TÕNU ÕNNEPALU: Peatage Lasnamäed
Üha rohkem inimesi kolib linna lähedale maale, suurendades keskkonnareostust ja tee-ehituse vajadust
Ehitusbuumist Eestis küll räägitakse, aga tegelikult on see alles tulemas. Muidugi, kui majanduskasv ja madalad intressid püsivad.
Ma ei taha aga rääkida ei neist, lõhkilaenamisest ega buumist endast, vaid ühest küsimusest, mis kõige sellega seoses alles hakkab esile tulema. Mõjust maastikule, maale ja uusasukatele endile. Milline hakkab olema meie linnaümbruste, Tallinna ja Tartu ümbruse maa? On seal ka tulevikus hea elada?
Nende majagruppide kohta, mis seenekobaratena keset põlde, võsadesse või lausa soodest kerkivad, öeldi vanasti “individuaalelamurajoon”. Nüüd, kuidas kunagi. Kinnisvaraküla, arendusprojekt, madaltiheda asustuse ala.
Olgu nende nimedega, kuidas on, tendents on selge. Kui rahvas saab jõukamaks, tahab ta oma maja. Töötada linnas, elada maal. Viimane on küll suuresti illusioon. Mitte inimesed ei koli maale, vaid linn kolib maale. See, mis tekib, pole õieti linn, aga pole enam ka maa.
Mida demokraatlikumaks, rahvalikumaks eramuehitus läheb, mida kaugemale linnasüdamest need “külad” nihkuvad, seda enam muutuvad nad magalateks. See, mis maale kolib, pole ju päris linn oma tänavate, poodide, teatrite, eluga, vaid Lasna-mäe. Maastikule laiali laotatud Lasnamäe, kus korterid pole enam üksteise peal, vaid üksteise kõrval. Mida odavamalt, seda tihedamalt.
Ebamugavad magalad
Tihedus aga on paratamatu, kui juba nii paljud inimesed sellise eluviisi valida saavad. Probleem on pigem selles, et praegused kinnisvarakülad, tihti küll ülitihedad, asuvad omavahel liiga hõredalt, paiknevad liiga juhuslikult. Nende vahele hakkab tekkima samasugune eikellegimaa, nagu tekkis Lasnamäe suurte majade vahele. Muide, ühes sellises asumis võibki elada just üks “paneelika-täis” perekondi.
Kuigi “Lasnamäe” kõlab ehk põlglikult, pole see nii mõeldud. Lasnamäestumise uus järk peegeldab lihtsalt inimlikke tahtmisi. Ja uusi võimalusi. Seda kõike võib nimetada progressiks. Tõepoolest, elu omas majakeses on ikka parem kui paneelmaja korteris. Inimväärsem keskkond, nagu öeldakse. Kuid nagu progressil ikka, on ka sellel oma varjuküljed. See pole mingi tagasipöördumine vana hea Eesti aja Nõmme või Tähtvere juurde. See on midagi hoopis uut. Ja see uus toob ka uut laadi probleeme, samuti kui paneelelamuehitus omal ajal. Seda tuleb tunnistada. Probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest.
Sest säärased laiali ja linnast aina kaugemale valguvad magalad muutuvad ebamugavaks just nende elanikele enestele. Aga mitte ainult. Eriti kui neid arendatakse edasi sama anarhiliselt, nagu seni on tehtud.
Suurem keskkonnareostus
Uue vabariigi alguses oli paljudel veel arvamine, ja küllap on seda veel praegugi, et uued eramurajoonid, see on selline rikaste asi. Noh, ehitavad endale ühe küla, ehitavad teise-kolmanda. Ise teevad, ise teavad. Aga nüüd, kui lennuk loode poolt, üle Vääna ja Kakumäe Tallinna poole laskub, võib iga reisija üllatusega (või uhkusega) märgata, millised mõõtmed see linna maale minek juba praeguseks võtnud on. See on toimunud justkui märkamatult, aga tõeline hoog on alles nüüd sisse saadud!
“Väiksed kastid linna servas” eluviis on kahtlemata järgmine aste jõukate ühiskondade teel suurema energiatarbimise, “ebaökoloogilisema” elu poole. Mis parata, maine jõukus seda ju tähendabki: võimalust tarbida rohkem Maa andisid. Naftat, toitu, puud, kivi, metalle. Energiat ja ehitusmaterjale. Eelmine suur hüpe oli sõjajärgne maalt linna kolimine – see toimus üle Euroopa –, kui endine talupoeg või alevielanik asustas kõik need Musta- ja Lasnamäed. Prantsusmaal ja mujal Euroopas on juba asutudki nende “tornide” ja “tahvlite” lammutamisele.
Kulud kogu ühiskonnale
Endisaegne maainimene kasutas taastumatuid loodusvarasid vähe või peaaegu üldse mitte. Linlane omajagu rohkem. Äärelinlane või maalinlane tarbib veel rohkem. Temaga võrreldes harrastab päris-lasnamäelane veel päris ökoloogilist eluviisi. Mis siis, et korterid pole soojapidavad, nende üksteise otsa laotus ja koos kütmine annab siiski kokkuhoiu, võrreldes üksteise kõrvale asetatud korterite ehk ühepereelamutega. Lasnamäelt (või ka Nõmmelt) linna on siiski päris vähe maad ja paljud kasutavad veel ühistransporti, mis ka toimib. Aga laialipillatud kinnisvaraküladesse korraliku bussiühenduse tagamine on sisuliselt võimatu või oleks veelgi pillavam kui autodega linnas käimine.
Riigil ja omavalitsustel on peagi ees suured ja kulukad tööd, tahtku nad seda või mitte. Teede ja linna sissesõitude, ristmike läbilaskevõime peab kasvama, ja mitte natuke, vaid hüppeliselt. Selle maksab kinni kogu ühiskond, mitte sugugi vaid äärelinlased või, veel vähem, kinnisvaraarendajad. Nendega on ju nii, et hea, kui mingi teejupp lähima munitsipaal- või riigimaanteeni valmis tehakse. Võib olla, et Saaremaa sild tuleb unustada, sest Tallinn, ehk varsti Tartugi, vajavad hoopis pakilisemaid sildu, hiidristmikke ja teelaiendusi. Et kogu see uute “maainimeste” mass ikka hommikul tööle ja õhtul koju saaks.
Ühesõnaga, too isevooluline ja justkui märkamatult alanud protsess – linna maale kolimine, linnaümbruse uut moodi lasnamäestumine – on jõudnud ilmselt sellisesse punkti, kus edasine isevool võib kiiresti viia kaose ja ebamugavusteni. Linnaümbruse vallad ei saa buumi ohjamisega (planeerimisega) hakkama.
Valitsus ja riigikogu vist ei taha sellega eriti tegeleda, sest midagi hullu ju veel pole. Maad jätkub. Võib-olla loodetakse vaikselt, et küllap tuleb enne kinnisvarakrahh, kui asi päris käest ära läheb. Tegelikult oleks vist siiski viimane aeg midagi üsna radikaalset ette võtta. Aga et need otsused poleks sugugi kõigile meeldivad, lükatakse neid edasi nii kaua kui võimalik. Vaevalt meil niipea rohelist valitsust oodata on.
Iseseisvuse üheks loosungiks sai “Peatage Lasnamäe!”. Seda laulsid täiel rinnal ka need, kes ise Lasnamäele riigi poolt ehitatud korteri olid saanud. Ei tea, mis laulu ümiseb tulevikus oma auto roolis kuskil kaugel Lasnamäe taga liiklusummikus passiv suurtallinlane?