Toomas Tiivel: serviti, Eesti, serviti!

Mida ideekonkursiga lootsite saada?

Eesti sõnumit, mida maailmale tutvustada ja mis kutsuks Shanghais esile dialoogi. Otsisime fassaadi, sisekujunduse ja idee tervikut, mis tutvustaks Eestit novaatorliku väikeriigina, kus on soodne ettevõtluskeskkond, mitmekesine loodus ja ajaloolised vaatamisväärsused, mis teevad Eestist meeldejääva turismimaa. Osalemise mõte on Eesti teadvustamine ja eneseväljendamine globaalsel areenil. Idee peaks haakuma EXPO 2010 teemaga «Parem linn, parem elu» ja avama ka Eesti uut turunduskontseptsiooni «Heade üllatuste maa».

Maailmanäitustel käinuna, milline on teie kogemuse järgi hea paviljon, millest ei saa mööda minna?

See on kombinatsioon paljudest asjadest. Aga eks see peab olema atraktiivne väljastpoolt ja ideaalis peaks sisu seda veel võimendama. Külastajad ei viibi paviljonis kaua, see aeg, mis mulje avaldamiseks on, on lühike. Pikka juttu ei ole aega rääkida. Kui tekib süvendatud huvi,  siis saab juba teistes ruumides edasi rääkida.

Tihti käiakse naaberriikide paviljonides või suurriikide paviljonides, et vaadata, mida nad oma suure rahaga on teinud. Paljud riigid lähevad selle peale, et ekspositsioon on šõuruum – kõrgtehnoloogiline, mis inimesi hämmastab, millest nad ei saa aru. Nagu sakslased, kelle paviljonis on sel korral hõljuv kera, mida saab hääle mõjul liigutada ja mis kaalub mitu tonni.

Meil sellist eelarvet ei ole. Mida meil sellele vastu panna on?

Ärgem tehkem ennast väikseks. Seda enam peame olema teravmeelsed ja kasutama Kalevipojale nõu andnud siili mõtet – serviti, ikka serviti.

Kas seda te otsisitegi konkursiga, teravmeelset lahendust?

Seda ka. Minu jaoks on kõige igavam paviljon see, mis on perfektselt teostatud, kus on tohutult informatsiooni, kuid puudub hing. Näiteks tohutud ekraanid, kus näidatakse filme. See kõik on väga huvitav ja väga professionaalselt tehtud, aga kui ma olen maailmanäituse külastaja ja tahan läbi käia 30–40 paviljoni ja kõikides näen enam-vähem sama, siis ma juba pärast neljandat-viiendat enam ei viitsi.

Idee leidmiseks pidid koostööd tegema arhitektid, sisearhitektid ja reklaamibürood. Mäletan, kui Õismäe makett aastaid tagasi valmis sai, ütles üks sõber selle kohta, et see on väga kena, aga ma ei ole lind, ma pean seal sees elama.

Kui suur on eelarve, millega peaksime hakkama saama?

Me eeldame, et saame kogu ekspositsiooni püsti umbes 30 miljoni krooniga. Seadsime ka tingimuse, et selle rahaga peab välja tulema.

Kas majanduslanguse tõttu on kõik riigid eelarvet koomale tõmmanud?

Osalt on see ilmselt õige, kuigi 186 osalevast riigist on 20–30 neid, kes ehitavad oma paviljoni. Meie otsustasime rendipaviljoni kasuks, mille teeme väljast ja seest omanäoliseks. Raha ei ole ainus näitaja, sest kulukas projekt võib osutuda sisult väga lahjaks.

Oleme ka lähiümbruses näinud väga rikaste inimeste maju, mis on väga igavad ja inetud. Ma ikka apelleeriks eestlase leidlikkusele ja sellele, mida võime nimetada huumori- või absurdilembuseks. See on midagi, mis tekitab huvi. Minu kogemused on küll näidanud, et sul ei pea olema kõige raskemast kullast sõrmus või kõige suurem auto, et sinuga räägitaks.

Kas renditud paviljoniga on mingid reeglid juba ette antud?

Me rendime mooduli, karkassi, mille suurus on 1000 ruutmeetrit. Sinna peale ja sisse saame ehitada ükskõik mida. Samasuguseid on kümnetel ja kümnetel riikidel, seega on siin vaja olla leidlik.
Mulle on jäänud mulje, et tihtipeale on inimesed keerulistes oludes leidlikumad kui siis, kui neil on kõik võimalused olemas. Vaadake või meie tänavapilti. Kui oli raske ühte või teist saada, olid inimesed leidlikud ja selliseid maitselibastusi ei olnud. Aga praegu, kui on kõike saada, kuidas inimesed neid kombineerivad, kas siis seda, mis neil seljas on, või seda, mis neil kodus on – no ikka päris naljakas.

Kuidas te laekunud ideedega rahule jäite?

Üldiselt jäin rahule ja rahule jäi ka žürii. Kokku oli 23 tööd, kõik väga erinevad, kindlasti professionaalsed, kuigi mõnel oli üks või teine külg tugevam. Eesti arhitektide, sisearhitektide ja reklaamibüroode koorekiht peaks siin esindatud olema.

Lõpuks jäi sõelale neli tööd, mis olid üsna võrdsed. Ühte, mis oleks kõigi meelest kõige silmapaistvam, ei olnud.

Eks alati tuleb valida, kas minna tagasihoidliku, aga kindlama lahenduse peale välja või püüda leida midagi sellist, millest võib tulla midagi väga head. Väike risk on alati juures. Mõni oli lõpetatud töö, kus palju lahtisi otsi ei olnudki. Kui see ära teha, siis midagi halba ei saa öelda, aga ka midagi eriti head mitte. Meid huvitasid ja sõelale jäid sellised tööd, kus on võimalik edasiareng. Võitnud ideega tulebki hakata nüüd tööd tegema, et seda edasi arendada.

Kui palju arvestasite ideid hinnates seda, kus maailmanäitus toimub?

Väga. Püüdsime aru saada, mille üle hiinlane naerab ja mis hiinlast huvitab. See on väga mängude- ja tehnikahuviline rahvas. Ja nad on väga suhtlemisaltid, nad pole ainult vaatajad.

Eksperdina kasutasime nende tööde puhul Tallinnas elavat hiinlast, kes pidi jälgima, et miski valitud töö puhul ei häiriks – ka see on oluline teise kultuuri minnes. Küsisime temalt ka seda, mis talle ühe või teise projekti puhul meelde jäi. See on ühe inimese arvamus, aga teise ja kauge kultuuri puhul väga väärtuslik.

EXPO 2010

•    Toimub 1. maist 31. oktoobrini 2010 Hiinas Shanghais.
•    Maailmanäituse teema on «Parem linn, parem elu».
•    Eesti osalemine läheb maksma 60 miljonit krooni
•    Konkursil osales 23 ideekavandit.
•    Žüriisse kuulusid Andres Põime (Eesti Arhitektide Liit), Kalle Vellevoog (Eesti Arhitektide Liit), Mari Kurismaa (Eesti Sisearhitektide Liit), Rain Teimann (Eesti Reklaamiagentuuride Liit), Siim Raie (Eesti Kaubandus-Tööstuskoda), Maria Alajõe (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) ja Toomas Tiivel (EXPO peakomissar, žürii esimees, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus).

Lõppvalikusse jõudis neli tööd:

•    1. koht «Savecity.org» (Illimar Truverk, Andres Labi, Janno Roos, Ionel Lehari, Priit Hamer ja Kristian Paljasma)
•    2. koht «Tuuletaru» (Inga Raukas, Oliver Soomets, Priit Mikk, Mart Mikk, Jan Graps ja Ken Ruut)
•    3. koht «Valge jänes» (Priit Pent, Hille Ermel, Raul Järg, Kalle Kingsepp)
•    Ergutusauhind «Hoidis» (Gert Sarv, Oliver Alver, Kard Männil, Loreida Hein, Eduard Tihhonov, Kristo Kaskpeit ja Paavo Pilv)

•    2000. aasta EXPO-l Hannoveris esines Eesti elavat vastukaja tekitanud «porgandipaviljoniga». Paviljoni projekteerisid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov.