TÕNU LAIGU: Kuidas linna ehitada

Eesti Päevaleht, 14.02.2003

Linnas tuleb ju ikka ehitada. Aga kuidas? Linna ehitamine on aega ja vaeva nõudev tegevus. See nõuab kaalumist ja kokkuleppeid.
Ent kui linna arendamisel võetakse vastu läbimõtlemata otsuseid ning arhitektuur ja planeering tuuakse ohvriks kas majanduslikule või poliitilisele hetkekasule, on raske tehtud vigu hiljem parandada. Tallinna arenemist jälgides näeb, et raha ja poliitika on muutunud usinateks linnaplaneerijateks.
Poliitilise kasu aspekt on kitsam, majandusliku kasu aspekt laiem. Õpime naabritelt. “Pealinna (Helsingi) uus ilme on sündimas majanduskasvu tulemusena, avaliku planeerimise selja taga,” kirjutab Panu Lehtovuori (ARK 6/2002). Soomlased on endile nähtuse teadvustanud, eestlased mitte. Hädad tulevad siis, kui avalikke huve esindav omavalitsus on jõuetu partner suurehitajatele. Nii on juhtunud paljukirutud “kaubamaja ristmikuga”. Avalik tellimus saab, kui tahab ja oskab, tasakaalustada erahuvisid. Avalik linnaruum on ju kõigi huvi.
Lisaks planeerimisele ja arhitektuurile saab avalikku linnaruumi luua ka kunsti ja disainiga. Kuid sageli kipuvad need ulatuselt väheseks jääma. Vaidlused linnaruumi teemadel tulenevad paljus poliitilisest lühinägelikkusest, planeerimise-ehitamise seadustiku kriisist ja võib-olla ka sellest, et euroopalik linnakultuur on Eestis okupatsiooni ajal ära unustatud ning uued arusaamad ei ole veel pärale jõudnud.
Möödunud aastakümme oli Eesti linnasüdamete korrastamises ideede otsimise aeg. Ruumilise planeerimise võistlusi korraldati või püüti arendada linnarahadega keskosasid Rakveres, Jõgeval, Räpinas, Valgas, Võrus, Põlvas, Tartus, Narvas, Loksal. Kõige kaugemale on arendatud täna Rakveret. Sellesse aega mahub ka võistlus Tallinnas Vabaduse väljaku arendamiseks.
Viimased suured avaliku ruumi ehitustööd toimusid Tallinnas peale sõda. Tõsi, siis pidi seda tegema osaliselt varemete matmiseks või likvideerimiseks. Kuid kõik teavad ja tunnevad parke ja platse, mis töötavad tänaseni. Hiljem on tegeldud Tallinna keskosas vaid hoonetega, mille vahele kujuneb juhuslikult linnatänav, ristmik, parkla või mereserv.
Avalik linnaruum pole terviklikult kuskil sõnastatud. Tallinna kehtiva üldplaneeringu kõige suurem puudus on, et pole toimivat peatükki, mis fikseeriks avaliku linnaruumi ja selle arendamise põhimõtted. Linnalised arengud kestavad kauem kui ühe linnavalitsuse eluiga. Siit ka vajadus, et linna avaliku osa areng oleks korraldatud pika perspektiiviga.
Iga väike tükk maad on kasulik investeering. Tekib tihe linn. Kõigile ei jätku hinnalist maad. Järele jäävad väljakud, pargid, plastid, laiemad tänavad. Keskväljak on likvideeritud, USA saatkond on hõivanud osa tänavast, Estonia teater tahab laieneda Pärnu maanteeni jne. Tulemuseks on linn, kus on ainult tänavad ja majad. Kuid on suur hulk ühiselu nähtusi, mis elavad just linnas, ja neile napib avalikku linnaruumi. Nii jätkates lõpeb müüt “ilusast ja rohelisest” Tallinnast. Kunagi kavandatud pargid saavad otsa. Väljakud saavad otsa. Tänavatel pole vaba ruumi.
Praegu mõtestavad Tallinna ajaloolased, metafüüsikud, poliitikud, kellameistrid või onu Sam. Kõik, kes on sõnaosavad ja kasu peal väljas. Miks mitte anda neile võimalust? Võib-olla ongi parem. Seda kiiremini teostub soomlaste plaan sellest, kuidas Helsingist tekib piirkonna metropol ja Tallinnast saab selle äärelinn.

Vt. ka kommentaare: epl 14.02.2003