Tasemel lõppmäng

EKA magistritööde näitus „Tase” ja Eve Kombi „Elustatud linnapausid”.

Eesti Kunstiakadeemia kõigi teaduskondade magistritööde näitus „Tase” on Tallinna Rotermanni soolalaos ehk arhitektuurimuuseumis avatud 30. V – 13. VI. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala magistritöid kaitstakse sealsamas 2. ja 3. juunil algusega kell 10.

EKA arhitektuuriteaduskonna üliõpilastööde näituse „Lõppmäng 2014” raames on arhitektuuri ja linnaplaneerimise ning urbanistika tudengite projektid üleval Draakoni galeriis ning sisearhitektuuri ja mööblidisaini tudengite omad Hobusepea galeriis. Näitus on avatud 29. V – 20. VI, tehakse ka ekskursioon 10. ja 17. juunil kell 15 Draakoni ja 16 Hobusepea galeriis.

Meie kunstiakadeemia arhitektuuri­magistrant Eve Komp on laiemale üldsusele tuntud kui ansamblite Imandra Lake ja Pia Fraus laulja. Sel aastal pälvis ta aga oma magistritöö eest „Elustatud linnapausid”, mida näeb juuni algul arhitektuurimuuseumis EKA magistritööde näitusel „Tase”, Tallinna linna Anton Uessoni stipendiumi. Komp uuris oma töös Tallinna kesklinna tühjade kruntide ajutise kasutamise võimalusi ajutiste parklate kõrval ja asemel, märksõnade seas „linnapaus”, „vaheruum”, „protsess”, „igapäevaelu”, „ruumi mõju”, „ruumi taju” ja „ruumisündmus”. Komp toob eesti keeleruumi sõna „linnapaus”: „Muusika loomise protsessis on oluline roll pausil. Ka linnaruumis annab paus aega järelemõtlemiseks, tekitab ootust, usku ning kasvatab pinget. Pausid koos helidega loovad rütmi ning liikumise, tekitades omamoodi „linnaruumi süm­foonia”.”

Töö toetub tõdemusele, et õige ajastuse korral mitmekesistab linnapauside aktiveerimine kogu piirkonda, mõjutades positiivselt ruumikasutust. Komp kõneleb organiseeritud linnapausist kui muutuseprotsessist, kus tegevust piiritleb ajaline raam. Passiivne linnapaus tekib juhul, kui linna loomulik rütm on häiritud ja tekib passiivne, elutu ruum. Komp on oma uurimistöös keskendunud aga just vastupidisele: „Aktiivne, elustatud linnapaus on passiivsele linnapausile alternatiivse sisu leidmine, selle toime võiks väärtustada kohta ennast, anda suuniseid tulevastele plaanidele ja tõstatada küsimusi ning pakkuda vastuseid samasuguste olukordade jaoks mujal. Linnaplaneerimise seisukohalt on tegemist ajutise lahendusega, mille sisu reguleerimine peaks olema paindlikum ja leebem.” Tallinna juhtumite käsitlemise kõrval toob Komp taustal näitena New Yorgi BMW Guggenheim Labi, Ned Kahni jt kunstiprojektid, Zaragoza linna projekti ning arhitektuuribüroo Carmody Groarke’i nn välkarhitektuuri-lahenduse, kui Londoni Kings Crossi linnajao vana bensiinijaam muudeti enne korter­elamu ehitust arendaja palvel kaheks aastaks ajutiseks restoraniks ning sündmusruumiks. Komp toob välja, et nende „näidete puhul hakkab enim silma vajadus toetava organisatsiooni järele, mis protsessi terves pikkuses haldaks”. Seetõttu on sümpaatne, et Komp pöörab oma töös tähelepanu arhitekti ja katusorganisatsiooni iseloomule, ehkki töös oleks võinud veelgi täpsemalt ja jõulisemalt lahata peale kunstimuuseumide kuraatori rolli ka suurkorporatsioonide tellitud linnaruumiprojektide kulgu (nt Nike’i koostöö USA arhitekti Jenny Sabiniga, Lõuna-Korea arhitektuuribüroo Mass Studies installatsioonidest jne, kui rääkida neist, kes Tallinnaski loengut pidamas käinud). Komp näeb lahendusena eelkõige nn ideaalset katusorganisatsiooni, „mis toimib sõltumatu asjaosalisi siduva kehana, mis aktiveerib ja haldab linnapause, kogub tagasisidet ja analüüsib muutusi ning mõju”. Selliseks sõltumatuks katuseks saab olla vaid kohalik omavalitsus – selle juurde loodud vastav üksus, nii nagu näeme nt Melbourne’i linnavalitsuse juurde loodud töögrupi puhul (Melbourne City Council Creative Spaces Working Group),* mille ülesandeks koguda ühtpidi infot tühjalt seisvate hoonete ajutise kasutuselevõtu kohta, teistpidi kaardistada kunstnike-loojate soove tühjalt seisvates ruumides tegutseda (vt „Toetagem loovust”, Sirp 23. II 2012).

Viis ruumietüüdi

Komp on valinud sekkumiskohaks Tallinna Süda-Tatari asumi, kus mõtleb Pärnu mnt 18 paviljoni, Pärnu mnt 22 ja 24 krundi, Tatari tn 6 ja Süda tn 1 kinnistu ning Süda tn ja Pärnu mnt vahele jäävale n-ö avarale augule kui aktiivsetele linnapausidele. „Valisin erineva suurusega ning ruumiliselt eriilmelised kohad. Igal pausil on teatud ruumilisi kvaliteete, mis on ilmnenud vana kadumise tõttu. Enamasti pole neid võimalik uue tekkides säilitada, mistõttu on nüüd ja praegu ainukordne võimalus nende potentsiaal ära kasutada ja seda võimendada. Lahenduse leidmisel püüdsin leitud kvaliteete esile tuua ja rakendada erinevaid linnapausi ruumitüpoloogiaid,” selgitab Komp. Ja jätkab: „Linnapauside elustamisega saab tekitada muudatusi harjumuslikku elukorraldusse, mitmekesistada linnaruumi ja inimeste valikuvõimalusi.” Kombi pakutud lahendused erinevad ruumilise sekkumise määra ning ajalise kestvuse poolest. Töös teeb ta ettepaneku taastada linnaaiad, püstitada linnaelamu hoovi töötoad ehk teokarbid, käivitada vabaõhu linnagalerii, kus näitusepindadeks hoonete otsaseinad, luua õppimisruume jpm. Kui ka uued funktsioonid polegi oma sisu poolest ehk enam kuigi novaatorlikud – on ju linnaruumi samalaadset ajutist kasutamist nii mitmelgi pool proovitud, seejuures edukalt –, ei tähenda töökindlate mõtete väljapakkumine seda, et Kombi magistritöö oleks kuidagi iganenud. Sümpaatne on see, et töö lähtekohaks on n-ö lõdva linnaruumi tihendamine, linna arendamine kompaktsuse suunas, nii et see teeb kohaliku elaniku igapäevaelu tükk maad paremaks – sisukamaks, tegusamaks, vaheldusrikkamaks.

Kokkuvõttes tuleb loota, et nii pealinna otsustajad kui ka krundiomanikud tulevad Kombi mõtetega kaasa: „Nii mahajäetud hooned kui ka söötis tühermaad kuuluvad alati kellelegi, olgu selleks riik, omavalitsus või eraisik. Kui inimesed hooliksid oma varast, tunneksid huvi lähiümbruse käekäigu vastu ja reageeriksid negatiivsetele muutustele rutem, oleks räämas linnaruumi vähem. Kindlasti oleks abi ühisest platvormist probleemide teadvustamiseks, abivajajate ja ruumiotsijate kokkuviimiseks ning ideede väljaütlemiseks ja elluviimiseks. Olgu selleks siis internetipõhine interaktiivne keskkond või reaalne organisatsioon, mis tegeleb linnapausidega.”

* www.creativespaces.net.au