Tule arhitektuuribiennaalile

2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaallil (TAB) pealkirjaga „Taaskasutuses nõukogude ruumipärand” vaatleme sovetiaja modernistlikku arhitektuuri ja linnakeskkonda. Eesti modernismi omapära on selle kokkulangemises nõukogude aja paneelelamualade rajamise buumiga. Eluruumide kriisis liitis tollane võim industrialiseerimise tehnilised võimalused riikliku ideoloogiaga. Nii kerkisid Eestisse hiigelimpeeriumi mastaabis elurajoonid ja avalikud ehitised, sh Väike-Õismäe, Mustamäe, Lasnamäe ja 1980. aasta olümpiamängudeks rajatud purjespordikeskus, linnahall, postimaja, hotellid ja teed. Väikeses riigis poleks paljusid selliseid ehitisi kunagi sündinud. Kuid see linnaruum on meie oma, ka nõukogudeaegse ruumi lõid professionaalsed eesti arhitektid.

Kõnealune ajastu ja ideoloogia on nüüdseks küll ajalugu, kuid hooned on endiselt siin – Eestis, Tallinnas, kõikjal meie ümber. Samasugune arhitektuur on tuttav ka Ida- ja Kesk-Euroopas ning mujalgi maailmas. See ruum pakub küllusliku varamu, mille hulgast taasleida projekte, materjale, ideid ja lugusid. TABil küsime, mis on leitu hulgas väärtuslik ja kuidas seda taaskasutada tuleviku tarbeks.

Kuraatorinäitus avab publikule välisministeeriumi kilukarbisaali

TABi kuraatorinäitus avab esmakordselt ajaloos välisministeeriumi kilukarbisaali uksed (aknad) avalikkusele. Välisministeeriumi hoone, mis on Eesti esimene kõrghoone ja kohaliku modernismi omaaegne tippteos, ehitati Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee peahooneks (valmis 1968, arhitektid Mart Port, Uno Tölpus, Olga Kontšajeva, Raine Karp). Kümnekordse kontoriploki mõlemal küljel on madalamad tiivad, millest suuremas paiknevat kunagist istungite saali kutsutakse selle märkimisväärse sisearhitektuuri tõttu kilukarbisaaliks. See tuleneb defitsiidiajastust ajendatud kavalast võttest: saali kumer (hüperboolse paraboloidi ehk hüparikujuline) lagi kaeti õlitatud kilukarpidega. See lahendas kumerpinna viimistlemise küsimuse ja parandas ruumi akustikat ja valgustust. Kunagisest 600 kohaga istungite saalist on toolid välja viidud ning ruum seisab tühjalt (kuid kaunilt) kogu oma arhitektuurses alastuses.

Kuraatorinäitus toob saali 12 tööd siinseilt ja välismaistelt arhitektidelt. Iga näitusele kutsutud büroo sai lähtepunktiks ühe kuraatorite valitud nõukogudeaegse arhitektuuriteose: kino Kosmos, Balti jaam, paneelelamud, endine projekteerijate maja (Rävala pst 8), Pirita purjespordikeskus, Narva mnt jt. Osalejate ülesanne oli välja pakkuda objekti tõlgendus või tulevikuvisioon. Õigeid ja valesid vastuseid ei ole. Arhitektid-visionäärid lähenesid ülesandele vastavalt oma kogemustele ja taustale ning pakkusid välja mitmes abstraktsuse astmes ideid. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu hoonete arhitektuurile ja sellega seotud küsimustele. Oma vaadet on kutsutud esitama rahvusvaheliselt tuntud arhitektid ja bürood ning Eesti tegijad (sh Dogma, raumlaborberlin, EXYZT, Dorte Mandrup, Sotamaa, Salto, Kavakava, 3+1 arhitektid) ning noored tõusvad tähed (Benjamin Dillenburger, Pavle Stamenović, Jelena Mitrović, Davor Ereš, VROA, Vladimir Frolov, Aleksei Levtšuk, KUU arhitektid).

Välisministeeriumi paiknemine endises partei keskkomitee hoones on leidlikkuse, läbimõelduse ja teravmeelsuse särav näide suunamuutusest ja taaskasutusest. Sümboolne värav, kust kunagi voolasid sisse võõrvõimu käsud, töötab nüüd teistpidi: hoone seob Eestit muu maailma ja rahvusvahelise areeniga. Vaevalt leidub tabavamat ruumi ja saali nõukogude ruumipärandit ümbermõtestavaks näituseks ning kogu teemale tähelepanu juhtimiseks. Näitusele tagab ligipääsu Eesti-Jaapani arhitekti Tomomi Hayashi trepp-installatsioon.

Sümpoosion kutsub Kosmosesse

Kino Kosmos, 1960ndate arhitektuuri silmapaistvamaid hooneid, valmis 1964. aastal, aluseks Moskvas tehtud Vilniuse panoraamkino projekt, mille olid Tallinna tarvis kohandanud arhitektid Ilmar Laasi ja Udo Ivask. 9,5 meetrit kõrge ja 24 meetrit lai panoraamekraan oli kino avamise hetkel Baltimaade suurim. Veel hiljuti võttis Kosmos vastu filmihuvilisi, kuid nüüd on kino tegutsemise lõpetanud. Septembris avab kinohoone oma uksed taas, seekord TABi sümpoosioni külalistele.

Kahepäevasele sümpoosionile on kutsutud esinema nii ajastut põhjalikumalt tudeerinud arhitektuuriteadlased, ajastust inspiratsiooni leidvad praktiseerivad arhitektid kui ka linnaruumiaktivistid ja visionäärid – et nende kõigi vaated ja huvid sütitaksid üldteema alla koondatuna põnevaid mõttekäike ja arutelusid. Esimese päeva loengud annavad ülevaate Ida- ja Kesk-Euroopa modernistlikust ja sotsialistlikust arhitektuurist ja selle kontekstist, keskmes on seejuures tolleaegsed kriitilised ilmingud või piiranguteta utoopiad. Teisel päeval tuuakse lavale lähenemisviisid, mis seovad nii ehituslikke ja arhitektuuri ideid kui ka laiemaid ühiskondlikke ja kultuurilisi ilminguid. Kuuleme paviljonist-projektiruumist, mis on ehitatud nii siit- kui sealtpoolt raudset eesriiet pärit tüüpsetest kasutatud korterelamupaneelidest, väikeses arutelusaalis mõtiskletakse paneelelamualade arhitektuurse ja sotsiaalse kestlikkuse üle. Tutvume linnaruumi sekkumistega, mis toovad elu kõhedatesse modernistlikesse transpordisõlmedesse või kaasavad sündmuste ja aktiivse tegutsemise abil kohalikke elanikke elukeskkonna mugandamisse. Oleme tunnistajaks julgetele visioonidele, mida kannavad nüüdisaegne arhitektuuri- ja kultuuriteooria ning mida ei kammitse harjumuslik mõtlemine.

Loengutega on esinema kutsutud Pier Vittorio Aureli (Dogma) Belgiast/Suurbritanniast, Olga Maria Hungar (raumlaborberlin) ja Robert K. Huber Saksamaalt, Petra Čeferin Sloveeniast, Łukasz Wojciechowski Poolast ja Andres Kurg Eestist.

Visioonivõistlus viib Väike-Õismäele

Kevadel toimunud TABi visioonivõistluse töid näeb Õismäe südames Väike-Õismäel tühjana seisvas nõukogudeaegses tüüpkoolimajas. Koolihoonest saab üheks päevaks galerii, kus saab tutvuda ligi 80 konkursitööga. Aulas antakse pidulikult üle auhinnad võistluse (tänaseni veel avaldamata) võitjatele.

Visioonivõistlusega võeti vaatluse alla Väike-Õismäe ja küsiti, missugune võiks olla selle oma ajastu sümboli ja sotsialistliku unelma edasine elu.¹ Arhitektid, maastikuarhitektid, urbanistid ning nende erialade üliõpilased pakkusid asumile tulevikuvisioone ideede ja meetodite näol, mille abil mitmekesistada sealset linnaruumi ning lisada väärtust elukeskkonnale. Võistluse žüriis olid maailmakuulus arhitekt Bjarke Ingels, Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd ja Allianss Arhitektide asutaja ja arhitekt Inga Raukas.

86 laekunud tööd on Eesti arhitektuurivõistluse kohta väga suur number. Nende hulgas leidub väga erinevaid lähenemisi nii ruumi sekkumise ulatuse kui ka selle aluseks oleva filosoofia poolest. Kui laenata paralleele filmikunstist ja kirjandusest, leidub ettepanekute seas nii ulmet, realismi, romantikat, idealismi, komöödiat, märulit kui ka mitmesuguseid segusid. Väike-Õismäe tulevikuvisiooniks pakuti suurejoonelisi parke, uut hoonestust või olemasoleva ümberehitamist, uusi funktsioone, pisirajatisi, ennenägematuid sildu või funikulööre, energiasäästlikku arengut, mitmeid viise elanike isetegevuseks ja veel palju muud. Visioonivõistlusele laekunud tööde näol on tegu ruumiliste ideede erakordse kollektsiooniga — millised neist jäävad meelde, on mõjuvad ja veenvad, kombineeruvad teistega ning saavad seemneks unistustele ja seeläbi tegudele, sõltub Väike-Õismäe elanikest, näitusekülastajatest, linnaplaneerijatest, otsustajatest jt.

Väike-Õismäe päeval toimuvad ka sealset elukeskkonda tutvustavad linnaretked-ekskursioonid koostöös Linnalaboriga ja õhtused välkloengud – meeleolukad lühiettekanded põigetega kunsti, disaini, utoopiasse ja Väike-Õismäe tulevikku. Loenguõhtule on oodatud kohalikud elanikudki, kellele mõeldes on koolimaja-galerii koridorides TABi vabatahtlikud valmis visioonivõistluse töödes esitatud ideid lähemalt selgitama. Välkloengutega astuvad üles Kumu programmijuht ja kuraator Eha Komissarov, tarbekunsti- ja disainimuuseumi disainikogu kuraator Kai Lobjakas ning üllatuskülaline.

Arhitektuurikoolide näitus ­taasavab linnahalli

Arhitektuurikoolide näitus „n+1 meetodit ehk Kollektsioon tulevikuarhitektuuri võimalustest” toob maamärgilise linnahalli seintele arhitektuuritudengite ehk tulevaste arhitektide pildi homsest linnast. 14 juhtivat ülikooli meilt ja mujalt – Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri osakonnast kuni Singapuri tehnoloogia- ja disaini ülikoolini ning Strelka instituudist Moskvas kuni Oslo arhitektuuri- ja disainikoolini AHO – esitlevad oma mõttelaadi ja arhitektuuristuudio töömeetodeid. Osalevate väliskoolide stuudiote juhendajad on laia haar­dega ja rahvusvahelistele koostööprojektidele suunatud globaalsed mõtlejad, kuid igal osalejal on ka tugev seos Eestiga, mistõttu nad mõistavad Eesti konteksti. Neis koolides õpib Eesti vahetusüliõpilasi, juhendajate hulgas on Eestist pärit arhitekte, nad on oma stuudiotöödes käsitlenud Tallinna linnaruumi. Kõrvutades töid ja ideid maailma otstest on huvitav tõdeda, et arhitektuurimõtteid väljendadakse üha enam sarnases parameetrilises, robootilises või siis hoopis rohujuure tasandil sekkumise keeles. Kui oskame üksteise mõtteid lugeda, kas aitab see meil edaspidi paremini ühiselt tegutseda ka suurte üleilmsete teemade lahkamisel, näiteks nagu seda on modernism? Millised tulevikumõtted aitavad meil sovetiaja ruumi targemini kasutada? Loodame leida hulgaliselt intrigeerivaid vastuseid silmast silma arutelus, käsitletava teema sees kõne all olevas ruumis. Ehk leiab linnahall näituseruumina uue hoo just tänu tudengite visioonidele?

TABi klubi on kohtumispaik

Biennaali avanädalaks avab arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6) uksed TABi klubi ehk mõnus ajaveetmise ja kokkusaamise punkt sündmuspaikade keskel.

Klubisse on üles seatud väike loenguala, kus saab kuulata ettekandeid ja vestlusringe ning vaadata filme, ajutine kohvik turgutab biennaalipublikut kohvi ja suupistetega ningspontaanneraamatupood müüb teemakohast arhitektuurikirjandust. Siin asub ka biennaali infopunkt, kus vabatahtlikud annavad mitmekesises programmis valiku tegemiseks head nõu. Klubis astuvad üles näiteks poola noored arhitektid Centrala kollektiivist, Ungari nüüdisarhitektuuri keskus, kunstiteadlane Gregor Taul jpt. Kõik eelregistreerunud on oodatud esinema pühapäevasel pecha kucha formaadis² vaba lava üritusel: rääkima oma büroost, projektidest, uurimistööst või huvist. Soovime arhitektuuripublikule head ja elavat mõttevahetust!

TAB kestab 4. kuni 30. septembrini. Avanädala sündmused 4. kuni 8. septembrini. Arhitektuurikoolide näitus avatakse kolmapäeval, 4. septembril kell 20, järgmistel päevadel korraldatakse vestlusringid näitusel osalevate koolide esindajatega. Kuraatorinäitus avatakse reedel, 6. septembril kell 20. Avamisel on kohal ka eksponeeritud tööde autorid. Sümpoosion toimub 5. ja 6. septembril. Biennaali korraldab Eesti Arhitektuurikeskus. Lisainfo tab.ee.

1 Vt ka 11. IV 2013 Sirbis ilmunud intervjuud TABi kuraatoritega.

2 2003. aastal Tokyos Astrid Kleini ja Mark Dythami loodud esitlusformaat, mille käigus võib esineja näidata vaid 20 slaidi, igaüks 20 sekundit – kokku kestab esitlus seega 6 minutit ja 40 sekundit.