Tõnu Laigu: Ehitatav kultuur
Arhitektuuripoliitika paneb mõtlema arhitektid kui riigimehed ja riigimehed kui arhitektid
Arhitektuur tähendab kitsamalt maja, milles elatakse, ja laiemalt ümbruskonda, kus elatakse. Vähestel on ükskõik, kui asi puudutab oma maja. Ükskõik on aga paljudel, kui on tegemist koha, linna või asulaga. Ükskõiksus võib tuleneda teadmatusest. Kõik ei pea ju teadma, mida tähendab “asumi sotsiaalne infrastruktuur”. Samuti ei pea teadma, et ehitatav ruum on piiratud ressurss, mis on piiratud riigipiiri või metsade ja maaga ning lõpuks kvartalite ja kruntidega. Samuti ei pea kõik teadma, millised hooned sobivad ühte või teise kohta või kuidas kasutada linnaruumi otstarbekalt ja sünergiliselt. Kõike seda peavad teadma aga ametkonnad, kes otseselt mõjutavad otsuste ja rahaga kõikidele nähtavat ümbrust ja eluruumi, ehitatavat kultuuri. Üks võimalus on, et teadmine arhitektuurist ja planeerimisest jõuab laiema sootsiumini arhitektuuripoliitika kaudu. Arhitektuuripoliitika paneb mõtlema arhitektid kui riigimehed ja riigimehed kui arhitektid.
Euroopa tasand
Paljudes Euroopa riikides, samuti ka Eestis, eksisteerib juba aastaid aktiivne arhitektuuripoliitika, mis annab ehituskultuurile poliitilised ja seaduslikud raamid. Üllatav näib, et maadel, kus ehitamine on käinud siiani hea tava kohaselt, on tekkinud vajadus ümber mõtestada kogu ehitatava keskkonna temaatika. Vanad seadused ei kehti enam. Maailmamajandus ja vaba turg on loonud olukorra, kus üksnes planeerimise ja ehitamise hea tava ei suuda reguleerida planeerimise ja ehitamise kvaliteeti, tempot, mahtu. Valitsused on aru saanud, et ehituskultuur vajab uuesti määratlemist, ning püüavad mitmesuguste vahenditega seda edendada ja avalikkuse teadvusesse kinnistada.
Euroopa maadel on olukord erinev: ühed avastasid vajaduse ehituskultuuris muudatusi teha varem, teised hiljem. Üheks rajajooneks on 1999. aasta september, mil loodi Euroopa arhitektuuripoliitika foorum Soome ja Prantsuse ametkondade initsiatiivil. See on Euroopa tasandi platvorm, et koondada arhitektuuri asjatundjaid ja institutsioone riikide tasemel ning töötada välja Euroopa arhitektuuriharta. Senisteks tulemusteks on Euroopa tasandil loodud ministeeriumidevaheline organ, mis on Euroopa komisjoni diskussioonipartner, arhitektuurikvaliteedi nõude sissetoomine ELi direktiividesse, arhitektuurikvaliteedi majandusliku tulususe uurimuste algatamine.
2000. aastal, kui Prantsusmaa oli Euroopa Liidu eesistujamaa, võeti vastu arhitektuuri kvaliteedi resolutsioon. Kaheksas liikmesriigis oli juba kinnitatud oma arhitektuuripoliitika või vastavad seadusesätted: Soome, Prantsusmaa, Holland, Rootsi, Itaalia, Iiri, Ühendkuningriik, prantsuskeelne Belgia. Hollandis ja Belgias on tänaseks ka oma riigiarhitekt.
* Prantsusmaal kehtib juba 1977. aastast peale arhitektuuriseadus, mis sätestab avaliku huvi arhitektuuri vastu. Koos raamseadusest tulenevate sätetega on Prantsusmaal kujunenud välja mahukas seadustik avalike hoonete ja ruumi kvaliteedi tagamiseks.
* Hollandis alustati 1987. aastal programmiga “Ruimte voor Architectuur”, mis peab stimuleerima arhitektuuri kultuurikomponente ja tõstma selle kvaliteeti. Tulemusena loodi olulised institutsioonid nagu Nederlands Arhitectuurinstituut ja Berlage Instituut, rahvuslikul tasandil tegeleb ehituskultuuri järelevalvajana rijksbouwmeester. Hollandi eeskujul on arendatud välja ka arhitektuuripoliitika Eestis.
* Soomes on elukeskkonna arendamine sätestatud riigi põhiseaduses. 1998. aasta oli arhitektuuriaasta, mille sihiks oli rahva harimine. Samast aastast on pärit ka arhitektuuripoliitika dokumendid. Praegu töötab Taiden Keskuustoimikunta juures palgaline ekspert, kes koordineerib Soome arhitektuuripoliitikat. Haridusministeeriumis tegutseb ehituskunsti toimkond, 10–12 inimesest koosnev nõukogu, kes arutab ideoloogiat, annab nõu ja teeb ekspertiisi. Lisaks on Soomes ka mitu arhitektuuripoliitika dokumenti, nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil, üks esimesi oli linnadest Jyvaskyla.
Ehituskultuur ja poliitika
Praeguseks on arhitektuuripoliitiline tegevus fikseeritud ametlikul tasandil suuremal või vähemal määral enamikus Euroopa riikides. Austrias ja Saksamaal tuginetakse eelkõige ehituskultuuri fenomenile.
* Austrias sisaldab 1992. aastast liitriigi kunstisektsioon arhitektuuri ja disaini osakonda, mis tegeleb kaasaegse arhitektuuri edendamisega. Lisaks on olemas arhitektuuri sihtasutus, kuhu kuuluvad regionaalsed arhitektuuriinstitutsioonid ja -kogud ning arhitektide ühingud riigi tasandil. Parlament võttis 2004. aastal vastu otsuse välja töötada arhitektuuripoliitika pealkirjaga “Ehituskultuur Austrias” ja see on institutsioonina allutatud kunstide ja meedia riigisekretariaadile.
* Saksamaal on viimastel aastatel ehituskultuur kõne all olnud eelkõige seoses initsiatiiviga “arhitektuur ka ehituskultuur”, millega püütakse tõsta ehituskultuuri taset. Poliitilise protsessi eesmärk on riikliku ehituskultuuri sihtasutuse (vt Tõrge! Lubamatu hüperlingiviide.loomine analoogiliselt Saksa muinsuskaitse sihtasutusega (Deutsche Stiftung Denkmalschutz). 2003. aasta aprillis kogunes Bonni esmakordselt ehituskultuuri konvent, millest peaks saama kavandatava sihtasutuse keskne nõustus- ja suhtlusorgan. Esimesel konvendil arutas umbes 800 asjatundjat ehituskultuuri oluliste teemade ja planeerimise ning arhitektuuri tuleviku üle Saksamaal. Konvendi töö konkreetseteks tulemusteks oli raport ning presiidiumi valimine, too peab sihtasutuse loomist edasi ajama. Teisel ehituskultuuri konvendil 18.–19. XI 2005 oleks sihtasutus pidanud tööle hakkama. 10. III 2005 lükati Riigipäeval seaduseelnõu tagasi liidumaade seadusandliku ülimuse tõttu kultuuriküsimustes. 12. V 2005 arutati seaduseelnõu uuesti. Eelnõu võeti vastu kõigi parteide toetusel, kuid vaidlustati ülaltoodud põhjustel ning septembris jäi seadus Riigipäeva valimiste tõttu kehtestamata. Pärast valimisi võeti sihtasutuse loomine koalitsioonilepingusse ning 26. X 2006 võeti seadus vastu. Siinkohal tasub meelde tuletada, et Saksamaa killustatuse tõttu on riiklikult kõik näiliselt vaba, kuid ranged regulatsioonid toimivad liidumaade sees.
Viimased liitujad
Mõtted ja teod ehituskultuuris erinevad Baltimaadel ja postsotsialistlikes riikides vaid poliitilise maastiku kohaliku omapära tõttu. Loogika on sarnane. Nende riikide seas on Eestis aetud asja kõige kauem, päris algusest peale kokku seitse aastat. Vabariigi valitsuse poolt on heaks kiidetud kaks dokumenti: “Eesti arhitektuuripoliitika” (2002) ja “Arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004–2008” (2004). Arhitektuuri ja ehituskultuuri esindab riigi tasandil arhitektuurinõunik kultuuriministeeriumis.
* Lätis on koostatud arhitektuuripoliitika dokument (2006) peamiselt Soome eeskujul. Kultuuriministeeriumi juures asub kultuuripoliitika osakond, kus töötab arhitektuurinõunik, kes teeb tihedat koostööd parlamendi kultuurikomisjoniga. Kaugemad plaanid näevad ette kahte uut seadust: arhitektuuri kvaliteedi ja professionaalsuse kohta käivat seadust.
* Leedus on koostatud kaks arhitektuuripoliitika dokumenti, mis on ka trükitud ja tõlgitud inglise keelde: poliitiline dokument ning poliitika elluviimisplaan. Arhitektuuripoliitikat aetakse keskkonnaministeeriumi all, kuid projekte rahastatakse kultuuriministeeriumist. Keskkonnaministrile allub ekspertide komisjon, mille eesotsas on arhitekt. Kaugemas plaanis on arhitektide koja seadus, lisaks linnaplaneerimise poliitika ja linnaplaneerimise instituut kas peaministri või parlamendi juurde.
* Slovakkias on 2005. aastast olemas arhitektuuripoliitika dokument. Programmis on luua linnaarhitekti institutsioon, samuti avaliku huvi ja planeerimise institutsioon. Arhitektuuripoliitikaga tegeleb ehitus- ja regionaalministeeriumi all arhitektide koda. Suures vabanemise tuhinas kaotati seal 1995. aastal kogu maal linnaarhitekti amet põhjustel, mida iseloomustatakse mõistega “wild capitalism”. Levinud oli arvamus, et planeerimine on sovetiaegne igand, vaba areng aga hea. Tulemuseks on suur segadus transpordisüsteemis, haljastuses, kõrghoonete ehitamises, puudub avaliku huvi esindatus.
Foorum Hamburgis 26.–28. IV
Ehituskultuuri lugu jätkub rahvusvahelisel tasemel järgmisel nädalal arhitektuuripoliitika foorumil Hamburgis nimetuse all “Ehituskultuur ja säästev linlik areng”. Foorumi on organiseerinud transpordi-, ehitus- ja linnamajandusministeerium. Üritus on osa Saksamaa Euroopa Liidu eesistumisaja rahvusvahelisest väljundist. Foorumi jututeemadeks on ehituskultuur ja majanduslik areng, ehituskultuur ja sotsiaalne areng, ehituskultuur ja linnade areng. Pall on läinud veerema.