Tiiu Blaesi-Käo (Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühenduse juhatuse liige), Tiit Sild (Tartu linnaarhitekt), Andres Lunge (arhitekt), Luigi Fiumara (arhitekt, Kiievi rahvusliku tehnika- ja arhitektuuriülikooli professor ) Mikk Pärdi (arhitekt, TWk lapsevanem), Lena Leonovitš (sisearhitekt, TWk õpetaja ja lapsevanem), Katri Tammekand (Tartu vaba Waldorfi kooli seltsi juhatuse liige).

Tartu Waldorfi keskuse arhitektuurivõistluse töid saab näha 10. märtsini arhitektuurimuuseumi kolmanda korruse galeriil.