Terroristidega siiski kõneldakse
Hardo Aasmäe
Terroristidega ei kõnelda. Nii ütlesid inglased, kui nad poosid Palestiinas üles kuus juudi terroriorganisatsiooni Etsel liiget. Hea meelega oleks nad sama teinud ka kellegi Menachem Beginiga, kui oleks ainult õnnestunud ta kätte saada. Tegemist ei olnud nimekaimu, vaid hilisema Iisraeli peaministriga. Paar-kolmkümmend aastat tagasi hirmutati mõnel pool lapsi terrorist Yassir Arafatiga, enne kui maailmas hakati teda ametlikel visiitidel embama. Aastake enne võimuletulekut nimetati Fidel Castrot mitmetes Havanna seltskondades lihtsalt vähetähtsaks võsaröövliks. Seetõttu teeb ajalooline õppetund alati ettevaatlikuks. Kui terror on hästi kavandatud ja selle eesmärgid leiavad laialdast toetust, siis ükskord tuleb kõnelda niikuinii.
Tallinna linnavalitsusest on tulnud signaal uue terroriorganisatsiooni avastamise kohta. Selleks on Eesti Arhitektide Liit. Ilmselt on tegu siiski terrorivõrgustiku poliitilise tiivaga ning põrandaalune võitlusorganisatsioon vajab veel paljastamist. Mõistagi tunduvad arhitektide salasepitsused väga kahtlasena, kui silmas pidada arhitektide liidu liikmete projekteeritud hoonete ja rajatiste hulka Tallinnas, kõik need võivad sobida kujuneva terrorivõrgustiku materiaalseks baasiks. Mõnel inimesel võib tõesti hirm peale tulla. Tunnistagem, sõja põhjus on igati väärikas – Tallinna uus raekoda. Raekoda on võimu sümbol ja paljud on veendunud, et võim on selle käes, kelle käes on raekoda. Vähemalt Prantsuse revolutsioonides on see enamasti nõndamoodi olnud. Seda tõdesid juba meie esivanemad kohe pärast eestlaste võimuletulekut Tallinnas 1904. aastal. Baltisakslaste jaoks oli linn vaid see osa linnast, mis jäi sissepoole seespool linnamüüri. Väljaspool seda oli väheväärtuslik agul, mida käsitleti ebaolulise ja ajutise nähtusena. Tõeline, igavikulise olemusega linn paiknes ikka linnamüüriga piiratud alal, kus kõik majad olid kivist. Linna selline käsitlus ei vajanud uut raekoda, sest hoone Vana turu ääres oli selleks igati sobilik.
Terve eelmise sajandi vältel on Tallinnas püütud leida sobivat kohta uuele raekojale ning seda ehitama hakata. 1937. aastal pidi see tulema praeguse Viru hotelli kohale. Raekoda peab olema linna keskses paigas. Tookordne valik oli hea. Tallinna geodeetiline keskpunkt on peaaegu sealsamas ja seal saavad kokku Pärnu, Tartu ja Narva maantee ning põhipääs sadamasse. Tänaseks on see piirkond paraku täis ehitatud. Nõukogude ajal otsinguid jätkati. Ehitamisest pole aga siiamaani asja saanud, seganud on halvad ajad, sõjad või vilets majandusseis. Niisuguse hoone ehitamine on võimalik ainult headel aegadel ja see on meil parajasti just käes.
Hetkel linnavõimu käsutuses hooned on kaasaja seisukohast täiesti sobimatud ja need tuleks võimaluse korral ära müüa, v.a praegune raekoda. Raekoja ajalooline hoone on sobilik vaid tseremoniaalseks otstarbeks ja etenduspaigana. See on kena, elegantne ja kajastab mineviku hiilgust, kuid ei kätke eneses toimivat linnavõimu ega ole rahvalik. Praegune linnavalitsuse hoone on ehitatud krediidiasutuse tarbeks. Krediidiasutused on oma olemuselt varjulise iseloomuga äriettevõtted ja seetõttu puuduvad seal linnavõimule vajalikud esindusruumid. Tegevuse varjatud iseloomu tõttu sobisid need EKP või ELKNÜ Keskkomiteele, kuid on täiesti kõlbmatud demokraatliku riigi linnavalitsusele.
Kaasaegne linnavalitsuse hoone peaks laiemas mõttes enesest kujutama linnarahva kooskäimise kohta, nagu selleks oli Tallinna keskaegne raekoda. Linnavõimu hoone pole mõeldud ju mingiks ametnike reservaadiks, kaitsealaks või rahvuspargiks. Raekoda peab olema koht, kus toimuvad linna olulisemad sündmused. Sinna võiks linnakodanikul asja olla ka siis, kui tal just otsene paberlik asjaajamine käsil ei ole. Seepärast peab seal peale linnavalitsuse ja volikogu tööruumide ning linnapea ametikorteri olema veel nõupidamiste (konverentside) keskus. Vaja oleks etenduste andmise paika, nii katusealust kui ka vabaõhulava. Suvel on meil ju päev pikk ja palju valgust. Iga korraliku raekoja juurde käib ka raekelder (restoran), mis minugi poolest võiks olla kas või hoone katusel ja klaasist. See võimaldaks nautida vaadet nii merele, vanalinnale kui ka kerkivale uuslinnale. Seal võiks olla ka suur ekraan, kus jalgpalli ja muu huvitava kõrval võiks jälgida linnavolikogu istungeid. Tuleks mõelda ka lastele. Me vajame mitmekülgse kasutusega hoonet või hoonete kompleksi.
Raekoja asukoht määratakse aastasadadeks. Kui otsus tuleb õige, läheb otsuse langetanud linnapea igasse kroonikasse ja entsüklopeediasse pärjatult kirja. Kui asi läheb untsu ja linnakodanikud kiruvad linnavõimu terve sajandi tagantjärele, siis võib ka ette kujutada, mis sellest asjast annaalidesse talletatakse.
Praegune linnavalitsuse pakutud uue raekoja asukoht on täiesti sobimatu. Meie uus raekoda peab olema kohas, kust vana raekoda oleks jalakäigu tee kaugusel, mitte kaugemal. Uus võimukeskus peab võimendama piirkonna arengut ja kujunema uue linnasüdame südamikuks. Arengut saab võimendada vaid seal, kus on, mida võimendada. Geograafiaprofessori ja kunagise Tartu ülikooli rektori Edgar Kanti kuldset põhimõtet, et linn on organism, tuleb linna asjadega tegelemisel meeles pidada ööpäev läbi. Organismil ei ole ükskõik, kas süda on paremal või vasakul pool rinnus või hoopis saapasääres. Neerud ei saa olla kaenla all ka siis, kui seal tundub parajasti vaba ruumi olevat.
Kolmveerand aastat tagasi viidi Eesti Arhitektide Liidu korraldusel läbi charrette, arutelu linnaehituslike ideede kogumiseks ja süstematiseerimiseks Tallinna Vanasadama piirkonna arendamisel. Ettevõtmist toetasid mitmed huvitatud osalised, sh Tallinna linn ja AS Tallinna Sadam. Allakirjutanul paluti seda protsessi juhatada.
Üldjäreldusena tõdeti, et Tallinn otsib oma linnasüdamele uut kohta ja selleks on Tallinna Vanasadama piirkonnas sobilik vaba ruum olemas. Linnasüdame südamikuks on mõistlik rajada uus, polüfunktsionaalne raekoja kompleks. Kõige sobivam on see paigutada Admiraliteedi basseini äärde, kus sadama veepeegel toimiks omamoodi linnaväljakuna. See asukoht võimaldaks ühildada autofoobse vanalinna ja uue linnasüdame toimimist. See annaks ka sadama arengule kindla suuna, sest Tallinna süda ilma ladusalt toimiva sadamata kaotab oma jõu. Lihtsustuks tegusa lahenduse leidmine Skoone bastioni kasutuselevõtus. Loodan, et lähiaegadel leiavad selle arutelu tulemused laialdast kajastust ka Sirbi veergudel.
Isikliku uitmõttena lisan, et hädapärast võiks uus raekoda olla ka praeguse Linnahalli kohal. See võiks kõne alla tulla nii Linnahalli lammutamise kui ka ulatusliku ümberehituse vormis, kuhu tuleks nõustajana kaasata Raine Karp, et rakendada tema kogemusi, oskusi ja ideid. Niimoodi kuuluks raekoja juurde ka oma sadam. Vana elektrijaama alal tahetakse juba praegu edasi arendada kultuuripakkumise võimalusi, suurendaks ettevõtmise kaalukust. Skoone bastion on samuti lähedal. Maad kuuluvad linnale, mis lihtsustab paljude asjade ajamist.
Aga ikkagi, mis saab siis, kui me teeme uue raekoja ebasobivasse kohta, nagu praegu tahetakse? Midagi erilist ei juhtu, mis ongi kõige halvem. Linnaplaneerimise leidlikkus seisnebki just erilisuse tabamises. Raekojata õiges kohas jääb meil toimiv linnasüda tekkimata. Vanasadama piirkond muutub betoonist agulirajooniks. Vanalinna tähtsus väheneb, kuna selle roll ähmastub või kängub üha rohkem elusast piirkonnast museaalseks alaks. Kõik see kokku vähendab linna kui terviku paeluvust investeeringupaigana. Seni tehtud investeeringud ei pruugi anda loodetud tulu, uusi rahapaigutusi tehakse vähem ja linn kaotab oma konkurentsivõimet Riia, Peterburi ja Helsingi kõrval. Pikas perspektiivis puudutavad varalised kaod kõiki linnakodanikke.