Toomas Paaver: ärile aitab kaasa avalik ruum
Kaubanduskeskusi tuleb paremini siduda ühistranspordi ja muu avaliku ruumiga;Linnaruumi sobiva ilusa kaubandushoone aluseks on paljuski aknad ja uksed;Tänavaäärse äri eeldus on inimlik tänavaruum ja liikumisvabadus jalakäijatele.
- Kaubanduskeskusi tuleb paremini siduda ühistranspordi ja muu avaliku ruumiga
- Linnaruumi sobiva ilusa kaubandushoone aluseks on paljuski aknad ja uksed
- Tänavaäärse äri eeldus on inimlik tänavaruum ja liikumisvabadus jalakäijatele
Arhitekt Toomas Paaver peab hea linna loomisel määravaks, kuidas ruum aitab oma terviklikkusega inimest juhtida ja samas vaheldust pakkuda. Tema sõnul on võimalik ka kaubandushooneid n-ö normaalselt ära paigutada ja tekitada nende ümber inimlikku keskkonda.
Foto: Arno Mikkor
Kuidas saab tõsta big box-tüüpi kaubandushoonete arhitektuurilist kvaliteeti?
Ma usun, et Tartu Kvartal on arutamiseks ehk enam-vähem sobiv näide. Kui paljud on mõelnud, mis teeb Kvartali paremaks kui sammastega kaubamaja seal kõrval? Ma julgen esmalt vastata, et majal peavad olema aknad.
Aknad on kriitiliselt, isegi müstiliselt tähtsad, kusjuures mitte tummad, vaid elus aknad, mille taga on valgust ja liikumist. Akendeta maja on nagu silmadeta nägu. Aken tekitab suhtluse sise- ja välisruumi vahel, kui veel aken lahti käiks ja keegi vahel pea välja pistaks… See loob normaalse linna.
Üldisemalt on nii, et hea maja loomine algab ülesandest, ruumiprogrammist ja ümbrusemõtestamisest. See pole nii lihtne, et arhitekt teeb mingi ilusa vormi ja fassaadi. Aga isegi olukorras, kus tellitakse standardne akendeta kast, aitab õigete ootustega arhitektuurikonkurss. Kuigi loomingulised võimalused on piiratud, on arhitektid suutnud võistlusolukorras leida lahendusi, kuidas kaubandushoone tumm maht üldisema ruumilise mõtte sisse enam-vähem normaalselt ära paigutada ja luua sinna ümber inimlik keskkond. Näiteks saab kombineerida fassaadide mustreid ja varikatuseid, liigendada parklat haljassaartega, luua istumisalasid jm, et kasthoone mänguliselt keskkonda sobitada.
Kuidas kaubanduskeskuste kasvavas mõjuvõimus säilitada ja taasluua tänavakultuuri?
Optimistlikult mõeldes võiks ju kahelda, kas kaubanduskeskuste mõjuvõim nüüd enam kasvabki. Võimalik, et e-kaubanduse laienemises ja autokultuuri asendumises sõidujagamisega on suured kaubanduskeskused hääbuv nähtus või muutuvad need rohkem kaupade näitusesaalideks ja meelelahutuskeskusteks. Aga teema on ikkagi keeruline ja oluline, sest kui meie linn ja avalik ruum jääb koosnema suletud kastidest ja sõiduteedest, mille vahel puudub elav avalik ruum, muutub kogulinnakeskkond ebameeldivaks, inim- ja looduskaugeks maailmaks, milles inimesed kaugenevad üksteisest ja elu muutub üldse kuidagi robotlikuks.
Tänavakaubanduse konkurentsivõime jääb tõesti keskustele alla, aga näiteks laias maailmas tegutsenud Eesti arhitekt Andres Sevtšuk on kirjeldanud tänavaäri terviklikumat haldamist, et see suudaks suurkeskustega konkureerida. Esmalt nõuab avalik ruum tervikuna avaliku sektori tahet, aga muidugi ka selliseid arendajaid, kes oskavad tänavaelus väärtust näha. Muuhulgas on tähtis suurendada tänavale avanevate eraldi uste tihedust.
Tänavaäri peamiseks aluseks on tänavad ise. Tallinnas on praegu kahjuks selline tase, kus näitekstänavaärile vägagi sobivas Pärnu maantee lõigus pandi tänava keskele ja äärde piirded, takistades nii inimeste teeületust kui ka autost väljumist-sisenemist. See kõik kokku tapabki tänavakaubanduse.
Alustagem mõtestusest, et tänavad pole mitte ruum sõiduvahenditele kihutamiseks, vaid ruuminimeste eluks ja suhtluseks. Sõidukid on vajalikud, autoga peab küll pääsema igale poole, aga tegu on üksnes vahenditega. Inimesest lähtuv muudatus ruumis, liikluskultuuris ja mõtlemises juba ise elavdaks tänavateenuseid, sh väikekaubandust.
Kuidas hinnata Tallinnas ülelinnaliselt ja linnamustris kaubanduskeskuste asukohaloogikat?
Kui suur keskus on targasti integreeritud ühistranspordisõlmega, siis on see oma loomulikus asukohas. Näiteks, olemuselt õiges kohas on Viru, Kristiine ja Järve keskus, isegi T1, kuigi vahetuümbruse täpsemad lahendused pole seal kuskil eriti inimsõbralikud. Kui asukoht on taristute vahel hea, saab ümberehitustega parandada loomulikku seost linnaruumiga. Asukoha mõttes pean tähtsaks raudteede potentsiaali, mis on kiireim linnasisene ühistransport ja mida saab tulevikus Tallinnas arendada umbes nagu metrood.
Viimasel ajal on Tallinna lisandunud ka inimmõõtmelisi väiksemaid ostukeskkondi, mille heaksnäiteks on Balti jaama turg. Sellele aitab jälle kaasa asukoht ühistranspordisõlmes ning seotus mitme asumi, Kalamaja, Pelgulinna ja ka vanalinnaga. Aga siingi kerkib risk, et järgminearendusetapp muudab objekti keskusena liiga suureks ning kui siis hakatakse keskenduma suurenevatele autovoogudele, võib see senise väärtuse hävitada.
Tallinnas on keskused enamasti oma asukoha juba leidnud, nende tulevikuarengutes pean vajalikuks avanemist välisruumi suunas ja inimese liikumisvõrgustiku seoste parandamist võivähemalt hoidmist.