Tehnoloogia ülev objekt

Tagasivaade arhitektuuribiennaali näitusele „11 flirti” Kadrioru väliskunsti muuseumis 9.–25. IX, kuraator Villem Tomiste.       

Flirdil on kaks komponenti: lõbu ja võim. See on väike šikk positsioonisõda, kus mängu ilu on omaette väärtus. Kuid samavõrd on see ka manipulatsioon eesmärgiga end kehtestada, vastane üle mängida. Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel Kadrioru lossis meenus kohe klassikaline flirdiõpik, korduvalt filmiks saanud XVIII sajandi epistolaarromaan „Ohtlikud suhted” ja seda mitte ainult barokliku lavakujunduse tõttu. Arhitektuur flirtis ruumi, kunsti, ajaloo, imagoloogiate ja vaatajatega peadpööritava pillerkaarina, kus seesama kaasahaarav mängu ilu võis jätta varju flirdile kutsuja agenda. See väärib aga tähelepanu, sest seda sorti kommunikatsiooniviis on uus tase kohalikus konnatiigis ja peegeldab suunamuutusi  ka laiemas arhitektuuridiskursuses. Kui läbi aegade on arhitektuur lajatanud selgete, kohati arrogantsete seisukohtadega, taotledes enda aktsepteerimist eri distsipliine ühendava, tõeväärtust valdava katusvaldkonnana, siis nüüd on eesmärkide saavutamiseks peen flirt ja kained kaalutlused.       

 I vaatus: pillerkaar       

Kadrioru väliskunsti muuseumi ekspositsioon sai kaheks nädalaks kuraator Villem Tomiste valitud lisandused: nii püsinäituse vahele kui Madalmaade maalikunsti temaatilistesse  tubadesse oli paigutatud mitmesuguste kontseptuaalsete teoste makette. Nagu kataloogis lubatud, rikkus see ekspositsiooni senise status quo, kuid rikkus lihtsa lükkega otsekohe ka tavapärased arusaamad ühe, õigemini mõlema näituse terviklikkusest. Arhitektuuri roll taustana või eksponaadina sai mitmekordselt pea peale pööratud. See oli ilus ja hõrk dialoog, kumbki ekspositsioon avanes lisatähendustele ja kommentaaridele teise poolt. Kas lugeda näitust  koos kataloogiga või ilma, andis vägagi erineva tulemuse. Lossis oli loobutud igasugusest selgitusest makettidel kujutatud arhitektuuriobjektide konkreetse sisu ja teostamise konteksti osas, asendatud see üldistavate, tööga lõdvalt haakuvate poeetiliste mõttearendustega. Loomulikult „kunstistas” see makette veelgi, muutis need peaaegu iluasjadeks, redutseeris ettevalmistuseta vaataja jaoks tegeliku arhitektuurse kontseptsiooni miinimumini. Kuid selle  abstraheerimise eesmärgiks oli „puhastada” arhitektuuri vaatama harjunu meel, see oli kutse harjumatult üldistatud tasandile. Harva on Eestis arhitektuurinäitusi, kus sedavõrd palju panustataks tekstile, eriti nii ambitsioonikale, mõistatuslik-poeetilisele.   

Selles suhtes on puhas rõõm, et Eesti arhitektkond usaldas seda sorti esindusnäituse formaadis kontseptuaalset autorinägemust, üdini subjektiivseid valikuid, nõudmata mingit esindamist, objektiveerimist, katalogiseerimist, ülevaatlikkust. Teiseks tähistas see lossi omaksvõtmist, päriselt ja orgaaniliselt oma pärandiks arvamist mingil hoopis uuel ja kuidagi  käegakatsutaval tasandil. See ei ole enam hardalt väärtustatud, kuid võõra päritoluga pärand: julgus Kadrioru lossis eksponaatide ja narratiividega laamendada – alates ajalooliste teoste provotseerimisest uute makettide ja tekstidega kuni lossi rajamisloole pseudojutustuse külgepookimiseni – on arhitektuuriajaloo vahetu omakstegemine. Kuigi Kadrioru loss näituse asukohana tekkis pooljuhuslikult, oli see geniaalne leid, mis andis kogu ettevõtmisele  galantse kerguse – nagu flirdile kohane –, muutudes peaaegu asjaks iseeneses.       

II vaatus: reaalia 

Kontseptuaalse arhitektuuri kuldajal 1970ndatel oli utoopia- ja ideeprojektide eksponeerimise eesmärgiks kehtestada end kunstnikuna, võita arhitektuurile majaproduktsiooni asemel tagasi positsioon kunstniku ehk laiemas mõttes kriitilise intellektuaalina. See püüd langes ühte paradigmamuutusega, kus arhitektuuri filosoofia (ehk olemusliku postuleerimine koos  rohkem või vähem selgete ettekirjutuste kogumitega) asendus teooriaga, kus kriitilise teooria najal hakati eelkõige tegelema tõlgendamise, mõtestamise, kontekstualiseerimisega. „11 flirti” ja teised samalaadseid kontseptuaalseid projekte esitavad näitused aga taotlevad arhitekti positsioneerimist teadlasena – reaalteadlasena, probleemide lahendajana. Klassikalise kontseptuaalse arhitekti küsimus „miks?” on asendunud küsimusega „kuidas?”. Muutuvas  maailmas ilmneb kõikvõimalikke probleeme ja arhitekti ülesanne on need lahendada. Oluline on leida antud tingimustes kõige toimivam lahendus, mitte esitada liiga palju küsimusi tingimuste endi kohta. Reflekteerimise asemel on imperatiiviks „tegutse!” – mida keerukam olukord, seda põnevam väljakutse. Arhitektuurimõtte tasandil tähistab seda teooria asendumine nn projekteerimisintelligentsiga (Michael Speaksi pakutud mõiste design intelligence on  üsna halvasti tõlgitav, sisaldades „intelligentsuse” ja „tervemõistuslikkuse” allusioone CIA ehk luurekeskagentuurini).     

  Rohkem kui miski muu on selle uue intelligentsi ilmnemisväljaks nn uus ökoarhitektuur. Juba pikemat aega on selge, et kestlikkus on meie aja vaidlustamatu imperatiiv, aga loomulikult pidi nii selle naturalistlik tiib kui ka ökotehnoloogiate ja -näitajate normeerimine, klassifitseerimine ja standardiseerimine  tekitama vastureaktsiooni. Orientiiriks on siin Donna Haraway küborgimanifest: piir ulme ja ühiskondliku reaalsuse vahel on optiline illusioon. Harjunud looduse kontseptsioon on päästmatult kadunud. Kuna „päris loodust” ei ole enam olemas, ei saa eesmärk olla ka millegi päästmine. Tänapäeva ökoarhitektuur ei otsi enam tervendavaid võtteid, mis aitaksid tasakaalustada olemasolevat ja suunata seda idealiseeritud ühiskonna, looduse või arhitektuuri  kuvandi poole. Puuduvad vaidlustamatud põhimõtted, mida järgida, ideaalid, mille poole püüelda. Selle asemel on omaks võetud maailma ja ressursside taaskasutuse ja ringluse printsiip, mille loogiliseks väljundiks on uus oportunistlik materiaalsus. Jäätmeid ja reostust, mida varasemates mõttemudelites oleks käsitletud kui soovitud tootmissüsteemide kaasnähtusi või häiret, võetakse hinnanguvabalt, projekteerimise neutraalse lähtealuse või  -materjalina. Elu kulgedes ühest vormist teise kaotavad tähtsuse representatsiooni küsimused ja oluliseks saab ainult oskusteave. François Roche on rõhutanud sama eeldust: uus ökoarhitektuur ei ole utoopiline, sest ei taotleta õiget lahendust – „miks peaksimegi püüdma teha asju õigesti, kui moraalsuse loosungitega lehvitamas on niigi palju inimesi? Neid on terve leegion – nad on sama ohtlikud ja sama tavalised nagu kurjategijad”.1 

Utoopilise asemel kasutab Roche ulmelise arhitektuuri mõistet, eesmärgiga hakata vastu musealiseeritud maailma nostalgilisele idealiseerimisele ja kahtlasele new age’i moraliseerimisele. Oluline on tegutseda nüüd ja praegu, reaalajas, vastavalt antud olukorrale ja tingimustele. Ikooniline rahvusvaheline arhitektuur  on idealiseeritud projektsioon. Sel pole midagi pistmist tegelikkusega, kus toimib ainult keerukas, lõpetamata, võbelev lokaalsus. Paljuski samas võtmes olid ka näituseobjektid ja neid saatvad optimistlikud, oportunistlikud tekstid. Näituse kui terviku paatos – sest paatosest siin puudu ei jäänud – seisneb oma koha nõudlemises maailma käekäigu üle otsustajate seas, tänastel etteantud tingimustel. Arhitekt astub sisse ja lahendab  probleemid nagu Winston Wolf, võtmesõna on „efektiivsus”. Nii näiteks saab mesilaste suremise probleem lahendatud selle asemele disainitud Londoni tolmeldamise seadmega ja merevee taseme tõus kasutatud ära uuteks infrastruktuurseteks tehismaastikeks rannajoonel. Ometi sisaldub selles loodusega hübridiseerumise retoorikas vastuolu – loodus  on kõigest hoolimata mõtestatud siin vaikimisi „inimese tingimustel”. Sest vastasel juhul poleks tarvis midagi ära parandada, kohandada ega säilitada. Loodus ei tee eetilisi valikuid, ta on täiuslikult otstarbekas ja kohanev. Kui arhitektuur muutub samavõrd isegenereeruvaks, loodusega hübriidseks, olukordadele täiuslikult ja otseselt vastavaks ja loobub esitamast küsimusi neid esile kutsunud tingimuste üle, kaob sellest ka kriitiline ja ühiskondlik mõõde.     

III vaatus: poeetika       

Kogu see reaalpoliitika on näitusel rüütatud harva esinevasse poeetikasse. Just kõige poeetilisema moega objektid, näitust lossi eri tiibades raamistavad tööd, olid pandud kandma kõige põhjapanevamaid küsimusi. Rahvusliku toa lühtrilt rippuv habetillandsia taim, Villem Tomiste enda töö, küsis oma ja võõra vahekorra järele – looduse analoogiaga kõrvutamine muudab igasuguse ksenofoobia mõttetuks. Kogu  näituse kontekstis saab küsimus aga üldisema värvingu: võõrliik on ehk hoopis inimene, Maa bakter? Tema jätkuva olemasolu õigustus on siiski antud hõbedakambris, kus Tanel Veenre objekt tähistab loovust, põgusat arusaamise hetke. Tegelikult mõjusid erakordselt poeetilistena peaaegu kõik näitusele valitud tööd. See ongi tehnoloogiline ülevus, korraga ahvatlev ja ähvardav, flirt meeleäratuseks blaseerunuile ja enesekehtestamiseks pragmaatikuile.     

1 François Roche, (Science) Fiction, Ecosophical Apparatus and Skizoid Machines. – Architectural Design, nov-dets 2010, lk 71).