Turg ja barrikaadid

Ruum on inimeste jaoks oluline. Eriti tähendusrikkaks on muutunud avalik linnaruum, aga selle üle arutlemiseks jääb sageli justkui sõnavarast puudu, mistõttu tõusevad esile lihtsustatud ja mustvalged seisukohad – nagu ka praeguste Reidi tee vaidluste puhul.

Inimesel on õigus kvaliteetsele ruumile. Paarikümne aastaga oleme jõudnud punkti, kus linnaehituses ei lähe enam nii hõlpsalt läbi üheplaanilised lahendused, kuid modernismiaja pärandina kaasa saadud kitsa spetsialiseerituse hädad ei taha siiski taanduda. Eriti paistab see silma teedeehituses. Linnast kui komplekssest nähtusest kiputakse vaatlema vaid üht fragmenti (tuleb meelde elevandi vaatluse lugu).

Linnaplaneerimine Eesti moodi on alates 90ndatest toiminud lihtsalt nagu turul: kaup sulle, raha mulle. Tehingud käivad tükikaupa ja erahuvidest lähtuvalt. Demokraatia areng on nüüd «peale surunud» kaasamise kohustuse, mis teeb asjad märksa keerulisemaks. Aktivistide vedamisel on viimasel ajal kaasa tõmmatud hoopis laiem linnaelanike kogukond, kes nõuab nii linnavalitsejatelt kui ka eraarendajatelt linnaruumi planeerimisel teistsuguseid väärtusi. Erilise tähelepanu on pälvinud tänavad. Sest võib-olla isegi tähtsam kui majad ise on hoonete vahele jääv avalik ruum – see on demokraatlik ühisruum, mis loob kõigile inimestele võrdsed tingimused, sõltumata sissetulekutest, haridustasemest või päritolust. Tänav on ühendav ruum ja ühendusruum, aga ka elamis- ja elamusruum. See kõik peaks peegelduma ka tänavaprojektis.

Olen rõõmus, et meil on üles kasvanud sõnakas urbanistide-linnaaktivistide põlvkond, kes võitleb otse «barrikaadidel» elamisväärsema linnaruumi eest. See on väga vajalik, kuid suures plaanis ei muutu asjad enne, kui huvi ruumi vastu ja teadlikkus elukeskkonnast muutub üleüldiseks vajaduseks ja uueks normaalsuseks.

Auk hariduses

Eesti elanikest elab linnades üle kahe kolmandiku, ja see arv kasvab. Kui küsida inimestelt, mida nad teavad linnaruumist ja -planeerimisest või arhitektuurist, siis saame üsna ebamääraseid vastuseid. Siit-sealt ollakse midagi lugenud, üht-teist märgatakse, kuid teadmised pole kuigi süsteemsed. Enamik oskab nimetada mõnd maailmakuulsat arhitektuuriteost, kuid mis on sel ühist igapäevase ruumiga? Ometi puudutab ja mõjutab ehitatud ruum igaüht. Igapäevaruum on paraku üsna nähtamatu, kui miski selles just otseselt silma ei torka või riiva.

Ruumist rääkimiseks puudub inimestel ühine keel ja oma osa selles on kooliharidusel. Kooliprogrammis on tähtsal kohal looduskeskkond, aga õppekavadest puudub pea täielikult ehitatud keskkonna uurimine, analüüsimine ja selle ajaloo tundmine. Suurem osa inimesi aga ei ela enam looduse keskel, vaid just nimelt ehitatud keskkonnas – linnades. Samal ajal linnu elamiskohana vaat et vihatakse kõigi selle hädade tõttu. Üsna skisofreeniline olukord…

Kõik algab märkamisest

Ruumi mõistmine on oskus, mis nõuab harjutamist. Ruumiline mõtlemine on igale inimesele looduse poolt kaasa antud. Juba imikutel on loogilised ootused asjade ruumis paiknemise ja liikumise kohta. Kui neid oskusi elu jooksul ei arendata, kaob tundlikkus ruumi suhtes ning see taandub pelgalt taustaks muudele tegevustele. Samas on põhjendamatu, et üht inimese baasoskust ei peeta koolis arendamist väärivaks.

Ruumi mõju suhtlusele on psühholoogias ja semiootikas uuritud alates 1960. aastatest, kuid alles viimasel ajal on jõutud arhitektuuri mõjudeni inimeste käitumisele. Ruum ei ole lihtsalt üks kest, milles toimuvad erinevad tegevused, vaid ruumil on tugev mõju meie igapäevastele tegevustele. Teadliku ruumikujundusega on võimalik väga suurel määral mõjutada seda, mil viisil ja millise kvaliteediga inimesed selles ruumis omavahel suhtlevad. Seetõttu on ülioluline, et ruumi õpitaks väärtustama ning selle kaudu oma igapäevast elukeskkonda parandama.

Ruumiõpetus koolidesse

Eesti üldhariduses on praegu käimas õppekavade sisuline reformimine ja koolivõrgustiku korrastamine. Selle raames on arhitektid teinud ettepaneku viia põhiharidusse sisse ruumiõpetus. Soovimata koormata niigi tihedaid kooliprogramme uue ainega, vaid selle asemel neid mitmekesistada, on pakutud välja jooksvalt täienev ruumiõppe-ülesannete kogu, mida on õpetajatel võimalik pea kõikidesse õppeainetesse integreerida. Samuti on alustatud arhitektuuri valikaine pilootprojekti gümnaasiumi tasandil ja õpetajakoolituse täiendamist arhitektide osalusel.

Ruumiteemad peegelduvad väga erinevates seostes – abstraktsel tasandil matemaatikas, poeetilisel tasandil kirjanduses, füüsilisel tasandil kehalises kasvatuses jne. Ruum esineb mingil kujul kõikides ainetes. Selline käsitlus aitab noortel inimestel hakata märkama ruumi, sellega suhestuda, luua seoseid eri valdkondade vahel ja hinnata oma elukeskkonda. Igapäevane ruum muutub tähendusrikkamaks ja mitmekesisemaks. Ning lõpuks – teadlikumad noored oskavad tulevikus ka ise paremaid ruume nõuda, teadlikumalt planeerimisprotsessides osaleda ja mitte rahulduda keskpäraste lahendustega.

Ruumiõppe laiendamine pole siiski jalgratta leiutamine. Mitmel pool maailmas on selleni jõutud. Esirinnas on naaberriik Soome, kus ruumiõpetus on kooliprogrammides pea kümmekond aastat. Sealne Arkki-nimeline arhitektuuri huvikool on tegutsenud juba kakskümmend aastat. Tallinnaski on kuuendat aastat tegutsemas Arhitektuurikool – huvikool, kus lapsed ja noored uurivad ja loovad ruumi. Selle kooli baasilt ongi tekkinud idee viia need teadmised iga lapseni. Et head arhitektuuri ei käsitletaks luksuskaubana, vaid igaühe põhiõigusena.