TRIIN OJARI: Pärast buumi: vajame riigiarhitekti

Ja et dis­kus­sioo­ni põh-jus­ta­nud kul­tuu­ri­mi­nis­tee­riu­mi­le saa­de­tud kir­ja eesmärk pol­nud just­kui „ei­mil­le­gi eest” rii­gilt ra­ha väl­jap­res­si­mi­ne, vaid laiem ühis­kond­lik kok­ku­le­pe kul­tuu­ri toe­tussüstee­mi koh­ta. Et mee­dias tee­ma ko­he per­soo­ni­kesk­seks kee­ra­ti (kes ik­ka siis eluaeg­set toe­tust hak­kab saa­ma?), võis et­te ar­va­ta. Um­bes sa­ma laia­haar­de­li­se, sa­mu­ti vä­ga konk­reet­se et­te­pa­ne­ku­ga tu­lid 27. ap­ril­lil Ku­mus toi­mu­nud kon­ve­rent­sil „Riik kui ko­du” väl­ja ar­hi­tek­tid. Per­so­naal­seks küll ei min­dud ja tee­se kir­ja ei pan­dud, ent üks on sel­ge – Ees­ti va­jab rii­giar­hi­tek­ti.
 

Ruum on väär­tus, ent me ta­ju­me sel­le väär­tust al­les siis, kui see on reos­ta­tud. Po­le vist va­ja li­sa­da­gi, et kon­ve­rent­si kõige po­pu­laar­se­mad pek­su­poi­sid olid „põllup­ro­jek­tid” ja ah­ned aren­da­jad. Buu­mijärg­ses poh­me­lu­ses mõrult „Võlast va­baks! “ rea­li­ty’s elav rah­vas on aru saa­mas, et ta­gajär­gi lik­vi­dee­ri­da on ko­ha­ti võima­tu. Va­ja oleks plaa­ni eda­si­seks, sei­su­koh­ti rii­gi ar­hi­tek­tuu­ri­kor­ral­du­sest ja siis kind­lat or­ga­nit, kes hal­daks üli­malt kil­lus­tu­nud riik­lik­ku ruu­mi­po­lii­ti­kat.

Suurprojektid laual

Rii­giar­hi­tek­ti tii­tel kõlaks ehk lii­ga­gi jõuli­selt, sest siin on koht, kus skep­ti­kud nat­si-Sak­sa­maa peaar­hi­tek­ti Al­bert Spee­ri ja kõik ku­ning­li­kud õuear­hi­tek­tid hau­da­dest väl­ja kae­vak­sid. Ar­hi­tek­tid ise pro­pa­gee­ri­vad ar­hi­tek­tuu­ri­vo­li­ni­ku ni­me­tust. Mees­te ja nais­te va­he­list soo­list ruu­mi kont­rol­liv sõltu­ma­tu vo­li­nik on meil ju rii­gis täies­ti ole­mas. Va­lit­sus ni­me­tab ame­tis­se ar­hi­tek­tuu­ri­vo­li­ni­ku, te­ma büroo võiks asu­da ruu­mi­li­se pla­nee­ri­mi­se ja kesk­kon­na­mi­nis­tee­riu­mi juu­res. Sel­list ni­me võiks ha­ka­ta kand­ma prae­gu­ne kesk­kon­na­mi­nis­tee­rium.  
 

Tööd oleks sel­lel bürool mõis­ta­gi la­de­mes, rii­gi­maa müügist ku­ni nõus­ta­mi­se­ni olu­lis­te inf­rast­ruk­tuu­ri ob­jek­ti­de ra­ja­mi­sel. Saa­re­maa püsiühen­dus, tuu­le­par­gid, val­da­de liit­mi­ne ja Suur-Tal­linn, Tal­lin­na sa­da­maa­la tu­le­vik – rii­gi laual on roh­kes­ti pro­jek­te, kõigil olu­li­ne ruu­mi­li­ne mõõde. Tä­nap­äe­val ar­mas­ta­vad ka ma­jan­dus­ring­kon­nad rää­ki­da sümbolväär­tus­test ja kui tul­la ta­ga­si rii­giar­hi­tek­ti po­sit­sioo­ni juur­de, siis te­ma va­hest olu­li­sim roll oleks ar­hi­tek­tuu­ri ühis­kond­li­ku mai­ne ku­jun­da­mi­ne, mär­gi­li­ne te­ge­vus.
 

Et mee­dia mää­rab ava­lik­ku ar­va­must, võiks ta ol­la ar­va­musp­lats ja ku­jun­da­da dis­kus­sioo­ni. Pa­ra­ku po­le päe­va­leh­te­de pal­gal üht­ki ar­hi­tek­tuu­ri­toi­me­ta­jat ja ehi­tus­kuns­ti mee­diaväär­tus taan­dub „e­hi­ta­ti lii­ga kõrge või ko­le ma­ja” mõõdu­puu­le. Mõne nä­da­la eest kur­tis Märt Väl­ja­ta­ga siin­sa­mas Päe­va­le­hes („Kir­jan­dusk­rii­ti­ka ja ris­ki­ka­pi­ta­lism”, 21.04), et iden­ti­tee­dik­rii­sis aja­leh­te­des ja mu­jal mee­dias on kir­jan­du­se ka­jas­ta­mi­ne ka­ha­ne­nud nap­pi­deks esit­lus­tea­de­teks ja lühiin­terv­juu­deks, sa­ma­su­gu­ne kont­sept­sioo­ni­puu­dus va­lit­seb ehi­ta­tud kesk­kon­nast rää­ki­mi­sel.
 

Na­gu iga­su­gu­se po­lii­ti­ka pu­hul nii on ka ruu­mi­po­lii­ti­kas olu­li­ne ava­tud ja lä­bi­pais­tev ot­sus­tusp­rot­sess. Loo­mu­li­kult ei saa rii­gi ar­hi­tek­tuu­ri­vo­li­nik ol­la min­gi võlu­vits, kui näi­teks pool­tes Ees­ti lin­na­des po­le oma ar­hi­tek­ti, pea­lin­nas on ar­hi­tek­tuu­rinõuko­gu am­mu laia­li saa­de­tud ja pro­fes­sio­naal­se ar­hi­tek­ti es­kiisp­ro­jekt „su­lab” eri amet­kon­da­de va­hel koos kooskõlas­tus­te nu­ru­mi­se­ga.
 

Kõne­kad on Eu­roo­pa Ko­mis­jo­ni asep­re­si­den­di Siim Kal­la­se tä­he­le­pa­ne­kud Eu­roo­pa Lii­du puh­talt Brüsse­li kin­nis­va­raa­ren­da­ja­te kä­tes­se an­tud ar­hi­tek­tuu­ri- ja ehi­tus­po­lii­ti­ka muut­mi­sest. Va­rem ko­li­ti sin­na, ku­hu oli ju­hus­li­kult too­de­tud va­ba pin­da, Brüsse­li lin­na­ruu­mi si­du­su­sest või Eu­roo­pa Lii­du ar­hi­tek­tuur­sest näost ei hoo­li­nud kee­gi. Uue Loi tä­na­va eu­rok­var­ta­li ka­van­da­mi­sel on st­ra­tee­gia kar­di­naal­selt muu­tu­nud. Ar­hi­tek­tuur­se la­hen­du­se va­lis ava­li­ku võist­lu­se käi­gus pro­fes­sio­naa­li­dest koos­nev rah­vus­va­he­li­ne selts­kond, Eu­roo­pa tippbüroo­de va­hel toi­mus mi­tu voo­ru ja vii­di lä­bi põhja­li­kud lin­nae­hi­tus­li­kud analüüsid. Käi­ma­so­lev Tal­lin­na uue lin­na­va­lit­su­se hoo­ne ar­hi­tek­tuu­rivõist­lus on mas­taa­bilt küll kor­di väik­sem, krunt­ki lin­na­hal­li kõrval saa­di täp­selt tead­ma­ta, mis naab­rus­kon­nas juh­tu­ma hak­kab, ome­ti võiks hoo­nest ja sel­le lä­his­tel sündi­vast ava­li­kust ruu­mist lin­na jaoks mär­gi­li­ne kesk­kond saa­da.

Julgustades normimurdmist

Ilu on võima­tu mõõta ja hea toon ei lu­ba­gi tä­nap­äe­val ar­hi­tek­tuu­ris sel­lest rää­ki­da, pi­gem kva­li­tee­dist. Küll aga saab mõõta kõrgust ja laiust, tu­ba­de ruut­meet­reid ja val­gus­ta­set. Kää­rid nor­mi­de­ko­ha­se ja loo­va ar­hi­tek­tuu­ri va­hel on ole­mus­li­kud. Tal­lin­na külas­ta­nud Eu­roo­pa ar­hi­tek­tuu­ri­po­lii­ti­ka foo­ru­mi esin­da­ja sõnul ela­me üle­nor­mee­ri­tud maail­mas, kus ava­li­kes ar­hi­tek­tuu­ri­han­ge­tes on Eu­roo­pas pea võima­tu mil­le­gi uuen­dus­li­ku­ga väl­ja tul­la, sest loo­min­gu jaoks ta­be­lis laht­rit ei ole. Ar­hi­tek­tuu­ri sõna ei ek­sis­tee­ri ka ühes­ki Eu­roo­pa Lii­du toe­tus­fon­dis, see­ga po­le üldi­se ruu­mi­po­lii­ti­ka toe­tussüstee­mi puu­du­mi­ne kau­gelt­ki ai­nult Ees­ti prob­leem. Eu­roo­pa esin­da­ja ar­va­tes olek­sid ar­hi­tek­tuur­ses „nor­mi­murd­mi­ses” abiks in­no­vaa­ti­li­sed eks­pe­ri­men­taalp­ro­jek­tid ja tea­be le­vi­ta­mi­ne nen­de koh­ta, sel­lis­te pro­jek­ti­de sünni­le võiks kaa­sa ai­da­ta ju­ba rii­gi ra­ha­kott. Eu­roo­pa Kesk­pan­ga­ga ole­vat foo­ru­mil koostöö­le­ping ju­ba sõlmi­mi­sel.
 

Eu­roo­pa ar­hi­tek­tuu­ri­po­lii­ti­ka spet­sia­lis­ti­de sõnum on liht­ne: riik saab luua ehi­tus­kuns­ti­le kas sood­sa klii­ma (na­gu Hol­lan­dis) või ol­la ise hea klient (Skan­di­naa­via maa­des, aga ka näi­teks Prant­sus­maal). Ma­jan­dus­su­ru­ti­ses po­le ka rii­gi ta­san­dil res­surs­si­de pii­ra­tu­se tõttu võima­lik kui­gi pal­ju n-ö be­too­ni pea­le ku­lu­ta­da. Kui prae­gus­te va­lit­su­se kramp­li­ke ee­lar­vekär­be­te taus­tal on len­du las­tud lau­se, et „maailm on tund­ma­tu­se­ni muu­tu­nud, se­ni­seid põhimõt-teid pea­me muut­ma ka meie”, siis rii­gi järg­mi­ne samm ar­hi­tek­tuu­ri­po­lii­ti­kas võiks­ki ol­la mär­gi­li­ne – luua et­te­ku­ju­tus ruu­mi­li­selt olu­lis­test küsi­mus­test ja kut­su­da el­lu pä­dev or­gan neis as­jus nõus­ta­ma. Be­toon tu­leb pä­rast se­da. Ja veel – ar­hi­tek­tuu­ri­vo­li­nik ei pruu­gi ol­la iga­ve­ne ame­ti­koht, ehk saa­me näi­teks põlv­kon­na pä­rast il­ma sel­le­ta­gi, head ta­va jär­gi­des, hak­ka­ma.