Ühe arutelu stenogramm

Teisipäeval arutati Põhja-Tallinna valitsuses Kultuurikatla, linnahalli ja mere vahelise ala detailplaneeringut.

Arutelu juhatab Kaidi Õis, Põhja-Tallinna linnaosa arhitekt. Tema selja taga Märt Sults Põhja-Tallinna halduskogust ja Harju maakomisjonist. Planeeringut esitleb Anu Plado. Küsimustele vastavad Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd ja SA Kultuurikatel juht Väino Sarnet. Küsimusi esitavad Telliskivi seltsi, EKKMi ja teiste kodanikuorganisatsioonide esindajad ehk linnaelanikud.

Anders Härm: Kultuurikatla juhatus on väga hästi kursis sellega, et EKKMil on krundil positsiooniga 5 (Põhja pst 35 – toim) oma huvid ja ta tahab nende huvide eest seista, kaasates nii avalikku kui ka erakapitali. Uue lahenduse järgi on EKKMilt laiendusplaanide võimalus ära võetud.

Endrik Mänd: Et alles täna hommikul on minu lauale jõudnud EKKMi laienduse arhitektuuri eskiisprojekt, siis on mul ettepanek EKKMiga maha istuda ja laienduse piirid üle vaadata.

(Endrik Männi, kultuuriväärtuste ameti, Kultuurikatla ja K-Projektiga on juba aastaid tagasi koos laiendusperspektiivi vaadatud ja arvatud, et kogu Põhja pst 35 krundi võiks täita avaliku funktsiooniga. Salto AB tehtud EKKMi laienduse eskiisi on linnaarhitekt siiski varem näinud.

Saalist tuleb küsimus, kui palju on linn investeerinud Kultuurikatlasse ja kui palju on läinud EKKMi.)

Härm: Aastast 2010 on meil linnaga tähtajatu rendileping, mille järgi maksame 63,91 eurot kuus linnale oma tegevusega peale. Vanas rahas 1000 krooni kuus.

Väino Sarnet: Tahaksin üles kutsuda realismile. Tallinna linn paneb kultuuri arendamise alla selles piirkonnas tohutu raha. Lähiajal pole sellist olukorda, et antaks sinna veel rohkem avalikku raha. Tulemus on see, et seda ala üldse ei arendata, kui ei leita selliseid arengu­alternatiive, mis lubaks kaasata ka teisi huvisid – et lõppude lõpuks saaks see ala arendatud ja mereäär korda. Ainult avaliku raha peale lootma jääda on illusioon. Illusioone on tänapäeva maailmas liiga palju. Kui saame Kultuurikatla 9000 ruutmeetriga endi kasutusse, siis ärme haara omale alasid, millega me mitte midagi peale ei oska hakata. (Naer saalis.)

Toomas Paaver: Telliskivi selts palus mul sõna võtta. Arhitektina olen Kultuurikatla planeeringule teinud 2009. aastal lähteseisukohad. Uus planeeringulahendus ei seo ega tekita sünergiat Kultuurikatla ja Põhja pst 35 ala vahel, vaid lõhub juba toimivaid struktuure. Teie vastus meie kirjale oli, et soovite muuta maakasutust paindlikumaks. Tegelikult on asi vastupidine: arenguvõimalused on nüüd vähem paindlikud, jäigemad. Uus viiekorruseline ärimaht enam kui 13 300 m² brutopinnaga on väga suur kast – võrreldav Stockmanni kaubamajaga – ja harilikult ehitatakse see maht täis, kui maatükk juhtub eraomandisse sattuma. Niisugune ettepanek ei lase praegusel kultuuritegevusel toimida ja areneda.

Teie olete linna esindajad: esindate linna kui maaomanikku, kui selle planeeringu tellijat, kui selle küsimuse otsustajat – kõik kaardid on teie käes, te ei pea arvestama eraomaniku huvidega. Te olete vabad. Aga ühtki põhjendust pole, miks on sellesse asukohta vaja nii suurt äripinda, niisuguse krundijaotusega, ebamääraste servituutidega jne.

Mänd: See ei ole alati ainult linnaplaneerimise otsus … Arhitektina võiks siia teha kümneid eri lahendusi, mida linnaehituslikult põhjendada.

Sarnet: Väga paljude asjadega on meil viltu läinud, sest kultuuriinimesed arvavad, et küll raha leitakse.

Paaver: Mõned asjad toimivad ka ilma rahata, kuid neile on vaja kohta.

Liina Guiter: EKKM on leidnud ka erarahastust ja edukalt toiminud mitmeid aastaid.

Sarnet: Tuletan EKKMile meelde, et teie rendilepingus on kirjas, et rendileandja mainet ei tohi kuidagi kahjustada. Nii et soovitan teil mitte liiga valjult suud pruukida.

Grete Arro: Mujal on mitmel pool teaduslikult uuritud seda, kuidas planeerimistegevus ja avalik ruum mõjutavad inimeste käitumist, nende väljas liikumist, nende sotsiaalset suhtlust. Oluliseks on peetud, et nad saaksid omavahel tuttavaks, tunneksid end turvaliselt jpm. Kas olete kindel, et planeeringu praegune lahendus kaasab inimesi, toetab head avalikku ruumi, mitte ei küsi iga hingetõmbe eest raha?

Mänd: Möönan, et praegune linnaruum seal kohas töötab. Kui vaadata 20-30 aasta perspektiivi, siis pigem arvan, et praegune tegevus ei peaks seal jätkuma, vaid sinna peaks juurde tulema ka hoonestus. Tahame ju, et see inimeste grupp, keda praegune asukoht seob, oleks veel suurem. Arvan, et head avalikku ruumi Tallinnas on, igaüks unikaalne. Telliskivi on tänaseks end paremini organiseerinud. Räägime planeerimisvõttest, kus tegu alaga, mis jäänud teatud ajahetkel kasutusest kõrvale (ja siis asub sinna nt EKKM – toim). Selles seisnebki isetekkelise ruumi võlu, et kui üks selline koht linnast ära kaob (ehk siis nt EKKMi või Katlaaia-sugune koht – toim), siis leitakse isetekkeliseks kultuuriks linnas mõni teine koht, kus tasuta tegutseda. See on meetod.

Arro: Ehk et ühed tulevad ja vääristavad selle ruumi ja teised tulevad ja müüvad selle siis kallimalt maha. (Aplaus saalis.)

Mänd: See on meetod, mida kasutatakse väga palju nii Hollandis kui Taanis ja mujal – linnaruum, kus pole konkreetset äriplaani, antakse huvigruppidele, linnarahvale väga odavalt kasutada, misjärel liigutakse mõnele järgmisele sellesarnasele alale. Kokkuvõttes võidab sellest kogu linn.

Solveig Jahnke: Millisel analüüsil teie otsus põhineb, et Põhja pst 35 alale peaks tulema ärimaa? Kuidas otsuseni jõuti?

Mänd: Otsustamiseks kutsuti kokku mitmed asjaosalised: Kultuurikatla ja linna ametite esindajad ehk inimesed meie planeerimisametist ja ettevõtlusametist. Määravaks sai see, et linnal on rohkem võimalusi Põhja pst 35 kinnistu kasutamiseks, kui selle sihtotstarve on paindlikum. Tallinna linnal ei ole avalikku ruumi puudu.

Härm: Kui vaatame Rotermanni kvartali ja sadama vahelist tühermaad, siis võiks linn ärihuvid ja kinnisvaraarenduse suunata sinna. Linna saab arendada ka kasutuse kaudu, väärtustades väikseid gruppe, kes on mõnda hoonesse investeerinud omavahenditest 50 000 eurot ja lugematu arvu töötunde. Development by doing on seni toiminud suurepäraselt. Sellise linnaruumi üle, mis on kodanike loodud, peaks Tallinn ainult uhkust tunda, linn võiks seda hinnata.

Mänd: Räägime linnast väga erinevates rollides: linnast kui kodanikest, linnast kui Kultuurikatlast, linnast kui planeerimisametist, aga ühel hetkel ei saa me üle ega ümber linnast kui poliitilisest linnavalitsusest, kuhu tuleb suunata suur osa küsimustest. Planeeringute kehtestamise otsused tulevad poliitikutelt. Lahendus, mis on täna laual, haakub linna arengusuundadega. Kui ühel tekib soov krunti müüa, siis on planeering olemas. Müüa võib linn seda maad aga ka niisama.

(Maatükil on suurem väärtus, kui seal saab arendada äritegevust. Linn teenib inimesi. Mitte vastupidi. Küsimus saalist, et kes siis ikkagi vastutab – kes on Männi ülemus? Milline on selle poliitilise jõu huvi? Milline linnavalitsuse või volikogu liige on selle planeeringu poliitiline isa?)

Arp Müller: Mina palusin täna Mihhail Kõlvartilt kui kultuurivaldkonda kureerivalt abilinnapealt antud olukorra kohta kommentaari. Ta vastas, et ta pole selle valdkonnaga kursis. (Naer saalis.) Ja delegeeris avalikkuse kirjale vastama ettevõtlusameti juhi Kairi Teniste. Kultuurivaldkonna abilinnapea asemel vastas täna Vikerraadios avalikkuse küsimustele ettevõtlusameti juht. Huvitav, kas see hakkab ka edaspidi nii olema.

Mänd: Siit ka minu soovitus pöörduda nii Kõlvarti kui ka ettevõtlusameti poole.