Ühiskond ei väärtusta haridust, kunsti ega kultuuri kui riigi püsimise alustalasid

Sirbi toimetuse laua taga arutasid Eesti Kunstiakadeemia maja saatuse üle neli EKA arhitektuurivõistluse žürii liiget: Mart Kalm, Ülar Mark, Indrek Allmann ja Endrik Mänd, vestlust juhtis Margit Mutso.

*

Eesti Kunstiakadeemia uue maja ümber on palju segadust, näpuganäitamist, parastamist ja süüdistamist. Kõige enam on ajakirjanduse vahendusel kriitikanooli suunatud rektor Signe Kivi vastu, kuid palju on kõneainet pakkunud ka EKA rahvusvahelise arhitektuurivõistluse žürii, kes ajakirjanduse väitel valis välja tingimustele mitte vastava ja liig kalli töö, mille realiseerimisega nüüd EKA tähtajaliselt valmis ei saa. Meenutame seda võistlust veel kord – miks valiti just see töö laekunud 96 kandidaadi seast?

(Pikk mõttepaus.)

Endrik Mänd: Selles töös hinnati kolme asja: linnaruumilist ideed, fassaadilahendust, ja siseruumi lahendust, mis tekitas kõige rohkem vaidlusi. Linnaruumiline lahendus, mis oli kõige olulisem, on projektis siiani säilinud. Minu hinnangul on uus esitatud välisarhitektuur vähemalt samaväärse tasemega kui oli võidutöö lahendus, midagi olulist pole sealt kaduma läinud. Kõige rohkem on esialgsest ideest kaduma läinud siselahenduses, aga see tuleneb paljuski kohalikest projekteerimisnõuetest ja EKA muutunud rahalistest võimalustest.

Mart Kalm: Mina pean tunnistama, et otsisin konkursi lõpuni horisontaalset lahendust. Mulle tundus vastumeelne panna kool majja, kus elu ja liikumine käib lifti kaudu. Mulle meeldis vana maja puhul see, et kogu maja avanes ühest aatriumist – seda tornis pole. Kaks päeva enne võidutöö väljavalimist tegin ettepaneku vaadata uuesti üle parimad ümbrikule vastavad projektid. Arhitektidest žüriiliikmete hinnangul ei olnud nende seas piisavalt head lahendust. Viimasel ööl arvutasid EKA tudengid üle lõppvooru jõudnud võistlustööde mahud ja siis selgus, et ka ükski väljavalitud horisontaalse ülesehitusega võistlustöö ei vastanud sada protsenti tingimustele.

E. M.: Tuletame meelde neid lahendusi, mida pakuti horisontaalsetesse mahtudesse – enamik pani kaks korrust õpperuume maa alla, sest need ei mahtunud mujale ära. Isegi kui me oleksime saanud võistluse käigus lahenduse, mis vastanuks 100% detailplaneeringule, siis tänaseks on selge, et probleemid naabritega oleksid kerkinud üles nagunii, nendega ehitusprojekti kooskõlastamine oleks olnud igal juhul vajalik, sest uus hoone oli ette nähtud ehitada vastu naaberhoonete otsaseinu. Kooskõlastuse saamine oleks isegi valusam olnud, sest me oleksime pidanud saavutama kokkuleppe kõikide naabritega, kelle aknad oleks kinni müüritud.

Ülar Mark: Ka mina vaidlesin esialgu torni ideele vastu, sellesama probleemi pärast, mida Mart just kirjeldas. Samas, kui horisontaalsetes mahtudes oli 9 korrust ja vertikaalses 16, siis pole enam suurt vahet – elu käib ikka lifti abil. Torni lahendus oli valguse mõttes aga üks paremaid. Enamik projekte oli ju planeeringust lähtuvalt laotatud üle krundi, mistõttu paljud siseruumid jäid pimedasse.

Indrek Allmann: Tuletan meelde, et lisaks žüriile töötas ka peamiselt inseneridest koosnev ekspertide grupp, kes hindas projektide säästlikkust, maksumust ja insenertehnilisi lahendusi. Välja valitud töö sai nendelt hea hinnangu.

M. K.: Žürii ekspert Raine Karp, kes oli küll asendusekspert, tegi põhjaliku ettekande, kus ta tõi välja kaks võistlusele esitatud torni ja teatas, et need on kindlasti kõige odavamad projektid ehitada. Talle meeldis masajam torn rohkem. See argument oli nii mulle kui ka rektor Signe Kivile, kes me ei ole arhitektid, üks konkreetne näitaja. Kogu žürii töö kohta võib aga öelda, et kui Eesti organisatsioonikultuurile on üldiselt omane teise arvamusest ülesõitmine, siis seekord näidati üles sellist põhjamaist läbirääkimiste oskust. Ehkki algul oli eriarvamusi, tehti enamik otsuseid lõpuks konsensuslikult. Kõik olid lõpuks seda meelt, et töö, mis valiti välja, on parim.

E. M.: Täiskonsensusest jäi puudu üks poolthääl – vastuhääli ei olnud.

Žüriile heidetakse nüüd ette võistlustingimustele mitte vastava töö valimist. Tegelikult, ehkki tingimused viitasid vajadusele etteantud ümbrikut jälgida, esitati võistluse käigus küsimus, kas arhitektid võivad minna hoonemahuga kõrgemale, kui etteantud planeering seda lubab. Vastus sellele oli sõna-sõnalt järgmine: „Kõrguspiirangutest peab kinni pidama. Hanke dokumentides on nõuded, et neid peab järgima, kuid lõpuks otsustab siiski žürii, kas mõni geniaalne töö jääb tähelepanuta lihtsalt selle pärast, et piirangutega pole arvestatud. Seega võivad arhitektid proovida reegleid rikkuda, kuid omal riisikol”. See vastus tagas selle, et töö võis välja valida planeeringule mitte vastava ehkki „omal riisikol” võivad arhitektid muidugi ka tühja planšeti esitada.

M. K.: Ei ole mõtet norida sõnastuse kallal, vaadata tuleb vastuse mõtet! See oli arusaadav. Eks žürii oli nagu enamiku võistluste puhul dilemma ees: kas valida välja arhitektuurselt parim projekt – nii nagu me tegime ja nii nagu tegi ka ERM i žürii – või valida kõige lihtsamini realiseeritav projekt. Mul on tunne, et mingi sisemine kell arhitektides nõuab alati, et välja peab valima parima.

Ü. M.: Eriti arvestades seda, et antud juhul oli tegemist arhitektuuri- ja kunstiasutusega.

See on selge, et iga uus maja, eriti kesklinnas, halvendab naaberhoonete olukorda. Kas teie hinnangul halvendab uus lahendus rohkem naabermajade olukorda kui võistluse ajal kehtinud planeering?

E. M.: Naabrite olukord on uue planeeringuga pigem paranenud. Uus maja on planeeritud naabermajade otsaseintest lahku, mistõttu jäävad alles nende otsaaknad, vanast majast kaugemale ehitamine on ohutum, EKA maja on küll kõrgem (14 maapealset korrust toona lubatud 9 asemel), kuid naabermajadest kaugemal ning seetõttu naabrite insolatsiooni näitajad põhimõtteliselt ei muutu. Enamikes ruumides jääb see samaks, osades muutub paremaks, ühte korterisse (mille osas ei ole tegelikult teada, kas seda kasutatakse korterina) tuleb otsest päikesekiirgust 11 minutit vähem.

I. A.: Lihtsustatult öeldes on detailplaneering tükk paberit, mis ideaalis peaks andma võimalikult hea linnaruumilise lahenduse – selle, mida kõik kodanikud ootavad arhitektilt, teiselt poolt reguleerib see aga naabrite omavahelisi suhteid. Tänane linnaplaneerimine on läinud kahjuks seda teed, et prevaleerib teine külg, sisuline ruumi kavandamine on teisejärguline. Arhitektuurikonkursiga seevastu otsitakse parimat võimalikku linnaruumilist lahendust. Meie otsus oli valida töö, mis lisaks heale linnaehituslikule lahendusele on ka naabrite suhtes kõige mõislikum. Me ei näinud mingit ohtu naabrite poolt, sest andsime neile palju paremad tingimused, kui pakkus toona kehtiv planeering. Lisaks aga annab see lahendus avaliku väljaku, kus saab käia kunsti nautimas.

M. K.: Me töötasime eeldusel, et meil on normaalsed naabrid.

Kas kogu selles protsessis on teie hinnangul tehtud tõsiseid vigu?

E. M.: Minu hinnangul on selles protsessis väga vähe vigu tehtud. Vigu on ehk ette tulnud inimlikul tasandil asjaajamises ja suhtluses, aga protsess tervikuna on veatu. Oli olemas kehtiv detailplaneering, mille alusel tehti arhitektuurivõistlus, žürii analüüsis kohta ja pakutud lahendusi ning leidis, et on olemas võimalus teha parem lahendus kui see, mida kehtiv planeering võimaldab, see valiti välja ning selle alusel tehti kõiki ametlikke reegleid järgides uus detailplaneering. Planeerimise käigus püüti lahendada kõik küsimused ja nüüd võib öelda, et sisuliselt on need ka lahendatud – igapäevane täiesti normaalne protsess. See on kurb, aga seda ei saa nimetada otseselt veaks: debatt kandus ühel hetkel läbirääkimiste laualt ajakirjandusse, hakati üksteisest mööda rääkima, käsitlema üksikuid nüansse tervikkontekstist väljalõigatuna ning mis kõige kurvem – selgus, et meie ühiskond, olgu siis lihtsalt kodaniku või suure poliitika tasandil, ei väärtusta ei haridust, kunsti ega kultuuri kui riigi püsimise alustalasid.

Arhitektina, kes ka osales võistlusel, olen siiski seda meelt, et viga tehti kohe alguses kui anti osalejatele ette jäik detailplaneering. See, et seda nõuet hiljem justnagu leevendati, ei andnud sugugi kindlust, et planeeringule mitte vastavat tööd kohe välja ei praagita. See maht, mis tuli läbi lahendada, oli suur ja keeruline. Keegi ei taha ju riskida sellega, et su mitme kuu töö kohe nurka pannakse. Kui kõik osalejad oleksid tingimusi nii vabalt võtnud kui võitjad, oleks võib-olla veel paremaid lahendusi tulnud.

E. M.: Kui oleks tulnud mõni tõesti suurepärane lahendus, mis oleks mahtunud etteantud planeeringusse, siis oleks see olnud oluline argument, siis oleks ka see valitud. Seda oodati, aga seda ei tulnud.

I. A.: Laiemalt tuleb tõdeda, et arhitektuurivõistluste paradigmas on toimumas muutus. Siiani on suhtutud võistlusesse väga loominguliselt ning otsitud puhast ideed, mis on loogilise jätkuna viinud tihti kehtiva planeeringu muutmiseni. Mis toimub aga täna? Mul on tunne, et ka siin domineerivad pigem naabrussuhted, juriidika jms, mitte arhitektuurne ja linnaehituslik lahendus. Linnaruumiline mõte tehakse tümaks.

M. K.: Arhitektuurivõistlus ei saa olla vaid arhitektide kutsemeisterlikkuse võistlus, see peab olema ka tellija huvide teenistuses, oluline on, et tellija saab maja püsti.

Ü. M.: Arhitektid on tellijatele nii välja koolitatud, et tellija ei unune kunagi. Mulle tundub, et pigem on tekkinud vastupidine häda: arhitektid on tõesti nii tümaks tehtud, et võistlustel ei leia enam julgeid ideid. Kui me peaksime võtma veel sellise suuna, et võistlus ei ole mõeldud enam pelgalt arhitektuurse idee otsimiseks, vaid selle käigus tahetakse saada juba põhjalikult läbi mõeldud, kalkuleeritud tööd, mille järgi kiirelt ehitada saab, siis ei võeta enam konkurssidest osa. Töö maht kujuneb lihtsalt nii suureks, mängurõõmu jääb aga väheks.

M. K.: Jah, aga kui vaadata kahte suuremat arhitektuuri ideevõistlust, ERMi ja EKA oma, siis on mõlemale küll hea idee leitud, aga tulemus valmistab tellijale raskusi.

Ü. M.: Tegelikult on see normaalne: kui on suur rahvusvaheline võistlus, siis see tähendabki seda, et protsess on pikk. Selle jooksul lahendatakse parima tulemuse nimel kõik küsimused. Kui vaatame EKA maja kahekümne aasta pärast, siis see, mis praegu toimub, see oli lihtsalt üks …

M. K.: Nagin.

Ü. M.: Jah, pisike nagin, mida keegi ei mäleta enam. Suurem häda on praegu hoopis see, et kõik linnadele olulised objektid kolivad igaks juhuks äärelinna, kuskile põllu peale, et ei oleks mingeid probleeme! Miks ringhäälingu maja projekteeriti kesklinnast välja, miks Kumu tehti Lasnamäe servale, miks tehti ERM Raadile, miks kolib Tartu ülikool linna servale? Ikka seepärast, et kesklinnas on kitsas, siin ehitada keeruline, tekivad probleemid naabritega ja raha kulutamise aeg surub peale. Kõigi nende puhul võib öelda, et juba eos anti alla. Seda kunstiakadeemia ei teinud. Kui teised läksid probleemivabadele põldudele, siis EKA ütles, et ei, me tõmbame rinna eest lahti, vabandust, kui see on ebasobiv väljend, ja me võtame selle julguse jääda Tallinna kesklinna – Eesti elu keskpunkti.

Jah, me püüame parimat, aga kas meil kahekümne aasta pärast ongi enam institutsiooni nimega EKA? Kunstirahva hulgas on juba suvest saati räägitud haridusministri soovist jaotada EKA erialad teiste kõrgkoolide vahel. Toetust kooli püsimisele pole kuulda ka kultuuriministeeriumilt. Ega ilma majata pikka aega vastu ei pea. Või on kunstiinimesed paranoilised?

M. K.: Kui poliitiline eliit ei soovi EKA ehitust, siis leiab ta igal juhul ettekäände seda mitte toetada.

Ü. M.: Kas on midagi õhus … ma olen oma halbades unenägudes küll näinud, et poliitikud on otsustanud ära, et EKA on mõistlik jaotada koolide vahel ja tehnikaülikool on selleks juba väga jõuliselt astunud samme ja loonud arhitektuuri õppetooli. See tundub kindlasti pragmaatiliselt mõtlevale poliitikule olevat väga hea lahendus …

M. K.: Ometi on siililegi selge, et see on väga halb lahendus! Kõik erialased kogud – nii kunsti-, disaini- kui arhitektuurimaailm on deklareerinud, et praegune ajalooliselt kujunenud kooslus on kõige optimaalsem. EKA lammutamine on destruktiivne voluntarism, selle institutsiooni lammutamine on sügavalt ebaratsionaalne otsus.

Ü. M.: Kõike võib ju kaaluda: põhimõtteliselt võib loomulikult viia kunsti ka Tallinna ülikooli, arhitektuuri tehnikaülikooli, aga seejuures lõhume me ära aastakümnetega tekkinud koosluse, sünergia, energia, mitte ainult kohapõhise, aga ka selle majasisese saladuse. See tekib uues kohas ükskord kindlasti uuesti, viiekümne aasta pärast ehk, aga seni on auk, järjepidevus kaob. Milleks? Kool tervikuna võib muidugi liituda mingisse võrgustikku, aga mulle tundub, et ühiskond ei mõista individuaalse arhitektuuri- ja kunstiõppe vajalikkust. Ma ootan selget riigi otsust, sellist nagu öeldi ERMi puhul: see tuleb igal juhul, ka siis, kui Euroopa raha ei anna. Archimedese raha läheb mujale, aga me leiame uued vahendid, sest Eestil on vaja kunstiakadeemiat!

Vastuolu euroraha kasutamise ja linnaruumi kujunemise vahel on aga tegelikult hoopis laiem. Riigi rahastus on tihti seotud Euroopa fondidega, mis tähendab väga täpseid tähtaegu. Ja see tekitab sellise surve, nagu istuksid lennujaamas taksosse ja annaksid korralduse viie minutiga jõuda kesklinna. Tulemus on see, et iga teine takso sõidab vastu posti. Tõukefondi raha kasutamisel peab mingiks kellaajaks tingimata olema asi lõpetatud. Riigi Kinnisvara AS planeerib pidevalt linnadele olulisi maju – vabandage, otsused tulid nii hilja, me ei jõua teha arhitektuurikonkurssi, me ei jõua mõelda ega arutada, raha on vaja ära kulutada kiiresti. Ja nii kannatab meie linnaruum ja kultuur laiemalt. See on suur struktuurne probleem! Normaalne on see, et kui riik otsustab, et tuleb vabaduse monument, rahvamuuseum, politseimaja või ooperiteater, siis ei ole see otsus selline, et tegelikult teeme selle vaid sel juhul, kui ehitus mahub kolme aasta sisse. Kujutage ette, et ehitatakse ooperimaja vaid juhul, kui kogu protsess võtab neli aastat, kui aga üks hetk selgub, et mingil põhjusel selle ajaga ei jõua, olgu või ehitamine lõpukorral, siis võtame raha ära ja edasi vaadaku ise, kuidas hakkama saavad – see on ju avalik-õiguslik institutsioon! Ei jõudnud õigeks ajaks – kahju küll, raha läheb teisele projektile!

Kui me võrdleme antud protsessi eraettevõtlusega, vaatame, kuidas erakapital kesklinnas arendab – mitte kolm ega neli aastat ei tehta seda tööd, vaid kümme aastat, selleks, et saade rahuldav tulemus.

I. A.: Tagasi tulles küsimuse juurde, kas me ei karda, et meie valitud tee viib üldse kooli lagunemiseni. Kui nii väikesed raskused, mis on tegelikult, nagu Endrik ütles, tänaseks päevaks juba ületatud, viivad kooli kadumiseni, siis äkki see rahvus polegi seda kooli väärt?

E. M.: Või riiki …?

Mulle tundub, et see on meie kõigi huvi, et see kool on just selle koha peal ja et kooli ees on väljak – linnale lisatakse sellega väärtust ja ma olen väga hämmingus, et ka üsna autoriteetsed inimesed siin-seal pahvatavad stiilis: „Mis te mõtlete, et tulete ja sõidate kõigist teerulliga üle …”.

Ü. M.: See on jälle üks laiem teema. Analüüs, mida linn peab planeeringu puhul tegema, ei toimu enam ratsionaalsel kaalutlemisfoonil, vaid meediasõja taustal. Selle meediavõitluse on paraku EKA kaotanud. Kõlama on jäänud väited, et ei oleks tohtinud võistluse käigus kehtivast planeeringust välja minna, et teised tööd olid paremad, et valiti liiga kallis maja, et vana maja lammutati liiga vara jne. Poliitikud ei ole paraku mitte asja sisuga kaasas, vaid jälgivad pigem, kes võidab meediavõitluse. Selle poole hoiavad siis ka nemad. See on kurb tendents.

Signe Kivi on olnud kogu aeg väga avatud ja valmis ajakirjandusega suhtlema. Kui ma võrdlen teda näiteks tehnikaülikooli rektoriga, kes korduvalt on keeldunud arhitektuuriõppe teemal Sirbile intervjuud andmast, teeb seda vaikselt ja pisut salaja ning jõuab ka soovitud tulemuseni, siis võib-olla tagantjärele tark olles peab tunnistama, et ei tasu nii avatud olla, nii palju esineda.

E. M.: Kunstiavalikkus ei osanud kindlasti oodata, et meie kultuuri maine on niivõrd madal, et ühiskonnas seda kooli nii vähe tähtsustatakse. Olme ja äri on täna palju olulisemad kui aated ja ideaalid. Huvitav on aga see, kas suhtumine oleks sellesse majasse sama ka siis, kui seda arendaks üks ärimees, kelle põhiõigus on omal krundil arendada?

Mis on valesti läinud – miks ühiskond ei armasta kunstiinimesi?

E. M.: Inimestel on pikka aega läinud järjest paremini ja on tekkinud mulje, et see heaolu kasv on lõputu. Teatud asjad muutuvad seejuures teisejärguliseks – sotsiaalne sõnum, mõtlemine, ideaalid jne, see ei ole enam nii oluline kui näiteks 90ndate algul. Me ei ole ka veel nii rikkad, et me vabatahtlikult 10% sissetulekutest kultuurile kulutaksime lihtsalt seepärast, et meile kultuur meeldib.

I. A.: Jah, asi ei ole veel sealmaal, et mõni ärimees ütleks, et ta ostab ise selle krundi EKA jaoks ära ja ehitab ise kunstiakadeemia valmis.

Ü. M.: Mina ei ole päris nõus väitega, et kunsti ei hinnata. Nii võib öelda ka, et taksojuhid on vargad, poliitikud pätid ja õpetajad ei oska kedagi õpetada.

E. M.: Päris pead liiva alla ei saa ikka peita. Kultuuriinimene on olnud selline kanaarilind sotspoliitilises kaevanduses – saab oma gaasidoosi kätte ja viskab jalad taeva poole. Siis tulevad tõsised mehed, kes korrastavad kaevanduse, aga kanaarilind on surnud. Kultuuri alla käivad ka muusikud, kirjanikud, õpetajad. Kui vaadata omaaegseid EKA pidusid – need kandsid sotsiaalset sõnumit, kultuuriringkondadest, sealhulgas EKAst kasvas välja loomeliitude pleenum jne. Kogu riigikorra muutus algas sellest. Aga ühel hetkel polnud kultuuriinimesi enam vaja, sest tulid professionaalsed poliitikud, ärimehed ja keskklass, kes mõnuga tarbib ja küsib: milleks mulle see kunstiakadeemia? Pigem tahan ma kesklinna kaubanduskeskust!

Ü. M.: See on siiski minevik. Jah, on olnud see kauboikapitalism, aga mida ma näen praegu: aina rohkem noori ärimehi ostab kunsti, toetab ja mõistab seda, nad on haritud ja intelligentsed. Jah, see, mis sa kirjeldad, on olnud, aga pigem on tendents ikka Põhjamaade suunas, kus leitakse aega ja võimalusi kultuuri tarvis. Kui lähed EKA avatud akadeemiasse, siis on seal juristid, ärimehed jne, kes maalivad, joonistavad, õpivad disaini.

E. M.: Siiski peetakse meil ikka rohkem lugu Euroülikooli disainikursustest …

Ärimehed on pakkunud, et müüge see koht maha ja kolige kuskile odavamale pinnale. Kuidas te seda ideed kommenteerite?

Ü. M.: Ma ei kujuta ette, et keegi räägiks mulle, et müü oma isamaja maha, saad odavamalt kusagile kaugemale uue kodu. Või et Tartu ülikoolile tehtaks ettepanek müüa oma kesklinna kinnistud maha ja kolida Põlvasse … ? Müüa maha perspektiivikas hea koht selleks, et finantseerida viletsamat võimalust?

E. M.: Vahe on vaid krundi hinnas. Aga mõelge selle kooli edasisele logistikale, sellele, mida maksab kooli elushoidmine, milliseid lisavahendeid on vaja nii üliõpilastel kui õppejõududel, et iga päev kooli jõuda. Mis selle koha peal linnas aga muutuks, kui EKA koha ostaks ära näiteks Rein Kilk, kes on „Keskpäevatunnis” avaldanud arvamust, et EKA võiks kesklinna krundi kallilt maha müüa ja mujale kolida? Kas tema teeks siia naabritele sobiva väikse majakese? Läheks ta küsima, mida naaber tahab, et ta selle krundi peale ehitaks?

Ü. M.: Ärimees võtaks sellelt kohalt rohkem kui võtta annab.

Mind hämmastab avalik suhtumine, küsitakse: see on ju nii kallis krunt, miks siin peab olema üks kõrgkool? Mis on meile veel kallim ehitis kui kunstikõrgkool? Miks peaks nii kallis maja nagu EKA paiknema odaval äärelinna krundil? Kallile krundile oodatakse aga väheväärtuslikke büroo- või ärihooneid.

I. A.: Üleskutsest „talendid koju” võiks vaikselt ka jõuda linnaruumi ja keskkonna lahtimõtestamiseni. Kuhu need talendid, tipptegijad, peaksid tulema? Ilmselt tulevad nad kesklinna, City Plazasse, Maakri kvartalisse vms. Kui sinna ümbruskonda jäävad vaid Viru keskuse ja Solarise tüüpi kaubanduskeskused, siis peetakse seda suhteliselt kehvaks keskkonnaks, ehkki see on kesklinn. Kui on aga aktiivsed kultuurifunktsioonid, kui liiguvad erinevad inimtüübid, siis see on see keskkond, kus on elu, see on ka üks argument, miks siia tagasi tulla. Millised on selle ühiskonna väärtused – kas ainult raha või on raha kõrval ka kultuur?

E. M.: Kunstnik ei saa minna sootsiumist välja, kunst elab ühiskondliku tellimuse varal. Sellega, et EKA maja ehitatakse kesklinna, ei taotleta õigusi või mugavust koolile, sellega kaasneb hulk kohustusi. EKA peab hoidma linnaelu aktiivsena, tegema platsil üritusi, kaasama inimesi, linnale lisaväärtuse andma – selleks on teda sinna vaja, mitte sellepärast, et tal endal seal oleks väga mugav olla.

Ü. M.: Pariisi tekkis ülikoolilinnak siis, kui humanitaarüliõpilased hakkasid elukorralduse vastu mässama ja poliitikutel tekkis geniaalne mõte nad jalust ära saata. Alatasa oli nendega probleeme: põletavad, möllavad, nõuavad. Las elavad äärelinnas, kus nad ei sega normaalseid inimesi! See oli 60ndate probleem ja see oli ideoloogiline protsess. Nüüd Tallinnas ma näen, et ka EKA ehitamine on nii vaevaline protsess ja üliõpilased võtavad ka veel sõna – parem, kui nad oleksid kuskil linnast väljas, jalust ära. Me siin rahulikult … Suured suletud campus’ed linnaservades aga viivad elust võõrandumiseni, seal elades-õppides ei teki ühiskonnaga ühisosa.

I. A.: Meil tehakse sama viga, mis 80ndatel Pariisis, kui loodi monofunktsionaalsed ärilinnakud, mis surid pärast kella viit välja. Mäletan, kui ma seal õppisin, kuidas lammutati sisuliselt uusi maju, et tuua piirkonda uut elu, luua uut keskkonda. Kui Maakri kvartalisse on planeeritud jõuline kontorilinnak, mis kell kuus jääb tühjaks, siis viimane sotsiaalne tulukene, kus aknad ka keskööl valged, oleks EKA. See lisaks seal piirkonnas ka turvalisust.

Mis edasi teha?

Ü. M.: Peab rutiinselt projektiga edasi minema.

SA Archimedes on ju teatanud, et EKA ei saanud õigeks ajaks ehitusluba ja jääb toetusest ilma.

E. M.: Neljandaks detsembriks, kui oli ehitusloa saamise tähtaeg, oli antud vähemalt kaks ehitusluba: ühe alusel võis lammutada vana hoone ja teise alusel paigaldada sulundseina. Eeltöö on tänaseks tehtud, protsess on mõistlikult jagatud, ehitamine on praegu graafikus. See ei olnud nii, et alustati läbi mõtlemata vana maja lammutamisega! Vabadussamba puhul andsime ka välja ehitusloa kolmes etapis, selleks et ehitus püsiks graafikus. Järelikult on tõesti EKA rahast ilmajätmise põhjus kuskil mujal. Meil planeeritakse praegu kesklinna hulka teisi objekte, mis on samuti probleemidega seotud, aga mille suhtes ollakse silmanähtavalt positiivsemad: Eesti muusika- ja teatriakadeemia, mille laiendamiseks on vaja kõigepealt osta ära kõrvalolev maatükk (kusjuures arhitektide liit väljendas sügavat rahulolematust selle esialgse arhitektuurse eskiisprojekti suhtes), kesklinna ehitatakse Tallinna ülikooli peahoonet, mille ruumiprogramm mahutati 33% laienduse sisse, et vältida uue detailplaneeringu koostamist, EBS tahab teha aga Maakri kvartalisse kolmekümnekorruselise torni, mille üle käib samuti vaidlus naabritega – ei ole midagi imelikku selles!

Ü. M.: Linn on valmis ehitusloa jaanuari lõpus välja andma – kas siis „sõidetakse naabritest üle”, nagu on kahtlustanud ajakirjandus?

E. M.: Ei, ma loodan, et kokkuleppele ollakse väga lähedal, räägitakse juba konkreetsetest summadest. Ja on olemas ka alternatiivvariant: kui riik on valmis minema seda teed, et see kokkulepe saavutatakse kohtu kaudu, mis on ju ka seadusega lubatud, on ehitusluba võimalik välja anda ka kohe. Kui saadakse kokkulepe ilma sundvõõrandamiseta, siis usun, et küsimus on nädalates.

Oled sa viimase protestiva naabriga isiklikult rääkinud?

E. M.: Jah, olen.

Mis mulje sulle on jäänud, mis huvid on naabril? On see lihtsalt isiklik solvumine ja jonn?

E. M.: Ei, ma ei nimetaks seda isiklikuks jonniks. Tal on isiklikud huvid ja ta käitub väga ratsionaalselt. Ma olen tänaseks veendunud, et kuna kõrvalkrundile on planeeritud ühiskondlik hoone, mis nagu iga uus hoone kesklinnas, halvendab naabri senist olukorda, siis tahab ta seda vahet võimalikult kallilt müüa. EKA on teinud omapoolsed pakkumised. Tänaseks on lahendatud kõik tehnilised küsimused, oleme rääkinud ka võimalikust krundi piiride muutmisest, et naaber saaks maad juurde, aga ta loobus sellest, sest see on nagunii avaliku linnaruumi osa. Tänaseks ongi jõutud rahalise kompensatsioonini, mis on ka rahvusvaheline praktika.

Kultuuriline küpsus planeeringute puhul on nõrk. Öeldakse tihti, et arendaja istub naabrile pähe, aga enamasti ei anta aru, et nendes protsessides ei ole tegemist era- ja avaliku huvi konfliktiga, vaid pigem kahe erahuvi konfliktiga. Selles projektis on püütud jätta mulje, et EKA on arendaja, kes kaitseb oma erahuvi, ja proua Palm on pigem avaliku huvi eest väljas. Tegelikult on ju vastupidi: EKA seisab avaliku huvi eest, proual on aga oma erahuvid, mille eest tal on loomulikult täielik õigus seista. Siin tuleb lihtsalt mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe saavutada.

Minu hinnangul on kooli ehitamisprotsess praegu graafikus.

Ometi ollakse riigi tasandil arvamusel, et kolme aastaga ei jõua seda maja valmis ehitada. Ma ei tea küll ühtki ehitist Eestis, mille ehitamine oleks rohkem aega võtnud. Näiteks üsna keerukas Tigutorn Tartus saadi valmis alla kahe aasta. ERMi ehitusperioodiks planeeriti tõesti kolm kohustuslikku aastat – see oli seotud raha laekumisega ja ühe esimesel hankel osalenud ehitusettevõtja sõnul oli see põhjus, miks ERMi ehituspakkumised nii kalliks kujunesid: kolme aasta peale on raske hindu prognoosida, ehitusprotsessi venitamine tõstab hinda üksjagu. Muidugi on alati võimalus, et vaidlustatakse ehitushange ja protsess venib aastaid, aga selle eest ei ole kaitstud ükski riigihanke objekt.

E. M.: EKA maja ehitusperioodiks on kalkuleeritud poolteist kuni kaks aastat. Praegust seisu arvestades pigem veel poolteist, eeltööd on ju tehtud.

•

Ü. M.: See meie jutt läheb ikka Õhtulehte?

Jah, kes seda kultuurilehte ikka loeb.