Tauri Tuvikene: Eesti linnaplaneerimisest urbanisti pilguga

Autor: Tauri Tuvikene

Allikas: Sirp

Linnaplaneerimisest kirjutaks igaüks isemoodi. Kõigepealt sõltub see sellest, millisest piirkonnast Eesti puhul rääkida. Siinne artikkel on peamiselt mõjutatud protsessidest Tallinnas, kuid väidan, et kehtib paljuski ka mujal. Kindlasti ei ole küsimus Tallinna poliitilises võimus, nagu paljud ilmselt mõelda tahaksid, vaid tegu on põhimõttelisemate küsimustega. Teiseks sõltub kirjutis sellest, milliselt positsioonilt see kirjutada. Nii mitmedki planeerijad kirjutaksid ilmselt pettumusest, et ei saa kujundada selliseid linnu, mida nad on teoorias õppinud. Linnaametnikud kirjutaksid „linnaplaneerimise reaalsusest” ehk sellest, „kuidas asjad tegelikult on”, poliitikud kompromissidest, arendajad bürokraatiast ja protsesside aeglusest. See jutt on kirjutatud aktiivse linnakodaniku ja linnauurija vaatepunktist. See on ühelt poolt kriitika olemasoleva pihta ja püüe kaitsta avalikku  huvi, aga ka soov näha positiivsete lahenduste võimalusi. Kõigepealt vaatan planeerimist Eesti kontekstis, mida allpool illustreerin Tallinna hipodroomi ala planeeringuga, mille koostamise ja menetlemise protsessi olen ka ise aktiivselt sekkunud. Artikli lõpus toon välja oma ettepanekud planeerimissüsteemi parandamiseks.     

Linnaplaneerimisest üldisemalt

Linnaplaneerimise ideed muutuvad aja jooksul. Veel sajand tagasi nähti linnaplaneerijana üht isikut, kes visandas kavasid (Eesti kontekstis näiteks Eliel Saarineni Tallinna planeering). Seejärel asendus see kalkuleeritud ja täpse linnade kujundamisega, mida Eesti koges peamiselt nõukogude režiimi ajal. Läänes tekkisid 1970ndatel ja 1980ndatel juba uued voolud,  mis rõhutasid äriühingute rolli, linna ja erasektori koostööd planeerimisel. Üks viimase aja mõjukamaid planeerimisteoreetilisi ideid on olnud koostööl ja arutelul põhinev planeerimine (collaborative planning, Patsy Healy). Viimane on ka tugevalt mõjutanud Eesti planeerimisseadust, seda eelkõige planeeringute avalikustamise ja huvipoolte kaasamise osas. Planeerimisseaduse § 1(3) järgi on „ruumiline planeerimine […] demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi”. Reaalsus on paraku mõneti teistsugune. Kuigi iga planeering läbib avalikustamisringi(d) ja osapooltele on antud võimalus oma arvamust avaldada, on siiski arendajal palju suurem roll kui teistel protsessis osalejatel. Soomlasest linnauurija Sampo Ruoppila on Tallinna linnaplaneerimist iseloomustanud turu reguleeritavana, mistõttu võib linnaruumilist arengut pidada kaootiliseks. Planeerimisseadus on küll Põhjamaade kogemusest mõjutatud, ent Eestis on puudunud omavalitsustel kapital ja töötajaskond, kes ideed ka praktikasse juurutaks.

Seni on planeeringu avalikustamise hetkel tavaliselt arendajal plaan juba lõppjärgus, raha investeeritud ja ta ei soovi seda eriti muuta, veel vähem planeeringust täielikult taganeda. Sellisel juhul on üks pool „diskussioonis” osalemiseks palju tugevamalt ette valmistatud. Järgnevalt toon välja mõned punktid, mida peab planeerimisprotsessis tähele panema. Esiteks. Linnaplaneerimine on konflikt: on erinevad huvid, erinevad soovid. Arendaja on esmajoones huvitatud kasumist, elanik harjumuspärase keskkonna säilimisest. See tähendab, et parima planeeringu nimel ei ole mõtet otsida ratsionaalseid lahendusi või „teaduslikult” tõestatut. Olgugi et planeerimine kujutab endast konflikti, leidub siiski konstruktiivseid võimalusi linnaplaneeringute lahendamiseks. Paradoksaalsel moel peituvad lahendused just koostöös. See tähendab, et  positsioonid on küll erinevad, kuid on võimalik teha kompromisse, mis peaksid välja tulema osapoolte huvide tuvastamisel ja tutvustamisel. Kui arendaja surub läbi oma planeeringu põhiidee, mille eesmärk on võimalikult suure kasumi teenimine, ja avalikke huvisid arvestatakse vaid pisiasjades, siis ei ole see veel kompromiss. Teiseks. Linnaplaneerimist viime läbi me kõik. Seaduse järgi on esmane kohustus siin linnavalitsusel: linna planeerijatel on keskne  roll öelda, mis on linnale hea ja mis halb, mida ehitada, mida mitte. Viimane hääleõigus on poliitikutel, kes põhimõtteliselt otsustavad selle kasuks, mis nende populaarsust tõstab (või vähemalt otseselt kahju ei tee). Näiteks kui mõne arendusprojekti vastu on rohkem kui tuhat inimest, võib loota, et poliitikud vaevad oma otsuseid hoolikamalt. Seaduse järgi juhib planeerimist omavalitsus, seega peaks planeerimisosakond genereerima ideid ja koostama  planeeringuid.   

Kolmandaks ja keskseks küsimuseks on avalik huvi. Mis on avalik huvi? Kas see on isikliku kinnisvaraga üksikisikute arvamus oma vara puudutavates küsimustes (mida kaitseb asjaõigusseadus)? Või on see linnaelanike poolt demokraatlikult valitud kohaliku omavalitsuse  arvamus? Või on avaliku huvi esindajateks hoopis kodanikuühendused, mis koondavad ühesuguste huvidega inimesi, olgu selleks ühine piirkond või sarnane ellusuhtumine? Kui esimesed kaks on küllalt selgelt defineeritud ja seadusega kaitstud, siis viimase õigused ja võimalused on hägused.   

Kõik linnaelanikud pole kinnisvaraomanikud. Lisaks kasutavad inimesed linnaruumi ka seal, kus nad töötavad, õpivad ja puhkavad ning kust nad läbi kõnnivad või sõidavad. Suur osa linnaruumist omab igaühe jaoks tunnetuslikku tähtsust. Seega peab avalikul huvil olema laiem kõlapind kui vaid eraomandi kaitse. Iga arendusprojekt linnas ei suuda kaasa tõmmata tuhandeid inimesi, mis ei tähenda, et  konkreetne planeering on vähem tähtis. Minu arvates peitub just kodanikuühendustes linnaplaneerimise lahendus. Nüüd aga Tallinna hipodroomi maa arendamisega seonduvast. See on praegu pealinna linnaplaneerimise üks kuumemaid teemasid, mis lubab kirjeldada näitlikult Eesti planeerimissüsteemi hädasid.

Tallinna hipodroomi planeerimisest

Hipodroomi (ehk Paldiski mnt 50) planeerimisprotsess on juhtum, kus kuhjuvad Eesti linnaplaneerimist iseloomustavad aspektid. On eraomanduses maa, mille müügiväärtust omanik tahab tõsta, on toimuvat kõrvalt vaatavad linnaametnikud, kes pigem arendaja soovi heaks kiidavad kui piirkonna avalikku huvi püüavad välja selgitada, ning on kuulda üsna tugevalt ka aktiivsete kodanike häält. Lugu ise algas juba taasiseseisvumise algusaastatel, kui maa-ala erastati aktsiaseltsile Norfolk. Muidugi võib lugu alustada ka hipodroomi rajamisega aastal 1923, aga see oleks tegelikult kogu loole vaid taustaks. Nagu ka arutelu selle üle, kas hobuste koht on linnas või mitte. Loo kese asub hoopis krundi asukohas ja arenduspotentsiaalis. Ja see on üüratu: maalahmakas kesklinna lähedal mereäärse  linnametsa ja suure magistraali vahel. Maaomanik on välja öelnud, et tema ei hakka arendama, vaid müüb maa edasi. Summa, mille ta teenib, on korralik: Eesti Ekspressis 9. XI 2009 ilmunud artikli järgi neli-viis miljardit krooni. Saadud raha eest lubab ta ehitada suurema hipodroomi linnast paarikümne kilomeetri kaugusele Saku valda, kus on väidetavalt suurem maa-ala hobustele ja külastajatele autode parkimiseks. Kõlab, nagu oleks tegu kõigile  hea lahendusega.     

Küsitavused peituvad aga sügavamal, planeerimisprotsessis endas. Selle all ei pea ma silmas mitte väikest tehnilist möödapanekut, mistõttu viidi planeeringu avalikustamine teist korda läbi, vaid kogu protsessi aluseks olevaid põhimõtted. Esiteks määrab üldplaneering selle ala ühiskondlike hoonete maana, mida elumajad ja äriruumid ei ole. Üldplaneeringu muutmine on küll seadusega lubatud, ent pigem erandina, põhjendatud vajadusel. Erandist on Eestis aga saanud reegel, mida hipodroomi juhtum taas kinnitab. Argumente üldplaneeringu muutmiseks võib leida igasuguseid: lihtsaim variant on väita, et üldplaneering on aegunud. Teiseks on kõige aktiivsem arendaja olnud maaomanik. Tema positsiooni on õigustanud ka linnaametnikud, kes väidavad, et eraomaniku tegevuse suunamine või piiramine oli iseloomulik nõukogude režiimile. See tähendab, et „avalikku huvi”, mille eest omavalitsus siinkohal seisab, nähakse kitsalt eraomanike õigustena, mitte ei räägita elamisväärsest linnast erinevatele inimrühmadele, kellel kõigil on siin mingid huvid. Kuna hipodroomi planeeringu puhul on  tegu üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, peaks hipodroomi detailplaneeringu protsessi seadusest lähtuvalt juhtima omavalitsus. See tähendab, et kui ühel hetkel tõesti tekkis mõte, et hipodroom ei tasu end praeguses kohas ära, oleks pidanud linn algatama arutelu teemal, milline võiks selle maa tulevik olla, kas ehk võiks alale leiduda mõni uus omanik või kas annaks ajaloolist hipodroomi niimoodi arendada, et see ka ära tasub. Visioon, et sellel maa-alal paiknevad ühiskondlikud hooned, peaks olema igasuguse tegevuse aluseks ja muudetav vaid avaliku arutelu tulemusena. Ka siis, kui hipodroomi tõesti vanale kohale jätta ei ole võimalik, on hulk alternatiive, kuidas seda atraktiivset piirkonda ühiskondlike hoonetega kujundada. Arutelu sel teemal oleks pidanud toimuma rohkearvulisel osavõtul. Praegu on kogu protsess olnud ühe idee aktiivne ja pidev pealesurumine ja teiste häälte marginaliseerimine. Kohalikku omavalitsust planeerimisprotsessi juhtijana ei ole märgata.       

Seadused jätavad linnavalitsusele võimaluse (tegelikult isegi kohustuse) olla otsustaja,kaaluda osapoolte hääli. Alates põhiseadusest, kus 32. paragrahvis on märgitud, et üksikhuvid ei tohi olla realiseeritud üldiste huvide arvel, kuni haldusmenetluse seaduse neljanda paragrahvini, mille järgi kohalik omavalitsus  on volitatud oma otsuseid kaaluma, võttes arvesse osapoolte eriarvamused. Hipodroomi arenduse puhul peab tunnistama, et protsess on Eesti planeeringute kontekstis selles mõttes tasemel, et on toimunud kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlus, mitmed protsessi kaasatud arhitektid on ka arenduse heaks kiitnud. Kuid seda võiks teha linnas kus tahes. Kogu ala arendamise mõte on lähtunud eeldusest, et hipodroom kolib välja,  kuigi hipodroomi asukoha muutmine pole avaliku arutelu objektiks olnud. Mitte miski ei põhjenda Baltikumi ainsa ajaloolise hipodroomi likvideerimist. Tõsi, hipodroomi maaomanikul jääks soovitud tulu teenimata, ent linn ei ole suunatud vaid kasumi teenimisele. Linn peaks olema elamiskõlbulik ja mugav – ja seda paljudele inimestele. See tähendab mitmekesist linna, kus on nii elamis- ja ärifunktsioone kui ka puhkamis- ja meelelahutusvõimalusi.     

Säästva ja elukeskkonda hoidva teostuse korral peaks see kõik olema kergesti juurdepääsetav nii jalgsi, jalgratta kui ka ühistranspordiga. Mida teha?     

Leian siiski, et optimismiks linnaplaneerimises on põhjust, kuna kodanikuühendused on Tallinna kujunemisel aina rohkem sõna võtnud. Järjest on tekkinud ühendusi, kes oma piirkonna arengu eest seisavad. Siingi on muidugi omad ohud, neist peamiseks NIMBY (not in my backyard – mitte minu aeda!) suhtumine. Siiski on need organisatsioonid koos avalikkuse arvamust esindavate mittetulundusühendustega oluline hääl, mille linnavalitsus  peaks otsuste tegemisel aluseks võtma. Sellise mudeli puhul kuulub keskne roll otsustajana omavalitsusele, ent kodanikuühendused moodustaksid nõuandva organi. Vahepeal võetakse sõna aktiivselt ja isegi agressiivselt (mis ei tähenda, et ollakse vaenlased, lihtsalt arvamused ei ühti), aga ollakse valmis arutama parima lahenduse leidmise eesmärgil. Äriühingute ja maaomanike huvi on selgem kui linnaelanikel. Kui esimeste  huvid on piiratud oma krundiga, siis linnaelanike huvide ring on laiem: soovitakse mõnusat elukeskkonda. Mittetulundusühendused saaksid ulatada linnale abikäe visioneerimisel, aidata linnal näha suuremat pilti, kas või linnaosade kaupa. Peale visioneerimise võiksid kodanikuühendused ka kohaliku võimu tegude üle valvata ja südametunnistusele koputada. Praegu on olemas Tallinna vabaühenduste võrgustik, mis tegeleb linnavõimu  ja vabaühenduste koostöö parandamisega, kuid planeerimisliinil võiksid olla näiteks linnaositi visioonikojad, mis koosneksid piirkonnaühendustest, halduskogu liikmetest jne. Praegused piirkonnaühendused on hea sisend selliste kogude loomisele.       

Seega võib loo sõnumi kokku võtta erinevalt, vastavalt artikli lugeja positsioonile. Planeerija võiks üles leia ühendused, kes võiksid kavandatavast planeeringust huvitatud olla (kusjuures need ühendused võivad tekkida planeeringuprotsessi ajendil). Linnaametnik võiks vaadata, kas ühenduste arvamust saab kasutada planeeringu toetamiseks. Hipodroomi planeeringu puhul on linn mitmel korral rõhutanud, et omaniku huvid on esikohal, mistõttu peab hipodroom praegusest kohast kaduma. Kodanikuühenduste hääl võimaldaks aga linnavalitsusel kasutada  argumenti, et avalikkuse huvides on säilitada võidusõidukoht. Arendaja saab näidata oma innovaatilisust sellega, et teeb arendusprojekti koostöös asumiseltsiga. Linnakodanik võiks uurida, kas tema elupiirkonnas on mõni vabaühendus, mis huvitub linnaplaneerimise küsimustest, või mõni ülelinnaline ühendus, kelle huvid tunduvad tema omadega ühtivat. Kui ei ole, tuleb ise selline ühendus luua (ühenduse loomisel ja tegevuse korraldamisel pakub abi nii Community Tools kui ka Linnalabor).

Tauri Tuvikene on MTÜ Linnalabor eestvedaja, lõpetanud Tallinna ülikooli, praegu Londoni ülikooli kolledži magistrant.