TRIIN OJARI: Turismikombinaat: paradiis Pärnus

Eesti Päevaleht 15.03.2004

Tervisekultus ja kuurortide buum sünnitasid sajandi eest moodsa arhitektuuri ning valge rannafunktsionalism ning suvepealinn Pärnu on eestlasegi teadvuses settinud omavahel lahutamatult seotud sümbolväärtusteks.

Puhkerežiimis tuksuv arhitektuur on vaba ja unikaalne, Pärnu ehituslik stiilirikkus muljetavaldav. Piki liivariba jookseb tegelikult turismi kui moodsa massikultuuri ühe edukaima haru ajalugu: keskpunktiks 1930-ndate elitaarse imagoga Rannahotell ja seenrõduga rannakohvik, ümber nõukogudeaegsed, enamikus arhitektuurselt innovaatilised sanatooriumid-pansionaadid, mille abil puhkusest populaarne masstoode sai.

Siinsamas rannas hiljuti uksed avanud Tervise Paradiisi nimeline hotell-veekeskus on arhitektuurses mõttes selle ilusalt alanud loo kurb lõpp.

Kinnine utoopiasaareke
Uus hotell kajastab oma ruumiloogikas ja toimimise mehhanismides neid kommertslikke ning ruumiröövellikke printsiipe, mis näivad kaasaegse linnaruumi kujunemisel paratamatuna – vähemalt niikaua, kui see kujundamine ainult eraarendajate otsustada on.

Tähenduslik on juba selliste kohtade nimigi – määratledes end alati mingite “keskuste” ja “paradiisidena”, tähendab see automaatselt, et kõik neist utoopiasaarekestest väljapoole jääv on teisejärguline, perifeerne.

Tõeline koondumispunkt ja tegevusväli on seesama uus ruum, mis parema kontrollitavuse huvides on alati kinnine, võimalikult endassesulguv hoonekehand. Interjöörid näivad praeguse globaalajastu korporatiivse arendustegevuse tulemusel vaid üksteise kloonidena, mille “põneva” ruumikujunduse ning planeeringulise skeemi iga ruutmeeter peab kasumit teenima.

Vaatamata sellele, et hoonete välisarhitektuur on alati võimalikult iseloomutu ning igasugust kohaspetsiifikat eirav, ei ole nende asukoht kunagi juhuslik – saja-aastane kuurorditraditsioon või ainukordne loodus on kalkuleeritud müügiargumendid, mis siis, et iga uue majalahmaka tarbeks suur tükk sedasama loodust maha raseeritakse.

Äriline Paradiis
Tervise Paradiisi kaheksakorruselisest hotellist ja rohkem kui tuhanderuutmeetrisest veekeskusest koosnev kompleks on just sedalaadi klassikaline tarbijalõks, kus peamine kunst on vaid iha tekitamises – kord juba kohale tulnud turisti jaoks piirdub suhe kohaliku keskkonnaga raamitud vaatega hotelliaknast, tervistuskuurid võtavad kogu päeva ning veekeskuse atraktsioonid kaaluvad üles päris mere.

Raivo Puusepa arhitektuuribüroost pärinev paradiisi-maja ei katsu ennast kuidagi tähelepandamatumaks või maastikku sulanduvamaks teha. Vastupidi, kõiki neid lõunamerede hiiglaslikke suvitushotelle koos sinna juurde kuuluvate ülerahvastatud randadega meenutav kompleks domineerib iseteadvalt, peasissepääsu ette kuhjatud kõrgetele mullaseljandikele rajatud parklamaastik on suisa jõhker.

Sakkidena mere poole laskuvast ristkülikust ning amööbse kujuga veekeskusest koosneval hiigelhoonel on keskkondlikult vähe pakkuda, tumendatud klaaspinnad ning raskeltläbitav kunstmaastik tipneb kogu krundile ümber tõmmatud arusaamatu traataiaga – enklaavi eraldatus rannaribast on kujukas.

Vallutuslik arhitektuur
Oma ignorantsuses radikaalne on siiluna randa tungiva hotellitiiva ühe külje absoluutne “ära unustamine”, see on kujundatud laadimisplatvormide ja väikeste aknapiludega tagafassaadiks. Seda tüüpi arhitektuur on olemuselt ekspansiivne ja vallutajalik – ehk laieneb siia külge kunagi uus hotellitiib?

Sisekujundusega on seevastu tavapärasest rohkem vaeva nähtud, Tüüne-Kristini ja Urmo Vaikla loodud ruum on praegu uuena ja veel puhkajaist räsimatuna sportlik ning trenditeadlik. Meelde jäävad üldruumide erkpunane kummipõrand ja seinte sama erk värvigamma, iga istumistsooni eristamas oma lõbus toolivalik, hotellipoolel nooblimad ja konventsionaalsemad puiduspoonid ning pehmed vaibad. Meenub ühe Soome arhitekti jutt, kuidas arendaja tema projekteeritud vanadekodu omavoliliselt pseudoajaloolise mööbliga sisustas ja kuidas see ülepakutus 1950–60-ndate lakoonilise kodukujunduse ja Alvar Aalto vaimus kasvanud asukaid tõsiselt pahandas.
Paradiisi sisekujunduse soe ja moodne joon peaks neile kindlasti meeldima.

Loe: epl 15.03.2004