Üheksa aastat linnastsenaariume

Eesti Kunstiakadeemia urbanistika eriala kursusetööde ülevaatenäitus „Linnastsenaariumid / Urban Scenarios” EKA galeriis (Estonia pst 7) 6. III – 19. III.

Maailma valdava urbaniseerumise keskel tundub urbanistika Eestis, hõredal väikeste linnade maal, mõneti eksinud valdkonnana. Ometi on urbanistikat kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas õpetatud juba 2004. aasta sügisest ning koolitatud spetsialiste, kes orienteeruvad nii ruumiplaneerimises kui vastavas teoorias. Kes on urbanist ja millega ta täpselt tegeleb? Need on jätkuvalt aktuaalsed küsimused. Endised ja praegused urbanistikatudengid otsustasid ühendada jõu, et urbanisti hääl kõlaks pisut kõvemini, ning panid kokku näituse „Linnastsenaariumid”. Kunstiakadeemia galeriis avatud väljapanek võtab kokku urbanistide üheksa aasta saavutused ja mõtted, tutvustab seda mõnevõrra varjule jäänud maailma ning loomulikult kutsub kaasa mõtlema.

Valdkondadeülene kõigeteadus?

Urbanistika ja linnauurimine on valdkondadeülene valdkond, mida on raamidesse suruda päris keeruline. Selle tegevussfääri keskmes on protsessid ja muutuvad nähtused, inimeste ja ruumi vahekord. Provotseerivalt võib väita, et urbanistikat kui sellist ei olegi: urbanistika on valdkond, mis seob kokku arhitektuuri, geograafia, sotsioloogia, psühholoogia, demograafia, keskkonna- ja inseneriteadused, politoloogia, semiootika ning teised distsipliinid, kus esitatakse küsimusi ruumis olemise ja elamise viiside kohta. Kuigi urbanistika raskuskese on ilmselt kaldu pehmete humanitaarsete väärtuste poole, siis urbanisti ülesanne on ka leida side reaalteadustega. Urbanistika eriala eripära näiteks linnasotsioloogia ning linnakorralduse kõrval on keskendumine füüsilisele ruumile ja seda õpitakse kõrvuti arhitektidega. Milline peaks olema urbanisti roll arhitekti kõrval? See küsimus on senini diskussiooniks avatud.

Teaduse tulevik on interdistsiplinaarne ja kitsalt spetsialiseeritud erialade kõrval võiks ülikoolide eesmärk olla ka iseseisvalt mõtlevate üldistajate koolitamine. Kvaliteetset linnaruumi ei saa luua vaid kvaliteetse arhitektuuri kaudu, samuti ei ole planeerija ülesanne vaid kõikehõlmavate pikaajaliste strateegiate koostamine. Urbanistil ja arhitektil on potentsiaali viljakaks koostööks. Ehk on praegu veel liiga vara rääkida sellest, millised on urbanistika nähtavad tulemused linnaruumis, majanduses või teistes valdkondades, kuid vajadus üldistava eksperdi järele on olemas. Seda tõestavad ka maailma trendidega ühte rütmi tiksuvad kohalikud koostöökogemused – kas või urbanistikat õppinud noorte loodud ning juba mitmete organisatsioonide ja ametitega võrdväärse partnerina tegutsev kompetentsikeskus Linnalabor või noortest arhitektidest koosnev büroo B210, kus lisaks arhitektuuriprojektidele on töös nii hariduse, planeerimise kui ka kunstiprojektid. Urbanistika sisuks ja defineerijaks peab saama innovatsioon ja julgus mõelda „kastist” või mugavustsoonist väljaspool – kuigi „urbanist” ei ole ametinimetus, mida võib lugeda kontoriustelt, on parema linnaruumi ihalus vägagi reaalne. Kuid seni olematu urbanist peab paratamatult tegelema ka töökultuuri innovatsiooniga: trenditerminid freelancer, start-up, think-thank, co-working, mis ootavad alles suupäraseid eestikeelseid vasteid, pole linnauurijale võõrad. Vabakutselise urbanisti idufirma tegutseb sageli koostöökontoris.

Piiriülene ja rahvusvaheline

Urbanistika ületab piire, on rahvusvaheline valdkond: riikide asemel suunavad järjest enam majanduslikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid trende linnad. Näiteks Soome-Eesti suhete tiheduses on riigi tasandi kõrval õhus idee Talsingist (või Hellinnast), piire ületavast kaksiklinnast. Rahvusvahelisust rõhutab ka ingliskeelne ning koostöös paljude külalisõppejõududega välja kujunenud urbanistikaõpe. Aastate jooksul on urbaniste õpetanud õppejõud Soomest, Hollandist, Ameerikast ja mujalt. Sellest tulenev väärtuslik segu linnatrendidest, kirjandusest ja tänapäevastest meetoditest kutsub tudengeid vaatama kohalikke linnamaastikke avarama pilguga.

Kontrastne Tallinn on suurepärane pinnas unistamiseks – katsetamisruumi on piisavalt. Urbanistikaüliõpilase seisukohalt on isegi väärtus, et siin pole kõik valmis: teed pole kõikjal siledad ega tänavaruum tihe. Tallinna tühermaade ja kihava linnaruumi tasakaalutu kooslus on urbanistile nagu heade katsetingimustega hästi varustatud labor, kus püütakse mõtestada nii mägede tulevikku kui kesklinna rannaala, vanalinna bastionivööndit kui laialivalguvaid eeslinnu. Ei tohi muidugi unustada, et see on päris linn ja päris elu ning lisaks Tallinnas toimetamisele ja üle piiride kiikamisele võiksid urbanistid tihedamalt mõelda ka teistele Eesti linnadele. Suurte metropolideta Eestis peab urbanisti ülesanne olema ka väikeasulate elukeskkonna kujundamine. Urbanistid on kooliväliselt osalenud mitmetel visioonikonkurssidel näiteks Haljalas, Otepääl ja Sauel, kuid ka kunstiakadeemia magistriprogramm võiks rõhutada seda võimalust ning viia vajaduse selle järele linnajuhtide teadvusesse.

Stsenaariumid ja strateegiad

Näituse teema on linnastsenaariumid ja seda mitte juhuslikult. Stsenaariumplaneerimine on urbanistikaõppe selgroog. Üheksa aasta jooksul on magistrandid esimese õppeaasta kevadel sunnitud kasutusse võtma kogu fantaasia ning teadmiste arsenali: mõttefiltrist tuleb läbi kurnata Koolhaasi ja Spiro Kostofi baastekstid, tuvastada muutujad linnaruumis, mõelda nii kvalitatiivsetele kui ka kvantitatiivsetele uurimismeetoditele ning prognoosida, milliseks võib kujuneda linnaruum tulevikus. Esialgu võib see aine tunduda pimeduses kobamisena, kuid mõne aja pärast hakkab tudengitele avanema linnastsenaariumide olemus. Koolis läbi käidud abstraktsioonide ja seoste loomine, muutujate tuvastamine ning lahenduste pakkumine on see, kuhu paljud urbanistid ka praktilises elus tagasi jõuavad. Sellel õppeaastal võtsid tudengid ambitsioonikalt ette terve Põhja-Tallinna linnaosa ning andsid oma stsenaariumide projekti välja raamatuna. Raamatu kohta võib lugeda lähemalt viimasest urbanistide väljaandest U (www.urban.ee).

Samaväärselt avas silmad Kalle Komissarovi juhendatud aine „planeerimisstrateegiad”, mille üks ülesanne on sekkuda taktikaliselt linnaruumi. Urbanist ei loo üksnes teoreetilisi abstraktsioone, vaid sekkub reaalselt avalikku ruumi ning tõmbab seeläbi tähelepanu ühiskonna ja ruumi valupunktidele. Sekkumisega rõhutatakse, et linna loob see, mis toimub majadest väljapool. Paberile visandatud mõttekäikude asemel tahavad inimesed näha, mida urbanist suudab ruumis reaalselt muuta. Ülesanne uurida-hinnata ühiskonna reaktsioone anti urbanistidele ka Panu Lehtovuori „Linna turvalisuse” õppeaines. Muu hulgas uuriti, kuidas suhtuvad linnaelanikud noore, terve inimese kerjamisse, mida teeb poe turvamees kahtlase kotiga tudengiga, kas keegi üldse reageerib rahakoti vargusele trammis, kui paljud arvuti kasutajatunnuste leidjad neid kuritarvitavad jne. Näitusel saab näha lühifilme ja sekkumiste dokumentatsiooni.

Näiteks on vaatamiseks väljas film linnahalli kividest, kuna urbanistid lavastasid linnahalli kollektiivse kosmosesse lennutamise. Mõtted, kui pikk on ühe hoone eluiga ja mida teha kasutuna seisva linnahalliga said ilmselt samaaegselt alguse nii urbanistide kui Veneetsia biennaali Eesti projekti ettevalmistajate peas. Urbanistid koostasid lühifilmina arvestustöö, teised tegid ekspositsiooni Veneetsiasse.

Urbanistika ei ole valmis

Urbanistil tuleb jätkuvalt end kehtestada ning otsida oma kohta. Vastust küsimusele „kes ja miks ma olen?” tuleb otsida nii iseenda kui teiste ees, nii isiklikult kui ametialaselt. Kuid samamoodi nagu ükski linn pole valmis, pole välja kujunenud ka urbanismi olemus. Teatav eksperimentaalne määramatus on miski, mis jääb linnauurijat saatma alati. Ja selles ei pea nägema probleemi. Urbanist ei ole ehk elukutse (kuigi järjest enam siiski on), kuid teadmised linna arengutrendide kohta on väärtus, mida võiksid hinnata nii maastikuarhitektid, geograafid kui arhitektid ja linnavalitsejad. See määramatus ei tähenda muidugi, et ei pea eriala defineerima – Eesti oma urbanistika mõtestamine on jätkuvalt tudengite missioon. Loodame, et tulevikus on magistriprogrammil rohkem lõpetajaid ning nendest saavad ka aktsepteeritud partnerid nii elanikele kui linnaplaneeringute üle otsustajatele kvaliteetse ja hea elukeskkonna mõtestamisel. Urbanistika on sama aktuaalne kui linnas elamine.