TRIIN OJARI: Moodsad ideed tarbearhitektuuris
Eesti Päevaleht 18.10.2004
Tänapäeval ehitatakse rohkem kui kõigil eelmistel ajajärkudel kokku, ometi ei jää meist maha monumente, püramiide – me toodame vaid rämpsruumi, kus majad sünnivad eskalaatori ja konditsioneeri kokkupõrkest.
Nii räägivad karmimad maailma arhitektuurigurud.
Hoolimata kauakestnud jõupingutustest Tallinn heaks ja ilusaks kujundada, on siinne ehitatud keskkond samuti veel stiihia meelevallas. Kujundiihar meedia valib vaid üksikuid maju, mida ajakirjades tutvustada või raamatuisse talletada, põhimass aga valgub üle ääre, kinnisvaraäri epitsentritesse, karbiküladesse ja kaubanduskeskustesse linnaservas. Tallinna suuremad väljasõiduteed on ääristatud tüüpilise kiirtoidu-arhitektuuriga – reklaamidega kaetud, konditsioneeritud plekk-kastid on hõlpsalt lammutatavad ning nende eksistentsi ainus mõte ongi hea logistiline asukoht. Ka anonüümsus ja lõputu laiendamisvõimalus on tänapäeva äärelinnamaastiku pärisosad.
Foto: skad arhitektid
Argised tööstus- ja kaubandussuburbiad ei ole kunagi teemaks linnavalitsuse visioonikonverentsidel, arhitektide jaoks on need piirkonnad aga ümberhinnanguid ja erinevaid lähenemisviise nõudev egoproov.
Just seesuguse äärelinna tööstuspargi kasvandik on ka Eesti noore arhitektuuribüroo Skad projekteeritud Lindali tööstus- ja kontorihoone Soomes Naantalis. Noorte büroode rohkus Eestis, (usun, et neid on üle paarikümne) ja Lääne-Euroopa samavanustele kolleegidele utoopilistena näivate ideede realiseerimisvõimalused on asjad, mis “uut Eestit” juba aastaid stambivaba ning dünaamilise ehituskunstiga maana müüvad. “Tellija tahabki värskemat asja saada, kõiki ei rahulda valgeks krohvitud ja mustade akendega n-ö moodne maja.
Pilkupüüdev plekitükk
Otsitakse midagi vahvamat, sellist, mida enne näinud ei ole,” arvavad Jan Skolimowski ja Sten Ader Skadist, kel mitme Eestisse planeeritud eramu kõrval on kohaliku arhitektuurikomisjoni läbinud ka villa projekt Mehhiko rannikule.
Äsja valminud Eesti mööblifirma Lindali maja Soomes ongi poiste esimene maja. Ja see, et kruiisilaevadele sisustust tootev Lindal kolis koos tööjõuga sihtkohale, Turu laevaehitustehastele lähemale, on märk nii turuloogikast kui ka euroliitu astumisega avanenud piiridest.
Kohalikust arhitektuurikeelest pole Lindali hoone juures mõtet rääkida. Kiirtee ääres, keset teisi Naantali tööstuspargi kaste ei saagi ta olla muud kui tüüpiline maanteearhitektuur. Maja, mille fassaad peab olema pikk ja silmatorkav, et autoga möödakihutajale näha oleks. Ei mingeid detaile.
Arhitektid on Lindali esindusnäo katnud moodsast Alucobondist topeltfassaadiga, mis oma ovaalsete avadega meenutab suurt perforeeritud plekitükki. Augurea taga jookseb kaks korrust büroo- ja olmeruume, nende taga laiub tootmishall. Maanteearhitektuuri on sisse programmeeritud liikumine – Lindali fassaaditoon muutub sõltuvalt vaatamis- või valgusnurgast.
Ilmselt on meie postindustriaalse aja arhitektuurne kulgemine suurema tehnoloogilise täiuse, impersonaalsuse ja meediahaibist “millegi vahvama” poole paratamatu. Püramiide meist tõesti maha ei jää. Samas tõestab Skad, et kriitilise suhtumise korral võivad nii ajutisus, odavus kui ka kogu suburbia ehituslik trash-kultuur olla uue loova arhitektuuri tekkemootoriks.