TRIIN OJARI: Arhitektuur tungib vaba-aja-ostu-paradiisi
Rocca al Mare keskus on Tallinna uue aja äärelinliku unelma etalon, Tallinna mini-Ameerika. Siinne suurpood on uue aja esimene (avati 1998) ja Baltikumi suurim.
Moodne linnateooria ja -majandus räägib kapslitest, sarnaseid või teineteist täiendavaid otstarbeid kandvaist klastritest linnaruumis. Tallinnaski on viimase kümnendi planeeringuline põhimure olnud ühendada tekkinud autonoomsed bürooenklaavid, superpoed ja kodumaailmad kiirelt läbitavasse liiklusketti.
Rocca al Mare meelelahutus- ja kommertskapsel on variantiderohkeim – keskel laiutab loomulikult paljupoeline megamarket, ent tema kaenla alla on koondunud tennise- ja jäähall, mitmeotstarbeline suurhall, tivoli, joru autopoode, lähedal on piirkonna vanad olijad: loomaaed, ratsabaas ja vabaõhumuuseum. Lisaks loomulikult kohustuslikud infrastruktuursed sõlmekesed: bensiinijaamad, kiirsöögikohad – kõike ühendamas üks ääretu asfaldimeri. Odav ilu, kiire seedimine, aja- ja kohataju kaotav igavene ringkäik.
Sellised kapslimaailmad on oma olemuselt ageograafilised, kohatud, nad ei vaja eksistentsiks muud kui toitvat liiklusarterit ning ostujõulist seljatagust – suburbiat. Üsna loomulikult on neile ükskõik paiga merevaade või linnuroostik. Vaba aja konglomeraat on olemuselt ekspansiivne – Rocca al Mare kaubakeskust on pidevalt laiendatud, üks pood meelitab ligi teisi.
Arhitektuurist kui innovaatilisest, materjali- ja keskkonnatundlikust ruumikunstist pole sellises keskkonnas ammu mõtet rääkida – tegu on kõige puhtamal kujul eskalaatori, kipsplaadi ja konditsioneeri ristamisel saadud junkspace’iga.
Umbes sellistele vaimukustele, mis avaldatakse koos põhjalike arhitektuursete ja teoreetiliste analüüsidega, on pühendatud mitmed uuema aja trendikad arhitektuuriraamatud (nt Harvardi arhitektuurikooli “Shopping”) – nii näeb välja tänapäeva linna rütm ja muundumine ning arhitektidel tuleb sellesse “odavasse” maailma sekkuda, mitte põlastusega mööda vaadata. Nii on Austria tänapäeva arhitektuuris aukohal supermarketi kett MPREIS, mille äriplaani osaks on uuenduslik arhitektuur.
Eestis on arhitektuuriringkonnad kõrgelt hinnanud Järve kaubanduskeskuse kolla-punast lahendust (arhitektid Jaak Huimerind, Indrek Saarepera), sisekujunduspreemia on saanud mõne aja eest glamuursemaks kohendatud Mustamäe Mustikas (endine Kadaka turg, 3+1 arhitektid).
Seda, mis juhtub siis, kui tüüpiline a-keskkondlik ja a-linlik ostukapsel kesklinna tõsta, demonstreerib hästi Norde Centrum reisisadama väravas (arhitektid Morgan Whitehead, Tõnis Tarbe) – hiljem ümbrusesse kerkinud kortermajad peavad päevast päeva vaatama katuselahmakat, saabuvad turistid aga laadimisplatvorme majamüraka tagaosas.
Karbid uuele elule!
Konteiner-tüüpi maja määrab paratamatult ruumi enda ümber, selle iseloomu. Aeg oleks küündimatusse ruumi kriitiliselt suhtuma hakata, lääne kommertsbüroodes paika pandud standardsete logistikaskeemide ja kohalike kujundajate logofassaadide kooslusest sündinud karbid ka arhitektuurselt uuele elule äratada.
Äärelinlikku tandemit – superpoodi ja parklat – on juba ammu aktsepteeritud kui nüüdisaegse linna osa, mis sünnitanud ka oma linnakultuuri – “praktikad”, nagu linnauuring räägib. Siia hulka kuulub tänavasport: rula- ja rullimehed, streetracer’id, ekstreemsportlased. Kaubanduskeskuse kui kunstisaali on enda jaoks avastanud nüüdiskunst.
Tõsi, tegu on ikkagi kunstlinnaga, mis mängib avalikuks ruumiks olemist üksnes tööajal ja ainult klientidele – silt Rocca al Mare parklas teatab, et koht on avatud vaid kellast kellani, ning keelab igasugused ajutised ja alternatiivsed kasutusviisid.
Viimaste aastate jooksul on ärihaid Rocca al Maresse veidi teistsugust programmi lisanud – kortermaju, mis kasutavad müügiargumendina just asukohta: merevaade, hea ühendus, pood ja pidu käe-jala juures. Ekspansiivne kompleks mugandub turuga, täpne planeering kujuneb n-ö krundi kaupa, töö käigus.
Uusima elamu, Künnapu & Padriku projekteeritud sinakasrohelise Nautiluse valmides kostis “vanadelt olijatelt” – aasta varem naabermajadesse kolinuilt nurinat merevaate kadumise üle. Kui samuti Künnapu & Padriku projekteeritud viis Meremaja otsivad planeeringuliselt paigutuselt ja arhitektuurselt keelelt (kiirekujuline asetus, eenduvad ärklid) sidet ranna ja keskkonnaga, siis Nautilus on enda selja taha jäävast kapslimaailmast pärit toode – nimetatagu teda siis parasjagu teokarbiks või kapten Nemo laevaks.
Nüüd on ka mere ja asfaldikõrbe vahele jääv siil täis ehitatud, spordiklubist algav rannaala jääb linna lubatud promenaadi ootama, mille teise otsa peaks linn ehk kunagi Mustjõe elurajooni ehitama. Kui riigiga maa osas kokkuleppele saadaks, oleks Stroomi ranna ja Rocca al Mare vahele jääv ala atraktiivsemaid kesklinna lähedasi uusrajoone.