TOIVO TAMMIK: Kiri sinjoore Piccinatole
Lugupeetud professor Piccinato! Nagu meie ajakirjanduses kajastati, käisite Te Tallinna linnavõimude ja UNESCO kohaliku kontori kutsel kontrollimas Viru keskuse ja Viru hotelliga seotud linnaehituslikku situatsiooni. Tore! Ilmselt olete lisaks oma igapäevasele professoritööle Roomas nüüd hõivatud ka nähtut kajastava eksperthinnangu koostamisega.
Ajakirjanduse vahendusel oleme endi ja Teie Tallinnas viibimise kohta teada saanud järgmist.
Viru keskus on projekt, millega tudengid Teie eksamitel põruksid, kusjuures ka Viru hotelli oleks Teie jätnud omal ajal ehitamata.
Hea mulje jätsid Teile linnamüür ja bastionivöönd ning vanalinn, mis on väga oluline keskkonna osa ja majanduslik ressurss. Samas on sellel oht saada kiirtoidurestorane täis Disneylandi tüüpi teemapargiks.
Mereäärne ala on meil väga väärtuslik ja paljudel maailma linnadel on kasulikke kogemusi, millest võiksime õppida.
Tükatine linnaplaneerimine konteksti arvestamata on Teile arusaamatu. Muret tegid Teile Tallinna läbivad ohtlikud veosed ja Miinisadama tulevik.
Olite siin väga lühikest aega, aga kui teile Tallinnast hiljem midagi meenuks, siis vanalinn ja vanad majad vanalinna lähedal.
Modernset arhitektuuri te tõenäoliselt ei mäletaks, see ei avaldanud Teile ka kuigivõrd muljet.
Arhitektuuril on vedanud
Sinjoore professor, see, mis pärast Teie kiirvisiiti läbi meediafiltri meie lugemislauale jõudis, on banaalsevõitu. On tõenäoline, et Teie laualt pudenenud kübemed võtab üldsus vastu kuldmunadena. Mõni päev pärast Teie lahkumist haaras kohalik kriitik Ants Juske sule ja küsis, mida väärtuslikku üldse jätab 1990. aastate arhitektuur ajaloole, ega ometi Viru keskust ja Radissoni hotelli? Mõlema objekti autorid on Vilen Künnapu ja Ain Padrik, kelle looming on osaks meie rahvuslikust identiteedist, mis muide on samuti UNESCO kaitse all.
Seda, et meil on väärtuslik vanalinn, on juba nii mõnigi märganud. Aga meil on ka modernset arhitektuuri, milleni Teie kutsujad ja saatjad Teid ilmselt juhatada ei suutnud, kuid mida eesti arhitektuuriteadlased tegelikult siiski usinalt uurivad.
Tallinnal ja eesti arhitektuuril on läbi aegade vedanud, eesti arhitektuur oma tippudega on olnud mitmekülgne ning protsessid oludele ja riigikorra vahetustele vaatamata järjepidevad. Siin tegi oma esimese modernistliku töö (Kadrioru staadioni õhkõhukese betoonkatuse) eesti insener August Komendant, kes hiljem saavutas maailmakuulsuse samuti Eestist pärit Louis Kahniga koos töötades.
Isegi sügaval nõukogude ajal avati city läheduses linna jõudumööda kõigi käskude ja keeldude kiuste merele. Veel võiks nimetada laululava ja rahvusvahelisi auhindu saanud linnahalli ning ka Maarjamäe kompleksi. Viimase puhul on tegemist arhitekt Allan Murdmaa täielikult puhtale vormile ülesehitatud tippteosega toona veel siinkandis täiesti tundmatu land art’i alal, mille lubamatu lagunemise vastu oleksite võinud öelda oma kaaluka sõna. Modernismi näidetena on meil I maailmasõja aegsed betoonist vesilennukiangaarid (loodud ajal, mil koorikuteteooriat veel ametlikult ei tuntudki), uus kunstimuuseum jpm.
Viru keskus töötab niigi
Viru keskuse autorite kohta on Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor Veljo Kaasik öelnud: “Seda tööd tehes ei olnud arhitektid iseenesestmõistetavad suveräänid. (…) Nad ei olnud kutsutud kunsti tegema.
Programmiliselt olid nad kutsutud Rem Koolhaasi (“Delirious New York”) järgi “metropoolset linnakeskust tihendama. Koos ruumiprogrammiga moodustavad sellised hooned argielu näitelava ning määratlevad selle sisu, luues võimalusi inimeste tegutsemisele. Ruum ehitiste vahel ning/või nende sees on tulnud inimestele tähtsamaks kui ehitiste väline ilme”. Selles võtmes välisarhitektuurilised pürgimused Viru keskuse juures ei olnudki vajalikud; aeg on näidanud, et ta töötab niigi. Liigitaksime nähtuse 99-protsendilise arhitektuuritegemise hulka.”
Lihtloosungite hüüdmine stiilis, et vaja on arvestada konteksti, ei vii meid linnaruumi kujundamisel edasi. Edasi ei vii ka labane keelamisteraapia Viru hotelli laienduse, nn Viru Poja puhul. Arhitekt Allan Murdmaa ütles Viru keskust kommenteerides: “Klassikaline arhitektuur on kaotanud oma positsiooni, arhitektuurist ongi saanud see Le Corbusier’ elamise masin. Arhitektuur ei saa eksisteerida omaette, ta peab alluma meie elule.”
Selles kontekstis on Viru keskus korralik, toimiv asi. Vist Vitruviusele omistatakse sõnu: “Arhitektuur lõppes seal, kus lõppes jumalatele projekteerimine.” Tegemist on ansambliga, arhitektidel võiks lasta oma töö lõpule viia.
Tallinna maastikulist ja haljastuslikku kujunemist aastakümneid uurinud geograaf ja dendroloog Heldur Sander ütleb Viru Poja kohta: “Poja peale olen mõelnud. Mind häirib, et selle ja Estonia juurdeehituse juures on hakatud haljastusest rääkima. Leian, et Viru hotell ja Estonia teatergi peaks just laienema Pärnu maantee poole . (…) Millegipärast öeldakse, et ei saa, vaba ruumi ja haljastust jääb väheks. Tegelikult on antud juhul tegemist Tammsaare pargiga külgnevate linnaehituslikult juhuslike ja lahendamata aladega, kus polegi õieti haljastust.”
Tulge suvel Tallinna
Sinjoore Piccinato, detsembri algus on Tallinnas ringiliikumiseks võib-olla liiga jahe aeg. Te tulge Tallinna suvel, varuge pisut aega ja vaadake veidi ringi! Roomaga on ju samamoodi. 1986. aastal arhitektuuriajaloo kursusel Roomast rääkides alustas Tallinna keskaegsete kindlustuste tuntuim uurija professor Rein Zobel oma loengut nii: “Kui te plaanite minna Rooma, ärge tehke seda talvel. Siis on itaallased pahatujulised ja lõdisevad, sest erinevalt põhjamaa elumajadest ei ole nende “vanadel majadel” korralikku küttesüsteemi.”
Loodetavasti ei jää siis Teist muljet kui “sõltumatu laboratooriumi” esindajast, kelle suust kostab kulunud käibetõdesid. Siiakutsumisel peeti Teid Ülima Instantsi kehastuseks ning on kurb, kui mõni nisŠiseltskond saab Teie külastusest oma kitsarinnalistele seisukohtadele kinnitust.
Tallinna uus city areneb nagu meie ühiskondki. Usun, et kui satute siia 50 aasta pärast, on Teil põhjust imetleda kaitse alla võetud Laikmaa tänavat kui ehedat omaaegset linnaruuminäidet, samuti kompaktset kõrghoonetegruppi downtown’is Tartu maantee alguses, võib-olla teha selle puhul isegi väike tervisenaps koos kriitik Juskega.
Toivo Tammik, arhitekt