Tasakaalupunkti nihutamine muinsuskaitses

Muinsuskaitse inspektor peaks olema kui perearst, kes paneb kaitsealusele objektile esmase diagnoosi, annab nõu ja suunab vajadusel spetsialisti juurde. Sellesuunalistest muinsuskaitseseaduse muudatustest vestlevad kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits, muinsuskaitse nõukogu liige Heldur Meerits, arhitekt ja vanalinna elanik Ivar Lubjak ning Raikküla mõisa omanikud Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing. Vestlust juhib muinsuskaitse, arhitektuuri ja disaini sõber Ene Läkk.

Kultuuriministeerium on sel aastal ette võtnud muinsuskaitse seaduse muutmise laiemalt ja märksõna, mille all toimetatakse, on „kaasav muinsuskaitse”. Millised suuremad muudatused ees ootavad?

Tarvi Sits: Kehtiv muinsuskaitseseadus kannab 1990ndate alguse mõtteviisi: mälestiste säilitamine on peamiselt omanike kohustus. Valdkond on liialt orienteeritud reeglite ja nõuete seadmisele ning kontrollile. Vähem pööratakse tähelepanu mälestiste omanike nõustamisele, koostööle partneritega ja teavitamisele. Uuenevas seaduses peaks rohkem just omanike huve arvestama. Selle osas ka muutusi plaanitakse, kaasates mitmeid huvigruppe.

Võiks ju muuta lihtsalt suunda ja jätta seadus sinnapaika, aga 1994. aasta seadus on väga kontrollikeskne. Tol ajal, kui tekkisid uued omanikud, oli piirangute hulk põhjendatud – kogemuste puudumise tõttu oleksid omanikud võinud teha palju vigu. Nüüd on ühiskond piisavalt palju arenenud, et võtta suund kaasamisele, konsultatsioonile ja nõustamisele.

Praegu aga muinsuskaitset peljatakse. Eks ole see ka üks põhjusi, miks müügis kinnisvara puhul peetakse mõnel juhul muinsuskaitse all olemist kinnisvara hinda alandavaks teguriks. Kui ostetakse muinsuskaitsealune maja, ei pöörduta nõu saamiseks muinsuskaitseameti poole. Seda mõtteviisi tahamegi seadusemuudatusega pöörata.

Alates ehitise tunnistamisest kultuurimälestiseks avaliku huvi tõttu on mälestise säilimine omaniku kohustus ning sellele laienevad mitmesugused piirangud. Riigil aga on õigus ja kohustus korraldada mälestise üle riiklik järelevalve. Kui palju on muinsuskaitse sekkunud teie toimetamistesse Raikküla mõisas ja vanalinnas?

Karmel Jõesoo: Meie perekond ostis Raikküla mõisa neljandal enampakkumisel. Seal oli kohe ka kirjas, et tegemist on muinsuskaitsealuse objektiga, mistõttu mingisuguseid üllatusi meil ei olnud ja niipalju kui mäletan, tekkis kohaliku inspektoriga kohe hea kontakt.

Kuna mõisa peahoone oli äärmiselt avariiohtlik, tuli sellele kiiresti reageerida. Meid aitas tookord minu ajaloolasest isa, kes koostas muinsuskaitse eritingimused: aastal 2000 oli see võimalik. Selle alusel sai tehtud katuse avariiprojekt tihedas koostöös muinsuskaitse inspektoriga. Meie mõisas toimetamise ajal on vahetunud kolm inspektorit, aga meil on väga vedanud, sest oleme nende kõigiga saavutanud hea kontakti. Meie objekt on väga suur: neli hoonet kogupinnaga 5000 m². On kerkinud üles palju küsimusi, mille lahendamiseks oleme saanud abi muinsuskaitselt.

Ivar Lubjak: Mina elan Tallinna vanalinnas Vene tänaval ja muinsuskaitsega puutume kokku sageli, küll sisearhitektuuri küsimustes, küll katusemaastiku pärast. Takerdusime pööningu väljaehitamisesse, sest majas, kus on meie korter, on pööningud erastamata. Tellisime arhitektuuribüroolt Vana Tallinn projekti, mis sobib küll muinsuskaitsele, aga mitte maja elanikele. Meie korteriühistu valis teadlikult arhitektuuribüroo, kes on vanalinnas suure kogemusega, ja me ei eeldanud, et meil tekib muinsuskaitsega mingisuguseidki probleeme. Eks projekteerijal tekkis meie kinnistu puhul see küsimus, mida võtta, mida jätta aluseks projekteerimisel. Kuna pööningud olid välja ehitatud eri aegadel, osa ajalooliselt, osa mitte, siis esimene asi, mis muinsuskaitse ütles, oli see, et katuseaknad tuleb osaliselt kinni panna, kaasa arvatud need, mis olid rajatud vanade valgusšahtide kohale. Aluseks võeti mingi katuseakna tootja aknamõõt, millest väiksemad aknad on lubatud, suuremad keelatud. Selle projekti järgi peaksid meie katuseaknad kaks ja pool korda väiksemaks minema.

Sits: Muinsuskaitse seaduse muudatusega tahame korrastada kogu seadust. Omanikel on väga keeruline orienteeruda selles nõuete rägastikus, kus kehtivale seadusele lisaks on 27 määrust. Teine üleskerkinud probleem on see, et maakonnas on üks inspektor, kes peab tegelema arheoloogiast kunstimälestisteni. Üks inimene ei jõua olla kõikides küsimustes pädev. Tean seda oma Pärnumaa vaneminspektorina töötamise kogemusest.

Valminud on muinsuskaitseuuring, kus küsitleti 800 vastajat. Selgus, et 40 protsenti omanikest ei tea, et nad saavad juba praegu tasuta konsultatsiooni ja toetust taotleda, ehkki summad ei ole muidugi suured. Enamik vastanutest teab muinsuskaitse piirangutest ja kitsendustest, mis näitab, et see on kohale jõudnud, aga seda, et muinsuskaitsest saab nõu küsida, seda mitte. Üks tee on omanike teadlikkuse kasvatamine. Kui nad ise saavad aru objekti ajaloolisest väärtusest, siis oskavad pöörduda ka muinsuskaitse poole. Muinsuskaitse inspektor peaks olema kui perearst. Ta peaks suutma panna objektile esmase diagnoosi ja kui on vaja, suunama omaniku spetsialisti juurde.

Praegu on inimesi, kes pole siiani kätte saanud kaitsekohustuste teatist ning võib-olla ei teagi, et elavad ja toimetavad kaitsealuses hoones. Põhjendatud on seda tööjõunappusega. Kui võetakse vastu muinsuskaitseseaduse muudatus, siis kuidas te kavatsete tagada nn pädevate perearstide vajaliku arvu maakondades?

Sits: Muinsuskaitse võttis endale kaitsekohustuste teatistega liiga suure ülesande. Teatis pidi koosnema hoone ajaloolisest ülevaatest ja seisukorra kirjeldusest ning soovitustest edaspidisteks töödeks. Aastaks 2007 oli kätte toimetatud kolmandik, tänaseks ligikaudu 95 protsenti.

Edaspidi kavatseme pädevate inimeste leidmiseks kaasata muuseumid oma töötajatega, näiteks arheoloogia valdkonnas on väga selged kattuvad teemad. Muidugi on muuseumidel vaja juurde inimesi ja raha. Kui ma tahaksin osta näiteks Viljandisse maja, siis ma arvatavasti lähen muuseumisse ja küsin, kas neil on arhiivis vanu fotosid selle maja kohta. Mõistlik oleks, et saan muuseumist koos hoone fotodega lühikese ajaloolise ülevaate ja kokkuvõtte seisukorrast ning soovitused, mida edasi teha.

Heldur Meerits: See ei pruugi olla sugugi nii iseenesestmõistetav, et kogu muinsuskaitse on üksnes riigi mure ning riik ja maksumaksjad peaksid selle ilmtingimata kinni maksma. Ja kui nüüd vaadata kogu ühiskonda, siis oleks tegelikult päris kole pilt, kui riik peaks igas punktis lapsehoidja rollis olema. Aga et meie muinsuskaitseobjektid on avalik hüve ja me tahame, et need ei hävineks, peab riik ka sellesse panustama. Muinsuskaitse koostöö omanikega on hästi mõistlik suund. See, et muinsuskaitse on naeruväärselt rahastatud, on olnud ilmselge tõsiasi.

Juba praegu on omanikul võimalus küsida nii riigilt kui kohalikult omavalitsuselt toetust ja seda saada olenevalt omavalitsusest ja sellest, kui palju riigile objekt korda läheb. Kui suured on toetused praegu?

Sits: Tänavu on riigieelarves vahendeid ehitusmälestiste toetuseks 600 000 eurot, aga taotlusi tuli summas 3,5–4 miljonit. Eks see summa samm-sammult suurene ka. Kui läinud aastal saime 575 000 eurot, siis sel aastal 25 000 rohkem, mille eest saavad 5-6 objekti toetust.

Raha jaotamine on keeruline. Kui on 4-5 avariilist hoonet ja kõigile raha ei jätku, siis millist neist toetada? Teine probleem on see, et riigieelarves ei konkureeri ju mõisa omanikud vesiveski omanikega, vaid muinsuskaitse teiste valdkondadega. Konkureerime lastetoetustega ja ma ei saa öelda, et lastetoetusi vaja ei ole.

Jõesoo: Ma toon näite Rapla maakonnast, kus avariitoetuste eelarve oli suurusjärgus 40 000 eurot aastas. Raikküla mõisa aitkuivati katus, mille me muinsuskaitseametiga koostöös lõpetasime, läks maksma ligi 70 000 eurot. Ühe maakonna eelarvest ei suuda lõpuni viia ühe suuremahulise hoone katuse ehitust. Tõsi, me räägime ainult kõige hädapärasematest töödest. Tegelikult on karjuv vajadus suurendada maakonna avariitoetuste eelarvet.

Sits: Enam ei ole iga maakonna eelarvet, vaid on üks üleriigiline summa. Nägin seda isegi muinsuskaitseametis töötades, et on maakondi, kus oleks vaja palju rohkem vahendeid, ja on maakondi, kus seda nii palju ei vajata. Riigi muinsuskaitse vaatab üleriigilist pilti.

Meerits: Kui rääkida toetuste geograafilisest jaotusest, siis toetuste väärtus väljaspool Tallinna on kindlasti suurem. Oletatakse, et vanalinna elanik saab ikka hakkama, aga väljaspool Tallinna on see asi keerulisem. Kui muinsuskaitsealused objektid seisavad lihtsalt tühjana, on nende hävimise tõenäosus palju suurem, kui siis, kui neid kasutataks eluks või tööks. Üheks eesmärgiks peakski olema see, et muinsuskaitsealused objektid poleks lihtsalt klaasi all seismas, vaid oleksid rohkem kasutuses.

Lubjak: Tallinna vanalinna seltsis on arutatud probleemi, et inimesed lähevad vanalinnast ära, müüvad oma kinnisvara päris hea summa eest omanikele piiri tagant, kes ostavad selle investeeringu pärast, ent tihti edaspidi ostetud omandisse ei panusta. Mul on küsimus: kui palju vanalinna hoonetele on antud toetusi, kui välja jätta linnamüürid, bastionid ja kirikud? Kui palju on eraomanikud toetust saanud?

Sits: Riigieelarvest pole Tallinna vanalinn saanud peaaegu midagi, toetused lähevad peamiselt maapiirkondadesse, ehkki maailmapärandis vanalinn on oluline. Siin ei ole peamine probleem siiski rahastamine. Praegu on muinsuskaitse töö mõõtmiseks näitaja, kui vähe on meil avariilisi hooneid, ent eesmärk on jõuda tuleval aastal selleni, et muinsuskaitse tööd mõõdetakse muinsuskaitsealuste kasutuses hoonete arvuga. Töötatakse välja metoodika hindamiseks, kui palju ja miks on mõni objekt kasutusest välja läinud. Põhjusi võib olla mitmeid: inimesed lähevad linnadesse, aga võib-olla on ka tingimused nii ranged, et inimestel puudub huvi arendada.

Kehtiv seadus ei arvesta kitsenduste tegemisel mälestiste sisuliste liikidega. Kõigile mälestistele kehtib ühesugune kaitserežiim, ehkki kõik kitsendused ei pruugi olla seatud eesmärgi puhul vajalikud.

Sits: Praegu on tõesti kinnismälestistel ehk arheoloogiamälestistel ja ehitismälestistel ühesugused kitsendused. Näiteks, kui Narva vanalinnas on kaitse all kultuurkiht ehk arheoloogia, siis sinna peale ehitatud majade katuste või akende vahetus ei peaks seda absoluutselt mõjutama. Kui aga praegu kehtivat seadust lugeda, siis kehtivad kitsendused ka neile. Arheoloogiamälestiste puhul on vaja kaitsta seda, mis on maa all, ja ehitismälestiste juures seda, mis on maa peal.

Kas Eestis võiksid mõisa sepikojal olla leebemad muinsuskaitse eritingimused, võrreldes näiteks Kadrioru lossiga?

Sits: Praktikas võib see nii olla, aga kehtivast seadusest seda välja ei loe. Tagajärg on see, et mingil muinsuskaitselisel objektil tehakse töö lihtsalt vaikselt ära eritingimusi arvestamata, mille tagajärjel võib objekt rikutud saada, aga ümbertegemine on väga kallis. Enne kui projekti tellima hakata, tuleks muinsuskaitsega kokku leppida, mida on võimalik muuta, mida mitte. Üldisi leevendusi saab teha, julgen ma öelda. Näiteks mitmes mõisakompleksis on oluline välisilme säilitamine, aga see, mida sees tehakse, on vaba valik.

Lubjak: Kui lõpuks projekt valmis saadakse, siis kes seda projekti adekvaatselt hindab? Hindavad ajaloolased, mitte need, kes ruumi loomisega tegelevad. Kui rääkida Tallinnast, siis ega kultuuriväärtuste amet pole arhitekte projekti hindamisse kaasanud.

Ivo Lambing: Meie oleme sellised väga erandlikud omanikud, kes arvavad, et võib-olla võiks muinsuskaitse isegi rangem olla. Tuleb aru saada, et ehitamine ja restaureerimine on kaks erinevat asja. Kui minnakse muinsuskaitseobjekti kallale, siis tuleb jätta lood nurka. Vana tuleb säilitada ja ei minda oma visiooniga peale, et kõik, mis segab, lükata kokku. Võime lootusetult rikkuda ära muinsuskaitseobjekti, mida tagasi teha ei saa. Uue hoone võib ehitada aga ükskõik kuhu. Meie ei lähe objekti ehitama, vaid restaureerima. Siin on vahe olemas.

Jõesoo: Ja restaureerima läheme vastavalt oma visioonile. See käib niimoodi, et tuleb istuda muinsuskaitseameti inimestega maha ja arutada. Siis tellida muinsuskaitse eritingimused. Ajaloolisest Raikküla aitkuivatist pidi saama restaureerimisprojekti järgi trahter. Muinsuskaitse eritingimustes panime paika suure kõrtsiruumi, sakste kambri, köögiploki ja eritingimuste baasil sai see esitatud muinsuskaitseametile, kes tegi oma ettepanekud. Ainuke asi, mida keelati, oli kõrtsitoa kaminahi, sest see oleks oma korstnaga rikkunud tagafassaadi. Muutsime ruumid oma funktsiooni kohaseks, tegime läbimurdeid.

Meerits: Küsimus on selles, kuhumaani on võimalik seda kaitsealust objekti muuta. Mingist punktist algab see koht, kus pole enam võimalik muuta või kui siiski muudad, siis see ei ole enam see objekt, mille pärast ta väärtuslikuks kuulutati.

Kui tulla tagasi kaitseliikide küsimuse juurde, siis kõik see, mis praegu on kaitsealuste objektide nimekirjas, ei ole ka puhas kuld. Nimekirjad on väga pikad. Prantsusmaal või Itaalias üsna paljud neist nimekirja ei pääseks. Uurimused on näidanud, et mõned objektide liigid on üleesindatud, teised aga alaesindatud. Väärtushinnangud on pärit nagu XIX sajandist, mil lossid ja kirikud olid kõige väärtuslikumad objektid. Siia oleks vaja värskust juurde tuua.

Sits: Mälestisi on nimekirjas praegu 26 000, neist pool on kunstimälestised, muinsuskaitsealuseid ehitisi on üle 5000. Olgu nimekiri pikk või lühike, see peab olema esinduslik, kus on mälestisi igast perioodist. Nimekirjas on XX sajand alaesindatud, samuti Eesti taluarhitektuur. Itaalias ja Prantsusmaal rehielamu nimekirja ei pääseks, aga meile on see oluline, see on meie ajalugu. Mälestiste nimekirja tuleb tasakaalustada, see on praegu mõisate kasuks, mis on ka arusaadav, sest nõukogude ajal inventeeriti mõisaid põhjalikult ja nüüd on meil alusmaterjalid olemas. Pigem võiks planeerimisseadusega, mille eelnõu on riigikogus, anda kohalikule omavalitsusele võimalus oma piirkonna objekt kaitse alla võtta. Kaitse alla võtmise protsessis tuleb arvestada era- ja kohaliku omavalitsuse huvidega ning põhjendada, miks on üks või teine asi nii väärtuslik.

Ehkki suure osa muinsuskaitsealuste objektide restaureerimine lähtub avalikust huvist, on praegu nende arheoloogilised eeluuringud, muinsuskaitse eritingimused kui ka järelevalve kulud jäetud omanike kanda. See ei ole päris õiglane ega motiveeri omanikke kultuuriväärtusi korrastama.

Sits: Muinsuskaitseseaduse muudatusega on arutlusel, kas riik võiks enda kanda võtta näiteks muinsuskaitse eritingimuste koostamise, arheoloogilised eeluuringud ja muinsuskaitselise järelevalve. Millal ja millises sõnastuses see tuleb, ei saa öelda enne, kui riigikogu on selle vastu võtnud. Aga kui riik selle kohustuse võtab, siis peab ka välja tooma, mida see rahaliselt tähendab. Riigieelarves on muinsuskaitsele vahendeid juurde vaja.

Jõesoo: Meie mõis on jälle erandlik näide, kus muinsuskaitse järelevalve peale pole läinud viimasel ajal sentigi, sest lõpetasin ise muinsuskaitse eriala ja mul endal on järelevalve litsents. Kui rääkida rahast, siis on ehituse peale läinud tohutu suur summa – 350 000 eurot, sellele lisaks meie igapäevane töö ja igal nädalavahetusel peetud talgud. Töö maht on olnud metsikult suur.

Lubjak: Meie korteriühistus on 19 korterit ja usun, et eritingimuste ja projekteerimise peale kulus kokku ligi 200 eurot korteri peale, järelevalve tuleb peale selle, ligi 10 protsenti projekti hinnast, ent korteri ehituse peale on kulunud 32 000 eurot: aknad, ahi, siselahendus, põrand. Sama palju läheb veel.

Sits: Muinsuskaitse järelevalve rahaline koormus pole ehk nii suur, aga on kaks põhjust, miks järelevalve võiks olla riigi poolt. Esiteks, järelevalve tegijaid võib leida vaid suuremates keskustes, maapiirkondades on nendega keeruline. Teiseks mõjutab hea järelevalve otseselt tööde kvaliteeti ning lõpptulemusel peaks valmima ka aruanne tehtud tööde ja muudatuste kohta, mis on oluline tuleviku jaoks.

Töö ajalooliste objektidega nõuab professionaalseid oskusi ja teadmisi. Kehtiva muinsuskaitseseaduse kohaselt peab ettevõtjal, mittetulundusühingul või sihtasutusel, samuti töid juhtival vastutaval spetsialistil olema tegevusluba mälestiste ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud objektil asuva ehitise konserveerimiseks ja restaureerimiseks ning muinsuskaitselise järelevalve tegemiseks. Ka seda tegevuslubade süsteemi tuleks muuta. Tegevusloaga annab riik garantii, et tööd teevad kvaliteetsed tegijad, aga tegelikult on tase väga ebaühtlane. On esinenud juhtumeid, kus eritingimused koostab ning teeb töid ja muinsuskaitselist järelevalvet üks ja seesama ettevõtja. On müüdud tegevusloaga ettevõtja allkirja, kuid tegevusloaga ettevõtja reaalselt objektil ei tegutse.

Jõesoo: Seda, et ehitajal peab olema tegevuslitsents, meie ei poolda. Kui räägime maapiirkondadest, siis tegevusloaga inimeste leidmine on äärmiselt raske. Meie kandis on kaks ehitusettevõtet, kellel on see luba olemas. Kummagi kvaliteet ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Inimest, kel see luba olemas, nägin meie objektil üks kord ja siis ta keeldus katusele minemast, sest kardab kõrgust. Ehitusettevõtte tegevusluba pole ennast kindlasti õigustanud. Meil on naabruses mitmeid meistreid, kes oskavad spetsiifilisi töid, ühel aitasin saada ka tegevusloa, mille väljaajamine oli suur bürokraatia. Need on inimesed, keda teame, keda usaldame, kes ei jookse enne töö lõpetamist minema. Nende töö on ka palju soodsam tellijale. Lubade süsteem tekitab piiratud konkurentsi, mis tõstab tellijale hinda – kõik see pole ennast õigustanud.

Meerits: Ma olen skeptiline selle ettepaneku osas. Mis siis paremaks läheb, kui tegevuslubade süsteem ära kaotada? Teie olete selgelt targemad muinsuskaitsjad kui keskmine tellija. Kui mõelda tavalise tellija seisukohast, siis kuidas peaks tema hakkama saama?

Lambing: Kui see süsteem, mis on õiguslikult niimoodi reguleeritud, ei anna soovitud tulemust, on vaja seda muuta või see siis ära kaotada. Muutust oleks aga vaja.

Lubjak: Eks see sõltu inimestest: on head tegijad ja on halvad tegijad. Mina arhitektina võiksin ka taotleda seda luba, minna koolitusele, teha lõputöö, maksta litsentsitasu. Usun, et ma saan selle, aga ma ei oska öelda, kas minust saaks hea mõisa projekteerija. Peaksin minema ikka selle ilma litsentsita meistri jutule.

Meerits: Võib-olla sobib selline variant, et kui te oma mõisaomanike ringis teate, keda usaldate, keda mitte, siis panete usaldusnimekirja internetti üles. Kui kellelgi on vaja mingisugust tööd tellida, saab sealt vaadata.

Jõesoo: Muinsuskaitseametil on aastatepikkune kogemus ehitusettevõtetega või järelevalve teostajatega, kes on andnud oma allkirja ja pärast kadunud jäljetult. See info tuleks üles riputada.

Sits: Süsteem sellisel kujul ei ole ennast õigustanud, aga omanike ja ekspertnõukogu koosolekul ilmnes, et tegevuslubadega reguleerimine on ikka vajalik. Turul on ehitusfirmasid palju, load aitaksid mingi valiku teha. Võiks jääda lubadesüsteem, aga spetsiifiliste tööde tegemisel kasutataks tegijaid, keda hinnatakse tema pädevuse järgi. Kui on vaja teha stukkdekoori ja seda pole külamees kunagi teinud, on vaja spetsialisti. Need on spetsiifilised tööd, mis on ka kallimad. Praegune süsteem tuleb väga kriitiliselt üle vaadata.

Jõesoo: Üks lahendus võiks olla see, et tegevusluba antaks kindlaks ajaks, näiteks 3–5 aastaks. Selleks ajaks tekib muinsuskaitseametil arusaam selle litsentsiga ettevõttest või isikust ja selle alusel saaks otsustada, kellele pikendada luba, kellele mitte.

Sits: Ma tulen veel kord nende nimekirja juurde. Muinsuskaitseametil on tegevuslubade register. Kui sinna lisada info selle kohta, milliste objektide puhul on spetsialistile load väljastatud, saaks tema töö kvaliteedi ja kogemuste kohta teada palju. Minu arvates peaksid ka hoiatused olema avalikustatud.

Praeguses süsteemis on kohti, mida muuta. Peamine küsimus on, kas pädevust saab alati tegevusloaga hinnata. Tegelikult saab ka eritingimustes näha ette väga spetsiifilised tööd, mida saab teha ainult see, kellel on vastav kvalifikatsioon, ja jälgib seda muinsuskaitse järelevalve.

Muinsuskaitseseaduse muudatuses nähakse ette, et tulevikus saab kultuuripärandi kaitse alla võtta ka planeeringute abil.

Sits: Riigikogu menetluses on planeerimisseaduse eelnõu, kus seniste miljööväärtuslike hoonestusalade kõrval on kohalikel omavalitsustel võimalik planeeringumenetluse kaudu määrata ka miljööväärtuslikke üksikobjekte.

Samuti tuleb kaaluda, kuidas kasutada paremini kaitsevööndite režiimi, näiteks ansamblilise hoonestuse puhul, kus mälestiste staatus kehtib ainult kõige olulisematele elementidele ning ülejäänud objektide kaitseks piisab paiknemisest kaitsevööndis.

Jõesoo: Toon jälle näite Raikküla mõisast, kus on kehtestatud kõikidele hoonetele ühine kaitsevöönd. Meie pere käes on neli hoonet neljateistkümnest ehk mõisa süda. Aga meie mure ja vastutus ei piirne selle nelja hoonega. Meie vaatame tervikut ja kogu kaitsevööndit, mille sees on mõisahooned, mis ei ole muinsuskaitse all. Meie kui omanike soov on, et need hooned oleksid samamoodi kaitstavad objektid või oleks kaitsevöönd kuidagi karmima mõjuga, mis sunniks kõiki omanikke hoonete eest hoolitsema. Seal on inimesi, kes lasevad majadel laguneda, aga ei ole nõus neid ka ära müüma. Kaitsevöönd on tervik, mis Raikküla mõisas on jaotatud mitmekümne omaniku vahel. Lahendus, mis on küll väga pika vinnaga, oleks see, kui võimaldataks eelisostuõigus neile, kes mõisa südant arendavad ja sellest hoolivad.

Lubjak: Kui hakata mingit objekti arendama, kavandama ja restaureerima, võiks kõigis etappides olla kaasatud ka arhitekt ajaloolase ja inseneri kõrval, kes kõik avaldavad oma arvamust. Nii et kui lõpuks jõuad ekspertnõukogusse, ei öeldaks, et see ei kõlba. Tallinna kultuuriväärtuste amet on esimene koht, kuhu minnakse nõu küsima, aga seal ei ole ühtegi planeerijat ega arhitekti. Kuidas nad oskavad hinnata lahendust, mida keegi on projekteerinud? Nemad oskavad küll viidata kohtadele, mille peaks säilitama, milliseid ehitusvõtteid kasutama, aga kui on midagi juurde lisatud, tekib kaos ja vastasseis. Häid ajastukohaseid näiteid on küll ja küll, kas või arhitekt Martin Aunini projekteeritud hotell Telegraaf.

Rääkisime muinsuskaitse jäigast süsteemist, aga müts maha Tallinna muinsuskaitsjate, Boris Duboviku ja kadunud Rasmus Kangropooli ees, sest tänu neile on vanalinn praegu selline, nagu ta on. Sealt võiks nüüd sammu edasi astuda.

Meerits: Segane lugu. Igal kümnendil on olnud inimesi, kes on arvanud, et las muinsuskaitsjad annavad nõksukene järele. Muinsuskaitsjad on olnud jäärapäised ja tänu sellele on vanalinn selline, nagu ta on. Me ei saa rääkida sellest, et kõik omaniku soovid on mõistlikud. Me peame iga juhtumit vaatama eraldi. Võib-olla on liiga jäigad oldud säilitamise külje pealt, võib-olla tõesti tasub astuda väikese sammukese jagu kasutajatele vastu. Aga see ei saa olla muinsuskaitse kapitulatsioon omanike ees. Mida rohkem on muinsuskaitsealuseid objekte reaalses kasutuses, seda parem muinsuskaitsele. Siin võiks Riigi Kinnisvara, kui nemad oma poliitikat muudaksid, olla eeskujuks.

Sits: Mina tahan rõhuda kaasavale muinsuskaitsele, mis tähendab koostööd muinsuskaitse ja omaniku vahel, aga nii omanikud kui muinsuskaitse peavad olema paindlikud. Ei saa omanik eeldada, et kõik pähetulnud mõtted saab kohe realiseerida, ja muinsuskaitse vastus ei saa olla „ei, nii ei saa”, vaid tuleb otsida ja leida lahendusi.