TRIIN OJARI: Europan – võimalus noortele arhitektidele
Europan on üleeuroopaline elamuehituse ja planeerimisteemaline konkurss noortele (s.t. alla 40-aastastele) arhitektidele. Suur rahvusvaheline koostöövõrgustik, peakorter Pariisis, kümned riigid ja võistlusalad, soliidsed auhinnad, kokku laekub tuhandeid projekte – ühesõnaga tõeline riigipiire ületav europrojekt. Iga arhitekt saab vabalt valida, mis riigi žürii talle meeldib või kuhu linna ta oma töö teeb. Linnad omakorda peavad vastutasuks värske vere ja rahvusvahelise ajutöö eest võtma endale kohustuse võiduprojekt ka realiseerida. Euromasina üks eesmärke on noorarhitektidele reaalselt ehitamisvõimalust pakkuda (tegelikult on teoks saanud umbes iga kuues projekt).
Äsja lõppenud Europan 7 „Äärelinna võialus“ oli eestlastele kolmas kord osaleda ning Pärnus toimunud tänavusel pidulikul lõpuseminaril on siinsed Europani vedajad arhitektid Tõnu Laigu ja Peeter Pere väsinud – koguni nii, et järgmist korda Eesti jaoks tõenäoliselt ei tule. Viie aasta eest Tallinnasse Kopli liinidele ja kolme aasta eest Kadriorgu ning Tartu Supilinna tehtud võidutööd on varjusurmas. Ainsana on Tallinna linn Kopli võitjate (nelja noore soomlase) kaasamise nõude sisse kirjutanud liinide detailplaneeringu lähteülesandesse. Arhitektuur – vähemalt niikaua kui ta on spetsiifiliste planeerimisskeemide ja abstraktse teksti tasandil ega pole publikut tagajalgadele ajavate majakolosside näol veel kuju võtnud – huvitab Eestis väheseid. Isegi Pärnusse lõpuks tulemata jäänud „Op!-i“ saade pidas teemat igavaks eurohämaks. Tõsi, esmakordselt Europani võõrustanud Pärnu linnavalitsusest õhkus veel esialgu õhinat ja positiivset pealehakkamist, teisalt annab ka ju otse Europani krundi kõrvale kerkinud koletu „Tervise Paradiisi“-nimeline veekeskus aimu arengutest, mis rannarajooni ilma linnpoolse planeeringuta, krundikaupa välja ehitades tabavad.
Aga asjast – Eesti osales kahe võistlusalaga: lage maatükk Tallinnas Lasnamäe veerul Loopealse ja Paekalda rajoonide vahel ning fantastiline mereäärne krunt Pärnus. Tallinnasse saabus 12, Pärnusse koguni 47 projekti, neist ükski polnud Eestist. Eks ole neil meie alla-neljakümnestel käed tööd täis ja kui juba, siis ahvatleb Lääne-Euroopa. Nii Pärnu kui Tallinna võitjatiimide kirju rahvuslik koosseis illustreerib ürituse globaalset haaret, piiride kadumisel tekkivas verevahetuses Euroopa tugevust nägevat ideoloogiat. Eestil oli Rootsiga ühine žürii ja sinna kuulusid „magnetina“ horvaat Helena Njiric (teine lubatud kuulsus Peter Zumthor loobus), rootslased Ines Uusmann, Klas Tham, Hans Andrén, Sten Gromark, norrakas Fredrik Lund ja Andres Kurg, Urmas Muru ning Tiit Trummal Eestist.
Võrreldes Rootsiga oli Eesti krundid suured ning küsimus seega enam elurajooni planeerimises kui üksiku maja disainis, paljude suutmatus suures mastaabis midagi uut pakkuda muutis žürii lõppraporti ka kohati üsna kriitiliseks – ilusatesse arvutipiltidesse uppuv ühesugune graafiline „Euroopa keel“ varjutavat tööde tegeliku seesmise vaesuse; ühiseid ikoone kasutav, identiteeditu, ilma ego ja entusiasmita uus arhitektide põlvkond peaks rohkem pingutama… Kokkuvõttes võidutses nii Pärnus kui Tallinnas pragmatism. Peapreemiad said regulaarsed ning hästi edasi arendatavad lahendused.
Pärnu, kes tahab oma rannaplaaži pikemaks tõmmata, soovis avatud planeeringuga elamuid ning ohtralt tegevusi nooremale publikule (eakam kaader jäägu sümbolfungi manu). Et mõlemad Eesti krundid olid kahtlemata looduslikult äärmiselt efektsed, oli pea kõigis auhinnatud töödes märksõnaks loodus ja ökoloogia. Pärnus esikoha saanud rumeenlanna Oana-Maria Bogdani, ameeriklanna Kelly Shannoni, argentiinlanna Laura Vescina ja hispaanlaste Juny Llachi ja Raquel Colacios Parra projekt rõhus olemasoleva veesilmade ja taimestikuga maastiku kunstlikule võimendamisele – elurajooni tungivad kanalid liidavad tiigikesed omavahel võluvaks voolavaks veesüsteemiks, piki mereni viivat promenaadi jookseb lai „looduslillede“ kanal, mis hooajati värvi muudab. L-kujulise planeeringu ühe tiiva moodustavad Tammsaare tee äärde jäävad 5-6-korruselised korterelamud ning mere poole madalduvad linnavillad ja eramud, teise aga 400-meetrine, alt läbi jalutatav hübriidmaja kaubanduse, büroode ja elamisega, mille maht naabrist veekeskuse-kolakat varjab. Küllalt tihedaks surutud elamine jätab haarade vahele suure looduspargi laudteede ning paviljonidega. 5-liikmeline võidutiim on omavahel kokku saanud Belgias Leuveni ülikoolis ja Barcelona arhitektuurikoolis ESARQ – kes õpetaja, kes üliõpilasena –, lisaks koos konkursside tegemisele töötavad kõik ka eraldi. Laura räägib, et kevadel ametliku krundikülastuse ajal jäi ta lennukist maha. Närviline kõne Pärnu linnavalitsusse ja selgus, et muretsemiseks pole põhjust – ta oli ainus krunti näha tahtnud arhitekt ning sai järgmisel päeval privaattuuri võistlusalale.
Kui võidutööd hindas žürii „kergesti osadena arendatavana ning pärnakatele lihtsalt omaks võetavana“, siis II preemia saanud rootslaste Klas Mobergi, Anders Holmeri ja Jenny Anderssoni projekt oli „tugevalt omapärane“. Arvata võib, et autorite poolt liigagi lihtsameelselt uueks linnasümboliks nimetatud viltuseid, üle Rannahotelli kõrguvaid tumedaid majatorn-skulptuure ei neelaks kohalik kontekst iial alla.
Pärnu graatsilise ülesandega võrreldes oli olukord Lasnamäe krundil palju karmim. Suurim ja koledaim paneelmagala, kus vaid linnulennult tajutavad algsed skeemid ning ideed – needki lootusetult eilsest päevast. Iga uus elukeskkond saab siin end vaid eemale pöörata, tarastada, turvalise eikellegimaa taha pageda. Pangapealsel, paneelikatest eemale jääval krundil olid sisuliselt piiramatud võimalused eksperimenteerimiseks maja ja plaaniga. Võitis puhtalt planeeringuline idee – tõmmata kogu Lasnamäele peale regulaarne kvartaalne ruudustik, mis kontrolliks edasist ehitustegevust rajooni mistahes punktis. Paradoksaalsel kombel oli see manhattanlik võrk printsiip, millest Pordi-Meelaku aja vabaplaneering välja murdis. Nüüd loodavad võidutöö autorid, hispaanlane Andres Fernandez Atela, prantslane Mathieu Andrieu ja inglane Iman Morshedi tuua traditsionaalse linna vahenditega (kinnised, roheliste hoovidega kvartalid) ebamastaapsesse Lasnamäele tagasi inimmõõtme ja korra. Kontseptuaalselt provokatiivne oli äramärkimise pälvinud sakslaste Eike Sindlingeri, Ulrike Steveni ja inglase Gareth Morrise töö – loobudes etteantud krundist ja tõstes oma projekti üle vahepealse tühermaa, vana Lasnamäe külge, viskasid nad žüriile kinda, mille nood nõusolevalt ka üles korjasid. On maailmavaate küsimus, kas vaadata mööda kogu olemasolevast probleemidepuntrast või katsuda sellega tegeleda; kas ehitusala laiendada või tihendada olemasolevaid auke. Oma sotsiaalselt radikaalsuselt on see projekt ehk võrreldav teise geto, viie aasta taguse Europani raames tehtud Kopli liinide saneerimistööga ja läheb ilmselt aega, kuni Tallinna paranoiline äärelinnastumine mentaalsust muudab. Päikest ja muretut elu lubavas Pärnus seevastu võiks asjaga kohe pihta hakata.
Loe: ekspress 09.02.2004