Triin Ojari: Arhitektuur ei ole midagi liiga elitaarset

Arhitektuurimuuseum asub kõigile tallinlastele teada Rotermanni soolalaos. Uurime, mida uus juht kavatseb ette võtta, et sinna sagedamini sisse astutaks ja millised tuuled üldse arhitektuurielus puhuvad.

Foto: Mari Kartau / ERR

Kes on Eesti Arhitektuurimuuseumi külastajad?

Ta on seni üsna erialakeskne muuseum olnud, eelkõige arhitektuuriringkonnale suunatud. Huvitaval kombel tekitab see valdkond väga paljudes võõristust, kardetakse, et on keeruline ja väga spetsiifiline. Enne siia muuseumisse tulekut olin tükk aega arhitektuuriajakirja MAJA toimetaja, ja paludes valdkonnavälistel inimestel sinna kirjutada või arvamust avaldada, siis kohe esimene reaktsioon oli, et arhitektuuri jaoks peab ikka spetsialist olema, mis nüüd mina oskan arvata.

Tegelikult on see arhitektuuri kuvandi küsimus. Kõike saab ka lihtsalt rääkida, muuta arhitektuuri arusaadavamaks ja populaarsemaks heas mõttes. Arhitektuur ei ole midagi liiga elitaarset ning muuseumi tulevasi külastajaid tuleb selles veenda.

Asume sadama ja kesklinna vahel, kus võiks eeldada, et turistide osakaal on väga suur, aga seni pole sadama poolt tulev klientuur päris meie sihtgrupp olnud. Kuigi suvenäitusi on teadlikult orienteeritud ka linna külalistele, et nad oleks kindlasti kahes keeles ja populaarsematel teemadel. Tänavusuvine maa-arhitektuurist ja Eesti talust rääkiv näitus peaks näiteks hästi haakuma laulupeoga.

Muuseumis käivad aina rohkem ka lapsed. Pakume püsiekspositsiooni baasil mitmekesist haridusprogrammi erinevatele kooliastmetele. Lapsed tutvuvad hoonetega, täidavad töölehti. Veel on võimalik orienteerumismäng Rotermanni kvartalis – füüsiline linnaruum ei asu ju muuseumiseinte vahel.

Lisaks on võimalik meisterdamine, ruumiline mõtlemine läbi käelise tegevuse, mis on sobiv igale vanuserühmale. Kõik see õpetab lapsi muuseumis käima, ja see on igapidi kõigile kasulik. Nii ju kasvatamegi järelkasvu.

Mida pead vajalikuks muuseumis esmajoones arendada?

Tänapäeval on arusaamine arhitektuurist valgunud üksikutest majadest või persoonidest rääkimise asemel aina enam laiali linna, majade vahele, erinevatesse kogukondadesse, ka virtuaalsesse ruumi. See kõik on arhitektuuri tähendust laiendanud, ja loodan, et see loob eeldused ka arhitektuurimuuseumi populaarsuse kasvule.

Meie jaoks tähendab see, et peaksime näitusi tehes selle laienemisega arvestama. Et akadeemiliste kindla stiili või linna kesksete näituste kõrval oleks ka teemakeskseid, mingile probleemile või nähtusele suunatud näitusi, mis kõnetaksid kaasaega. Näiteks saab soolalao esimesel korrusel näha Kadarik Tüür Arhitektide püramiidiprojekti suurt maketti Ida-Virumaale. Nad tegelevad probleemiga, mida teha kaevanduste jäätmealadega, kuidas sealseid territooriume taasinimlikustada. Mida üleüldse teha endiste tööstusmaastikega? See on otseselt arhitektuuri, tehiskeskkonnna arendamist puudutav teema. Või mis saab meie infrastruktuurist, kui aastast 2020 ei tule enam eurotoetusi? Kõik need spordihooned ja muud objektid, mis meil on viimase kümnendi jooksul kerkinud – 7 aasta pärast on situatsioon muutunud. Teid enam ei tule, sildu ei ehita enam keegi – kuidas siis maale vanaema juurde saada? Kes üldse maale elama jääb? Mis kaasneb Rail Balticu rajamisega? Kõik need olulised ja aktuaalsed keskkonnateemad on väga palju ka arhitektuuriteemad ja neid peaks muuseum kindlasti kajastama.

Loomulikult tuleb ka auditooriumiga tööd tõhustada. Väikese muuseumi mured ja rõõmud on, et kõik inimesed on loetud, turundus- ning meediatööga tegelevat inimest meil ei ole, samas oleme väiksena nii juhtimises kui ka ideede elluviimises paindlikud.

Muutusi toob kindlasti ka riigipoolne otsus, et praegu riigi keskmuuseumi positsioonil olev muuseum iseseisvub ega ole tulevikus enam riigiasutus, vaid riigi sihtasutus. See toimub täna kõigi väiksemate muuseumidega, väga ootaks, et keegi kogu protsessi paremini kommunikeeriks – miks see hea on, võimalikud ohud, kui hästi on tegelikult tagatud rahastuse säilimine jne.

Seni on argumenteeritud, et sihtasutus annab paindlikumad arenguvõimalused. Sihtasutusele tekib nõukogu, mistõttu vastutus on rohkem valdkonnaga seotud. See aga eeldab, et nõukogus oleks eelkõige valdkonna inimesed, mitte poliitikud. Sirbi juhtumil nägime, mida see võib endaga kaasa tuua.

Kuidas jaotuvad rollid ja kulgeb koostöö Eesti Arhitektuurikeskusega? 

Arhitektuurikeskuse kõige olulisemaks tegevuseks on arhitektuuribüroode eksport ja äri vahendamine ning arendamine. Kuid keskuse saavutused arhitektuuriürituste korraldamisel on samuti märkimisväärsed. Kõik taustategevused, mis populariseerivad arhitektuuri – välkloengud, erinevad ekskursioonid, kirjastustegevus, näitused – need haakuvad väga hästi muuseumi tööga. Kuidas see koostöö organisatoorselt välja hakkab nägema, ei oska ma täna öelda, ega oska ilmselt ka arhitektuurikeskuse juht Raul Järg, aga põhimõtteliselt oleme samal seisukohal: kui me ühendame energiad, siis saame paljusid asju paremini teha.

Muuseum pakuks nendeks tegevusteks kõigepealt ruumi. Soolaladu on suurepärane maja, ja hetkel minu meelest natuke alakasutatud. Siia saaks funktsioone juurde luua ja publikuarvu seeläbi kasvatada.

Muuseumil on pakkuda kompetentsi nn sisutootmise vallas, arhitektuurikeskus on paljus tõhus projektijuhtimise firma. Üldiselt rääkides kipub tänases projektikirjutuskeskses maailmas sisuline uudsus ja tegelik kompetents tahaplaanile jääma. Otsapidi on sellega seotud teadusmaailmas toimuv formalism ja punktisüsteem, mida on teravalt kritiseeritud.

Muuseumidest rääkides peab iga näituse puhul tegelikult määravaks olema eelkõige sisuline kvaliteet, mitte paindumine „abikõlblikkuse“ kriteeriumide järgi.
Lennusadama „Titanicu“ näituse taustal on ilmselt kõik muuseumijuhid ohates oma eelarves tuludereale otsa vaadanud, surve suuri külastajanumbreid ja meediakära toota on kogu aeg aina suurem.

Arhitektuurmuuseum kui maja ei ole väga suur, kuidas kavatsete kõigi nende plaanidega siia ära mahtuda, ja kas on ka mingeid laienemismõtteid?

Juurdeehitusest me ei mõtle, aga olemasolevat ruumi saaks väikese ümbertegemise järel paremini ära kasutada. Esmajärjekorras tahaks väikese hariduskeksuse rajada. Samuti ootab realiseerimist soolalao ette kunagi planeeritud avaliku väljaku-väliekspositsiooni projekt, ideaalis võiks siia Ahtri tänava saarele tekkida suurem kultuuripark arhitektuuri- ja disianivalla jaoks.

Soolalao maja kuulub tegelikult Riigi Kinnisvara AS-le (RK) ning muuseumi lahtiriigistamisel saavad nad alati olema lisapartneriks kõigil läbirääkimistel. Ma väga loodan, et me selle maja puhul leiame RK-ga ka ühise keele, et nad oleks nõus ise siia panustama, et teha siia midagi head ja ägedat.

Kui Rotermanni soolalaos oli I korrusel kunstimuuseum, siis maja hingas teises rütmis, oli aktiivsem. Siin olid eri tüüpi näitused.

Meie vahetuvad näitused on praegu II korrusel, mis on pehmelt öeldes suhteliselt keerukas ruum, millel pole ei lage ega seinu. Arvan, et I korrus tuleks teatud ümberehtuste järel muuta galeriiks. See oleks projektiruumi tüüpi näitusesaal, kus saaks teha operatiivsemalt, väiksema ressursiga näitusi, mis pakuks huvi mitmekesisematele publikugruppidele. Praegu on näiteks täiesti puudu koht, kus Eesti arhitektuuribürood saaksid ennast tutvustada.

Allkorrusele tuleks lisada veel funktsioone, nagu arhitektuurikool, kohvik – muuta see paik aktiivsemaks. Kesklinna piiril olev galerii peaks olema kõigile osapooltele täiesti huvipakkuv teema.

Mil kombel on võimalik ühildada publikumenu suurenemist ja sisulise tegevuse kvaliteedi tõusu?

Pildid seinal on tegelikult fotonäitus, mitte arhitektuurinäitus. Majad ju teatavasti asuvad enamasti väljaspool galeriisid. Galeriid tuleks ka ruumilise eksperimenteerimise võimalusena kasutada. Et saaks luua mingi keskkonna, elamuse, lõhna-, heli-, taju-, misiganes maailmaid – see on samamoodi arhitektuurinäitus. Seal võiks olla ka kunsti ja installatsiooni. Piirid väljendusvahendite vahel on ju hägustumas, koostööprojektid oleks väga huvitavad.

Arhitektuurinäitus oma klassiklaises vormis on vahendatud arhitektuur – kas projekt, foto, video või makett. Arhitektuurijoonised on reeglina tehnilised dokumendid, nad ei ole mõeldud nautlemiseks. Me ei saa reaalselt nagu kunstimuuseumid näidata taieseid, mis ongi mõeldud vaatamiseks. Viis, kuidas arhitektuuri näidata, mis sõnumit näitus kannab, oleks oluline ümber mõtestada. Et ta oleks ühelt poolt vaatajale huvipakkuv, ja teisalt annaks ülevaate sellest, kuidas aeg või ühiskond ehitamist mõjutab või ka võimalustest, mis arhitektil ruumiga ümberkäimiseks on ja millised on arhitektuuri piirid.

Milline on muuseumi roll arhitektuuripoliitika kujundamisel?

Kogumine, näitamine ja haridus – need on kolm kõige olulisemat rolli, mis muuseumitel on ja tuleb arendada. Kogumise ja eksponeerimisega kaasneb ka uurimuslik pool, muuseumi kogud täienevad tihti näituste kaudu ning iga uurimuslik näitus võiks olla omaette peatükk virtuaalses ja aina täienevas Eesti arhitektuuriajaloos, mida me kõik ja kogu aeg ju kirjutame ja siis jälle üle kirjutame. Selge, et muuseum on oma valdkonnas väga tähtis asutus, kes koos teiste erialaorganuisatsioonide ja koolidega kuulub arhitektuurikotta, mis loodi eelmisel aastal justnimelt arhitektuuripoliitilistel eesmärkidel. See on nõukoda, mis vahendab infot ning sekkub vajadusel seadusandlikul tasandil. Tegevust on selles osas kõvasti.

Mida arvad riigiarhitekti institutsiooni sisseseadmise mõttest, mis arhitektuuriringkondades välja on käidud?

See nimetus seostub ajalooharidusega inimestele kohe mingite totalitaarsete režiimidega, kuid loomulikult tänapäeval peaks see olema sõltumatu demokraatlik institutsioon, teisiti pole see mõeldav.

Tegelikult peab see tähendama bürood, mitte ühte inimest. Tema ümber oleks vaja kompetentset kaadrit, tervet väikest ametit. Samuti oleks tal vaja reaalset võimu asjade üle otsustada ja protsesesse käima lükata. Siis oleks temast kasu. Eesmärk on hinnata tegelikult kõiki seaduseid ning riiklikke tegevusi ruumilise kvaliteedi aspektist, arhitektuuriga seostub kõik alates looduskaitsest ja muinsuskaitsest, lõpetades automaksuga.

Oleks väga oluline, et kõiki neid otsuseid vaataks üle ka arhitektuurse mõtlemisega inimene. Ilma selleta ei seostata otsuste mõjusid ehitatud keskkonna valdkonnale.

Teine suur arhitektuuripoliitiline probleem on riiklikud tellimused, ehk siis peamiselt Riigi Kinnisvara AS-i kohustus valida alati odavaim ja ühtlasi ka kesiseim lahendus. Kas riigiarhitektist võiks olla abi ka selle probleemi lahendamisel?

Loomulikult oleks abi, sest RK-s ei ole tööl ühtegi arhitekti. Riigiarhitektil peaks olema võimu reguleerida ka RK vähempakkumiste ja riigihangete teemat: ei ole võimalik tagada arhitektuurset kvaliteeti, valides kõige odavamad projektid.

RK ja arhitektide suhted on aeg-ajalt, nagu meediast võib lugeda, teravad, aga teinekord ka positiivsed. RK võib olla hea tellija või teinekord ka halb tellija. Eelmisel nädalal anti RK-le „Hea tellija“ preemia Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali poolt Viljandi Gümnaasiumi ehitamise eest. Tahaks loota, et RK võtabki seda kui motivatsiooni valida alati parim, mitte odavaim lahendus.