Triin Ojari: Ujuv saadik

Autor: Triin Ojari

Allikas: Sirp

Louis Kahni projekteeritud laeval seilava Ameerika puhkpilli-sümfooniaorkestri juhataja Robert Boudreau plaanib imelaevaga Eestisse kontserdireisile seilata … võib-olla aluse ka Kahni sünnimaale jätta. Triin Ojari intervjuu maailmakuulsa laevaomanikuga.

Eesti kultuurielus pole just liiga palju julgeid ideid kõlanud ja veelgi vähem võis sellist mõtet nagu Ameerikast grandioosse kunstija muusikalaeva ostmine oodata arhitektidelt, kelle senised avalikud pöördumised on keskendunud peamiselt linnaruumi ebatäiusele. Arhitektide Liidu lapsepuhkusel direktor Ingrid Mald-Villand on öelnud välja liidu idee osta järgmisel aastal kultuuripealinna raames toimuva arhitekt Louis Kahnile pühendatud seminari puhuks Ameerikast 60 meetri pikkune kontserdilaev, millega siiani on ringi sõitnud Robert Boudreau asutatud Ameerika puhkpilli-sümfooniaorkester (American Wind  Symphony Orchestra). Laeva projekteeris üle kolmekümne aasta tagasi seesama Eestist pärit maailmakuulus arhitekt Louis Kahn. Kõik pusletükid näivad ootamatult hästi sobituvat: Kahn kui Eestiga seotud maailmanimi, kontserdilaev kui võimas sümbolkujund, mis pealegi on mobiilne, sisuliselt kultuurisaadik igas sadamas, nii kultuuripealinna kui edaspidised Eestit tutvustavad üritused saavad oma niiöelda rosina, programmi tõmbenumbri ja, mis  saatuse sõrme puudutab, siis just samal ajal, kui Ingridi e-kiri laeva omaniku ja hinge Robert Boudreau’ni jõudis, oli viimane esimest korda tõsiselt kaalumas aluse müümist ning orkestrile maismaal kodu rajamist. Louis Kahni seos Eestiga jõudis arhitektiga kaua aega sõber olnud Boudreau’ni alles pärast Kahni surma. Ilmselt loksusid nüüd pusletükid ka Boudreau’ jaoks ruttu paika, sest eelmisel nädalal oli ta koos oma esimese tüürimehe, abikaasa Kathleeniga  Eestis maad kuulamas. Kindlasti pole see mingi tavaline laev, mille lihtsalt turuhinnaga maha võib müüa; selle käigushoidmine ja laevale programmi koostamine nõuab fanatismi, kirge ja hinge. See laev elab vaid siis, kui seal on tegevust, kui sellel toimuvad kontserdid, näitused, etendused jne. Boudreau’le ja tema abikaasale on see olnud elutöö, pärast neid saab terasest „ööliblika” (Kahni omaaegne võrdlus) haldamisest ilmselt projektipõhine  tiimitöö.

Sirbile oma Eestis oleku viimasel päeval intervjuu andnud 83-aastane Robert Austin Boudreau on muidugi figuur omaette: nooruslik, räägib harjumatult paatoslikult ja üllaid sõnu kasutades, jutus jääb mulje lugematutest õnnelikest kokkusattumustest kujunenud muretust ja ilusast elust, ent ridade vahelt kostub sihikindla ning oma hinda teadva mehe  natuur. Ega ta eriti küsida lasegi, eaka mehena teab, mis lugusid kuulda tahetakse, ja nii laseb ta tekstil voolata nagu lainetel laiadel Ameerika jõgedel, kus seilab tema orkestrilaev Point Counterpoint II .

„Ma olen pärit Marsilt – mitte planeedilt! – ja kasvasin üles Massachusettsis farmeri pojana. Meil oli kümme tuhat kana ja, nagu arvata võite, pidin väikse poisina palju mune korjama. Loomulikult tahtsin saada samuti kanafarmeriks,  aga minu isa, kes oli kolm klassi koolis käinud, teadis kindlalt, et tema poeg peab minema ülikooli ja saama hea hariduse. Teatud mõttes olen praegugi farmer, maaharija.

See väike talupoiss leidis aga umbes üheksa-aastasena naabrite majast trompeti, hakkas 14-aastaselt mängima sümfooniaorkestris, käis Juilliardis (mainekas konservatoorium New Yorgis – T.O.), oli Fulbrighti stipendiaat Pariisi konservatooriumis ja mängis Metropolitan Operas. Minu  peamine ülesanne elus on õpetada inimesi unistama. Kui minusugusel talupoisil võib olla mitmemiljoniline ujuv kunstikeskus, minu tellimusel on valminud üle 450 heliteose ja minu orkestris on mänginud üle 3000 noore muusiku, siis tõepoolest – tasub unistada!” Boudreau on õppinud trompetit ja oli 1957. aastal oma puhkpilliorkestrit rajades dirigendina iseõppija. Ta väidab, et kõik on olnud juhus – ka idee rajada orkestrilaev ning tellida selle kavand maailmanimega arhitektilt. „Olen oma elu jooksul kohanud õigeid inimesi õigel ajal, see on alati olnud juhus, suur õnn. Näiteks mängisin Goldmani bändis New Yorgis Central Parkis ja minu kõrval istuv muusik mängis Metropolitan Operas. Me saime sõpradeks ja ta kutsus mu Metropolitani prooviesinemisele.       

Pittsburghis kohtusin sama juhuslikult Henry J. Heinz II – selle ketšupikuningaga –, kellest sai minu patroon ja kes tänu oma headele sidemetele tegi võimalikuks, et mitmetest mõjuvõimsatest terase- ja naftatöösturitest said minu orkestri nõukogu liikmed. Heinz andis mulle stardiraha, et saaksin alustada oma esimese hooajaga, ning jätkas toetamist ka edaspidi. Tema abiga sündis ka orkestrilaev Thamesi jõel. Pittsburghis ühes naisteühenduses juhtusin rääkima noore tantsijannaga, kes, kuuldes, et Heinz oli lubanud laevaehitust finantseerida, ütles, et nüüd on vaja ainult väga head arhitekti. Küsisin: „Kes see võiks olla?” – „Louis Kahn.” – „Kes see  on?”. Olin talupoiss, ei mina teadnud arhitekte. Helistasingi Kahnile, leppisime kohtumise kokku ja nii meie tutvus alguse sai.” Boudreau’ ja Kahni sõprus algas laevaehitusega ning kestis kuni arhitekti ootamatu surmani.       

„Me sobisime kohe väga hästi, olime 14 aastat sõbrad. Ta oli väga tundlik, müstik – tema juurde minnes kadusid probleemid iseenesest, isegi kui need jutuks ei tulnud. Kui ma  esimest korda talle külla läksin ja ütlesin, et härra Kahn, mul on vaja laeva, mis on 70 jalga lai ja millel on 35 jalga kõrge lava, seejuures peaks ta mahtuma Londoni Thamesi kümne jala kõrguse silla alt läbi, siis Kahn vabandas end ja läks teise ruumi rääkima, et nüüd on kontorisse hull sattunud. Tal oli alati pudel akvaviiti laua all, ta tuli tagasi ja pakkus mulle ühe napsu. Aga laeva ta mulle tegi, kümne jalaste terasest seintega, mida sai üles ja alla  voltida. Esimesel eskiisil, mille Kahn mulle joonistas, oli laev rombikujuline, mille peale laevainsener ütles kohe, et selline laev vajub kohe põhja. Kahn aga tegi näo, nagu poleks midagi kuulnud, muudkui rääkis edasi – ta ei tahtnud negatiivseid asju kunagi märgata. Minu naine ja pere ei tahtnud, et laeval oleks võõraid – meeskond –, seega õppis see talupoiss laevajuhtimise selgeks ja nüüdseks on mul 1000tonnise aluse juhiload. Mina olen kapten ja mu  naine Kathleen on esimene tüürimees, minu kuus last olid mu meeskond. Me sõitsime ringi ainult suviti, kolm-neli kuud, ja meile meeldis see väga. Nüüd oleme naisega ainult kahekesi laevale jäänud. Siiani on tegu pereüritusega, pole meil suurt töötajaskonda ega midagi. Tänu sellele pole mul ka võlgu kellegi ees!” Kahn kavandas Boudreau’ laeva väga kaua, ligi kümme aastat, ega näinud ise selle valmimist 1976. aastal. Massiivne terasest alus on  59 meetrit pikk ja 12 meetrit lai, kontserdilava katuse saab üles tõsta. Laeval on ruumid Boudreau’ perekonnale, aga ka kunstigalerii ja väike teater. Siin on palju kunsti- ja disainiobjekte, muu hulgas on jaapanlane Yasuhide Kobashi kujundanud orkestrantide originaalsed puidust istmed. Umbes 50 liikmega orkester, mis koosneb igal suvel vahetuvatest noortest muusikutest, elab tavaliselt võõrustavas linnas kodudes. Kui laev sadamasse jõuab, avaneb laeva lava ja kaile kogunenud publik saab vabas õhus kontserti nautida.       

„Händeli „Veemuusika” oli 1717. aastal esimene selline projekt, kuis orkester mööda Thamesi ujuval kuninglikul laeval mängis. Ameerika jõgedel liikus ka show-laevu, kus sees näidati teatrit. Minu laeva idee tuli aga jällegi juhuslikult. Käisin Heinzi juures mõttega kontserdimaja jaoks maad osta ja tema assistent  küsis, miks ma ei võiks jõgesid kasutada. Nii see kõik algaski. Algul tegime lava vanale pargasele. Inimestele meeldib vee äärde tulla. 1961. aastal mängisime oma laeval Londonis otse raekoja ees, üle jõe oli parlament, ning sellele kontserdile tuli 35 000 inimest! Osa kuulajaid ronis sõna otseses mõttes majade otsa.”       

1989. aastal tegi Boudreau’ orkester kolm aastat väldanud maailmaturnee, muu hulgas käidi ka Skandinaavias ning koguni Peterburis – toona siis veel välislaevadele suletud Leningradis. See sai võimalikuks jällegi tänu õigetele sõpradele: orkestri nõukogus istunud Ameerika naftatööstur võttis kõne heale tuttavale Mihhail Gorbatšovile … Sama turneega oleks laev peaaegu ka Eestisse tulnud. „Maailmatuuri käigus olime Soomes, kus Helsingis keegi soovitas minna ka Tallinnasse mängima. Ma kohtusin toonase Eesti Instituudi juhi Lennart Merega ning olimegi juba  tulemas, kui Eesti vajus sügavasse kriisi, polnud isegi bensiini busside jaoks, millega inimesed oleksid saanud kontserdile sõita. Ja nüüd tänavu juunis sain e-kirja Ingrid Mald-Villandilt, kes korraldab Kahni päevi ning uuris, kas oleks võimalik ka laeva selleks ajaks siia tuua. Oleksin pidanud ütlema ei … Paari nädala pärast saatis ta juba uue kirja ja küsis otse: kui kaua te veel seda laeva kasutada plaanite? Eks lõpuks peab ju minu tegutsemisele sellel laeval ka  lõpp tulema. Iseenesest on lausa hullumeelne, kuidas vahel asjad kokku jooksevad. Nimelt oli mul Pittsburghis asja kohaliku katoliku kirikuõpetaja isa Johni juurde, kes muu seas küsis, ega ma katedraali ära ei taha osta – sealne katoliku kogudus on väga kokku kuivanud ja üle viiekümne kiriku tühjad. Nüüd ostangi orkestri tarvis kiriku. Hakkasin mõtlema, et ehk ongi käes aeg laevast loobuda.” Vaatamata Boudreau’ ja Kahni pikaajalisele  sõprusele, ei rääkinud arhitekt sõbrale kunagi oma keerulisest eraelust. Seega ei teadnud Boudreau kuni arhitekti matusteni tema poja Nathanieli olemasolust. Meenutus nende esimesest kohtumisest toob orkestrijuhile siiani pisara silma.   

„Ta ei rääkinud mulle kunagi, et tal on poeg. Ma ei teadnud ka Kahni sidemetest Eestiga enne ta surma mitte midagi, Eestit  teadsin vaid tänu mainitud nurjunud plaanile 1990. aastal siia tulla. Nüüd tahaksin ma väga olla juba osa Eestist. Tulin siia, et imetleda ja hinnata seda, mida te siin maal 20 aastaga teinud olete. Minu meelest on see tähelepanuväärne. Maailm peaks teadma Eestit ja laevast saaks abivahend selle elluviimisel. Rääkisin mõttest alus Eestisse tuua ka Louis Kahni pojale Nathanielile; ta on kindel, et see mõte oleks ka tema isale meeldinud.  Imogen Heap, maailmas tuntud ja hinnatud laulja, kes külastas meie laeva Memphises, tahtis samuti laeva osta. Tema mõte oli, et seda võiks kasutada lisaks etendustele ka muuks, näiteks aidata ehitada arengumaadel kaevusid jne. Tema idee oli laev 2012. aasta olümpiaks Londonisse viia. Miks aga ei võiks eestlased oma Kahni laeva kahe aasta pärast Londonisse viia?!”

Üks Boudreau’ tegutsemissuundi on orkestrile tänapäeva heliloojatelt lugude tellimine, tänaseks on tal neid kogunenud üle 4000 ning alati on need seotud nende linnade ja riikidega, kust on läbi sõidetud. „Üks asi, mida ma teha tahaksin, on tellida eesti heliloojatelt kolm-neli uut teost. 1990. aastal, kui siia tulemas olin, tellisin ma juba Erkki-Sven Tüürilt, kellega Lennart Meri meid tutvustas, ühe loo – „In the memory of clear water”.       

Näen seda laeva tulevikus Eesti saadikuna maailmas. Laeva siia toomine pole mu eesmärk omaette. Minu eesmärk on Eestit aidata nii palju, kui ma saan. Eestlased hakkavad seda laeva armastama kui Louis Kahni teost, kohta, kus tehakse kunsti, teatrit ja muusikat. Minu soov oleks Eestis järgmisel aastal ikkagi kontserttuur teha, läheb siis ostuks või ei, ja orkestrisse mängima saada mõned eesti, läti ja leedu noored muusikud. Need kolm maad on geograafiliselt ju väga lähestikku ja ma tahaksin nende kolme riigi vahele sideme luua. Meil on alati pardal ka mõni luuletaja, kes väikestel sümpoosionidel esineb – kutsume neid kapiluuletajateks, sest tihti tegelevad nad igapäevaelus millegi muuga.” Küsin Boudreau’ kontaktide ja võrgustiku kohta, mis turneede mastaapsust ja geograafiat  arvestades peab olema märkimisväärne. „Iga kord, kui lähen uude linna, kohtun seal ühe inimesega ja loen talle üles kõik inimesed, keda mul vaja läheb, ja tema loob vastava korralduskomitee. Meie muusikud elavad kontserdireiside ajal kodudes, soovitavalt sama pilli õppiva või mängiva inimese juures, keda nad tänutäheks siis õpetada saavad. Lisaks korraldame väikesi tänavakontserte, kuhu tuleb alati kohale kogu naabruskond.”  Laeva ohjamine on hetkel puhtalt Boudreau’ ja tema naise õlul, edaspidi see ilmselt nii personaalne enam olla ei saa. „Räägimegi praegu fondi rajamisest. Ja mitte ainult – mina pean silmas miljonit eestlast, kes kõik ostaksid Louis Kahni ujuva kunstikeskuse liikmekaardi, kas või väga väikse raha eest. Loeb see, et nad oleksid osa sellest, tegu poleks ainult riigi, vaid ka inimeste laevaga. Eesti on just parajalt väike ja piisavalt suur,  et selline asi tööle võiks hakata. Inimesed armastavad laevu. Kui ma saalis mängiksin, tuleks sinna vahest paarsada inimest, nüüd aga tuleb kümme tuhat. Asi on alati laevas olnud.”   

Boudreau on tegude mees – kohtus Eestis paljude arhitektide, muusikute, sadamaomanike ja asjameestega, projitseeris siinsetele silme ette vastava sihtasutuse loomise idee ning kokkuvõttes küsib oma maailmakuulsa aluse eest 1,5 miljonit dollarit. Aega otsustamiseks  on üks kuu – võtke või jätke!

Vaata ka: Laev nagu UFO