TRIIN OJARI:Kolearhitektuuri vastu, proua arhitekt!
See võib olla pettekujutelm, ent tundub, nagu oleks arhitektuur viimasel ajal kuum teema.
Küll nõutakse ajalehe toimetajaveerus härradelt arhitektidelt “midagi huvitavat”, küll soovib mere äärde “seninägematut arhitektuuri” linnapea ise. Debatt Tallinna linnahalli üle lisab dramaatikat, vastandades ahne arendaja hoolivale muinsuskaitsjale – lõhnab lausa harjutänavliku rahvaküsitluse järele. Platsid on täis, kõrghooned püsti, linnauitajad kommertsi rüppe suunatud – ehitatud keskkonna probleemid on äkitselt kõigile tunda. Küsisin järgmiseks kaheks aastaks arhitektide liidu esimeheks valitud Margit Mutsolt, kas hea arhitektuuri sünd vaid odavaid ruutmeetreid taga ajaval kinnisvaraturul on veel võimalik ja mida tuleks selleks teha.
Sa noomid arhitektide liidu kodulehe foorumis arhitekte nende ükskõiksuse pärast – erilist huvi uue esimehe valimiste vastu ei tuntud, ühiskondlik töö ei huvita.
Üldine mass on tõesti väga ignorantne. Oma büroo võtab nii palju vunki ära, et ühiskondlikuks aktiivsuseks ei jää aega. Näiteks kunstnikud on selles mõttes vabamad, arhitektuur on kord juba ühest küljest loominguline eriala, teisalt väga praktiline. Pole ka väljundit – omavahel võime ju rääkida, aga sellest on vähe kasu. Ajakirjanikud on mulle ise öelnud, et arhitektuurist rääkimine ei huvita inimesi, sellest ei saada aru. Võib-olla me ise räägime keeruliselt.
Kellele on arhitektide liit mõeldud, miks peaks sinna kuuluma?
See on eelkõige ühiskondlik organisatsioon, mis seob arhitekte nende kutse põhjal. Liit tegeleb seaduste probleemidega nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, teisalt on meie ülesanne arhitektuuri populariseerida. Pakume ise teemasid, mõned neist on ajakirjandusse ka jõudnud. Küsimus on koolituses – inimesel, kes arhitektuuriga kokku ei puutu, on taust arhitektuuriga suhestumiseks peaaegu olematu. Samal ajal, kui koolis peame pähe õppima keemiavalemeid, puudub meil ehitatud keskkonnast igasugune käsitlus ning oskus seda vaadata. Tihti imestan, kuulates teiste kultuurivaldkondade esindajaid arhitektuurist rääkimas – uskumatu, kui võhiklik see jutt on.
Küsimus poliitikast: Postimehes arutlesid hiljuti Ülar Mark ja Rein Ahas arhitektuuri sünnimehhanismide üle, jõudes järeldusele, et kaasaegne maailm ongi keeruline ja ehitatud keskkonna kvaliteeti on väga raske reguleerida – poliitikud ei taha, ametnikud ei saa, kolmas sektor on nõrk ja peata. Kas lahendus on suured ja teovõimelised munitsipaalsed planeerimis-osakonnad?
Kui küsida, miks arhitektuur on meil selline, nagu ta on, jõuame punkti, et selline on tellija. Poliitika on olnud nõrk ja huvi väike ning nüüd on tulemused käes – tõusnud on kisa koledate majade pärast. Esimene mehhanism on ikkagi riiklik tasand, seal peaks olema paika pandud ideaalid. Ametkonnad ei vahetu nii kiiresti kui ladvik, amet peaks oma väljakujunenud rada kerima. Meil on küll ehitus- ja planeerimisseadus, aga mingit suunavat ideoloogiat ülevalt poolt ei tule. Tallinna-sugusel linnal peab tõesti olema oma planeerimisosakond, mis pidevalt tegeleks planeeringutega, praegune SAPA ei tegele sisulise tööga, pole tal ei võimu ega raha. Detail-planeeringud ei tohiks tulla läbi erasektori – sealt võiks mingid visioonid tellida, ent lõpptöö peaks vormistama linna planeerimisrühm. Praegune linna arhitektuurikomisjon hindab tagajärgi, ta ei tee sisulist tööd.
Kust võtta kvalifitseeritud kaadrit, sest elu on näidanud, et linnaametitesse tungi ei ole?
Kõik on rahas kinni.
Viimasel kümnendil pole erasektor ehitatud keskkonna kvaliteedi vastu huvi tundnud. Kas selline suhtumine hakkab muutuma?
Erasektor teeb seda, mida ostja talt nõuab. Tal pole mõtet näiteks korterelamusse investeerida kallimaid materjale, suuremaid aknapindu ja muud, kui korterid lähevad müügiks niikuinii. Arhitektuurile ei pööra tähelepanu ka pangad. Huvitutakse ainult asukohast ja elamispinna suurusest. Õnneks tundub, et on hakanud tekkima intelligentsemaid, heas mõttes edevamaid kinnisvaraarendajaid.
Välisarhitektide silmis on Tallinn unikaalne kogum korratusest ja kaosest, meie siin jällegi tahame korda ja reegleid, augud ehitatakse täis. Milline on Tallinna linnapilt kümne aasta pärast – igav ja turvaline Põhjamaa?
Tallinn ei saa iial samasuguseks nagu Helsingi, siin on nii palju erinevaid kihte, mis mujal on hävitatud. Usun, et korrapära saavutatakse mitte niivõrd visuaalse regulaarsuse mõttes, vaid see tekib mingitest süsteemidest, mis toimima hakkavad. See, et ühes kvartalis on kõrvuti puumajad ja kõrged klaastornid, teeb linnakeskkonna ootamatuks ja põnevaks. Vaja on toimimisskeemi – kuhu jäävad koerte jalutusväljakud, kuhu lasteplatsid, kui palju kortereid, kas mõni kohvik jne. Mis puutub tulevikuarhitektuuri, siis usun, et see läheb rohkem tehnoloogiliseks, disainikesksemaks. Tekivad kergelt ümbermängitavad paindlikud tüüpdetailid, mida saab muuta, lisada, ära võtta või uuesti kasutada. Oma mõju avaldavad üha suurenevad ökoprobleemid. Kindlasti muutub arhitektuur lühiajalisemaks, me ei tee enam maju sajaks-kahesajaks aastaks, ehitamine on sunnitud kiire eluga aina rohkem kaasa minema. Samas jäävad meie aega kindlasti tähistama üksikud arhitektuursed dominandid.
Loe: epl 02.03.2004