Ühistest eesmärkidest elukeskkonna kujundamisel ehk Millist Eestit me tahame?

Sirbi peatoimetaja juhtkiri 8. juuni lehes räägib rahvaloenduse taustal põletavast probleemist, mis iseloomustab Eesti tänast riigikorraldust: elukeskkonna kujundamise ehk planeerimispoliitika visiooni aegumisest, täpsemalt selle lahknemisest reaalsest arengust. Senine nägemus, kahjuks ka tulevikku vaatav üleriigiline planeering „Eesti 2030+” baseerub rohkem maaelu toetamise loosungitel kui reaalsel visioonil tegeliku enamuse elukeskkonna ehk linnade arendamiseks. Eriti tabav on juhtkirja lõpp, kus autor tõdeb, et seni kuni iga riikliku poliitika tuumaks ei saa linnade ja linnaelu edendamine, ei tule meie õuele ka loodetud edu ja rikkust.

Kultuuriministeerium vastutab Eestis arhitektuuripoliitika koostamise ja elluviimise eest. Senise arhitektuuripoliitika kiitis valituse heaks 2002. aastal. 2010. aastal valmis arhitektuuripoliitika loogilise jätkuna arhitektuurivaldkonna arengukava lähteülesanne. Osa kooskõlastajaist pidas aga arhitektuuri liiga kitsaks valdkonnaks, et koostada eraldi riiklik arengukava. Kui mõista arhitektuuri kõige kitsamas tähenduses, ühe hoone kavandamisena, võiks ehk sellega nõustuda, kuid sedagi pelgalt esmapilgul, sest ükski maja pole ilma kontekstita, tervik moodustubki väikestest ühikutest. Sisuliselt on küsimus mõistete defineerimises, lahtirääkimises, kinnistamises ning valdkonna tegeliku mõjusfääri mõistmises. Väidan, et rääkides arhitektuurist selle sõna tänapäevases, kõige laiemas tähenduses, räägimegi tegelikult elukeskkonna kujundamisest. Siin aga ei piisa kultuuriministeeriumist – vaja on elukeskkonna riiklikku arengukava, mille koostamisel osaleksid kõik asjasse puutuvad ministeeriumid ja valdkonna tuumikorganisatsioonid ning millest lähtutaks edaspidi iga asjaomase poliitika puhul (planeerimis-, arhitektuuri-, kinnisvara-, keskkonna-, regionaalpoliitika jne). Sellise visiooni loomise eelduseks on, et suudetakse kokku leppida, kes on asjaosalised ning milline on nende vastutus, ja sellele järgneb ka konkreetne ressurssidega seotud tegevuskava.

Millest siis selline tõdemus? Praegu ei ole riigihalduse ega ka inimese tasemel tegelikku arusaamaist, mida planeerimine ja arhitektuur laiemalt ehk sisuliselt elukeskkonna kujundamine endas sisaldab. Justkui ei mõisteta, kui kaugeleulatuvad ja totaalsed ehk siis absoluutselt meid kõiki puudutavad on selles valdkonnas langetatud otsused või vastupidi – kui hull võib olla otsustamatus. Ja teistpidi – kui lähedale igaühele ulatub selle tegevuse mõju ja samuti visioonitu tegevuse tagajärjed. Kas või eespool mainitud artikli põhjal aga tundub, et oleme jõudmas murdepunkti, kus vähemasti õiged küsimused on hakanud pinnale kerkima. Tahes-tahtmata tuleb siin mõte ka teatavast põlvkondade vahetumisest. Selles kontekstis soovitan lugeda Margus Kiisi arvamusartiklit „Ohustatud europõlvkond” (Eesti Ekspress 14. VI). Niinimetatud riskirühma ehk europõlvkonda ühendab kindlasti suur huvi kujundatud keskkonna, urbanistliku elustiili vastu. Kujundatud keskkonna omapära ja kõrge kvaliteet võiksid olla ühed nendest vähestest põhjustest, mis seda põlvkonda Eestisse jääma / tagasi tulema kutsuks.

Arhitektuurivaldkonna seis

Julgen väita, et Eestis valitseb hetkel ehitatud keskkonna avalikus halduses suur killustatus ja seetõttu on jäänud paljud probleemid lahenduseta. Ühe protsessi, elukeskkonna kujundamise lahutamatud osad on mitme vastutusala vahele hajunud ja diskussioonid lõpevad sageli tõdemustega stiilis „see ei ole otseselt meie vastutusala ega pädevus”, „see on laiema ringi küsimus”, „arhitektuur – see eraldi ei oma piisavat kandepinda” jne. Maakasutusega tegeleb keskkonnaministeerium, planeerimisega siseministeerium ja üldplaneeringutest peale vastutavad kohalikud omavalitsused, ehitamist reguleerib eelkõige majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, planeerimis- ja ehitusseadustiku kirjutab justiitsministeerium, riigi kinnisvarapoliitika paneb paika rahandusministeerium ja arhitektuuripoliitika elluviimise eest vastutab seejuures kultuuriministeerium.

Arhitektide liit koostöös Jüri Raidlaga on olukorra parandamiseks töötanud välja riigiarhitekti institutsiooni loomise idee. Minu arusaam on, et tegelikult ei ole lootust, et tuleb keegi n-ö süsteemiväline ja paneb kõik nimetatud ja erasektori töötama ühise eesmärgi, kvaliteetse ehitatud keskkonna nimel. Esmalt tuleb kõigi asjaosaliste koostöös defineerida, mis on see – kvaliteetne ehitatud keskkond. Haldusprotsessi osas tuleb aga uurida praegust süsteemi, alasid, mida katavad mitmed, ja neid, mille eest ei vastuta justkui keegi. Tuleb mõelda, kuidas integreerida kogu elukeskkonnaga seotu paremini riigi haldussüsteemi. Ja kõige olulisem: tuleb panna paika ühised eesmärgid ning seejärel koordineerida ja n-ö orkestreerida edasist tegevust üheskoos nõnda, et ka tegelikult liigutaks eesmärkide saavutamise suunas.

Riiklik ehitustegevus

Mai lõpul toimus kultuuriministeeriumi eestvedamisel ümarlaud „Ehitatud keskkonna kvaliteedi kasvatamine riigi omandis oleva kinnisvara haldamise ja ehitamise kaudu”. Sellest võtsid osa Riigi Kinnisvara ASi (RKAS), kultuuri- ja rahandusministeeriumi ja arhitektuurivaldkonna esindajad. Lahati tõsiseid probleeme, mis on igapäevased sfääris, mis peaks olema eeskujuks kogu keskkonna kujundamisega seotud sektorile. Sellega seonduvast autoriõiguse teemast on ka Sirbi arhitektuuriveergudel juttu olnud. Kultuuriministeerium vastutab valitsuse poolt vastu võetud „Eesti arhitektuuripoliitika” elluviimise eest. Seal käsitletakse ehitatud keskkonda Eesti rahvusliku rikkuse ühe osana ning eesmärk on säilitada ja kasvatada selle väärtust ning toetada ruumilist planeerimist, väärtarhitektuuri loomist ja kvaliteetset ehitustegevust.

RKASi tegevussuundade paikapanemine kuulub rahandusministeeriumi valitsemisalasse. Ümarlaual tõi just rahandusministeeriumi esindaja välja, et tegelikult on keskkonna kujundamise osas puudu suur visioon, mille järgi joonduksid kõik seotud asjaosalised. Praegu saame vaid panustada RKASi pädevusele ja heale tahtele, lootes, et nende tegevuse peamine prioriteet on keskkonna kujundamisel loodav kvaliteet. Selle kõige taustal tekkiski mõte, et valdkonna sidususe suurendamiseks riigi haldussüsteemis, elukeskkonna (loodus- ja ehitatud keskkond) väärtustamiseks ja riigi rolli suurendamiseks ses protsessis tuleb koostada elukeskkonna riiklik arengukava asjasse puutuvate ministeeriumite kokkuleppena.

Mõistetest

Dokumendi „Riigi kultuuripoliitika arengu põhisuunad aastani 2020” arhitektuuri osa koostades istus ühe laua taga suur osa arhitektuurivaldkonna esindajatest: arhitektid, nii loomeliidu kui arenduskeskuse esindajad, planeerijaid, maastikuarhitektid, sisearhitektid, arhitektuuriajaloolased ja neid kõiki koolitavate institutsioonide esindajad. Peale valdkonna probleemkohtade lahkamise ja eesmärkide paikapanemise tõdeti, kui oluline on valdkonnasisene rollide jaotamine ja omavaheline infovahetus. See seltskond on terminite kasutuses juba kokku leppinud, nüüd on oluline oma sõnum ja teave edastada nii üldsusele kui ka valdkonnas tegevatele spetsialistidele riigi haldusalas ja kohalikes omavalitsustes.

„Ehitatud keskkond on Eesti elanikkonna kodu, majanduse mootor ning tulevase arengu kultuuri avaldus ja raamistus. Sarnaselt looduskeskkonna ja -varadega on ehitatud keskkond meie rahvuslik rikkus, mida kasutame säästlikult ja arendame jätkusuutlikult. Arhitektuur kujundab inimeste heaolu ning on oluline riigi rahvusvahelise kuvandi loomisel. Eesti ehitatud keskkond koosneb linnalikust keskkonnast, kus elab ja tegutseb ca 80% elanikkonnast ning hajaasustusest” (väljavõte arhitektuurivaldkonna sisendist koostatavasse dokumenti „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”).

„Arhitektuuripoliitika 2002” ja selle tegevuskava üks eesmärke oli ehitatud keskkonna mõiste kinnistamine ühiskonnas (vt Tõnu Laigu kommentaari, Sirp 11. V 2005). Ühiseid eesmärke seades, arengukavasid ja poliitikat koostades, üldse kommunikatsioonis on vältimatu terminite seletamine, nende sisustamine ja sisu avamine. Ühiste eesmärkide paika panemisel ongi üks suurem eesmärk kasutatavate terminite sisu määramine. Ehitatud keskkonna mõistet tuleb veelgi täpsustada, selle senine kasutus näib jäävat liiga kitsaks. Me ei ole suutnud veenda üldsust valdkonna kõikehõlmavas iseloomus. Jõuan siinkohal tagasi artikli alguses lahatud konfliktini, n-ö agraarmudeli prevaleerimiseni urbanistliku üle, mis meie ühiskonnas peegeldub ka kinnistunud terminites. Keskkonnast rääkides on seni silmas peetud eelkõige looduskeskkonda. Arhitektide eestvedamisel on lisandunud sellele ehitatud keskkonna mõiste, samuti ruumi kui riigi rikkuse väärtustamise rõhutamine (vt Andres Alver, Riigist ja ruumist, kodust rääkimata. – Sirp 9. V 2008). Planeerijate ja maastikuarhitektidega vesteldes tekkis mõte, et ehk peaks rääkima hoopis kujundatud keskkonnast. Elukeskkond ehk meie kõigi Eestimaa = loodus + kujundatud keskkond (siinkohal ei maksa unustada, et ka loodust kujundatakse pidevalt, kas või kalastuse, raie- ja kaitsetegevuse kaudu; inimtegevusest puutumata ehk kujundamata looduse osa on meie riigi pindalast äärmiselt väike.)

Keskkonna kujundamise roll riigi arengus

Kuna arhitektuuri käsitletakse kitsa kunstivaldkonnana, näen tendentsi, et alahinnatakse ka kujundatud keskkonna mõju majandusele. Kvaliteetne elukeskkond on kogu riigi kultuuriline raamistik, siseriiklik reaalsus ja kuvand väljapoole. Inimeste rahulolu kujundab kvaliteetne elukeskkond nende väärtuste eestkõneleja Jan Gehli sõnul „aktiivse ja mitmekesise kultuuri- ja majanduselu kaudu, tänu tervislikumale eluviisile ja käitumismustrile parema tervise kaudu, läbi turvalisema ja jätkusuutlikuma eksistentsi kaudu”. Kui küsite, miks võiks kultuuriministeerium olla elukeskkonna riikliku arengukava algatajate seas, võib põhjusi leida nii põhiseadusest, mis seab riigi ülesandeks meie kultuuri kestmise, kui lihtsas majandusliku edu mudelis – kultuur ongi see ainus, mida me müüme. Siinkohal väga lihtne näide on Tallinna vanalinn ehk sajandeid kujundatud keskkond kui ainus tõsiseltvõetav müügiartikkel, millega meelitada Eestisse turiste. Kas tänapäeval loodav peab sama kaua vastu ja tagab samavõrd kvaliteetse ruumi? Meie suhtluskultuur ja töökultuur, mis saavad alguse iga üksikindiviidi heaolust, kultuursusest ja haridusest, meie kultuurselt kavandatud elukeskkond – see ongi meie suurim ekspordiartikkel. Ilma ekspordita me oma 1,3 miljoni inimesega siseturul ilmselt kaua ei toimeta.

13. juuni Eesti Päevalehes toob Rainer Kattel välja maailma tegelike edukate ehk Põhjamaade mudeli, kommenteerides Ilvese-Krugmani debatti: „Tegelikult on edukad olnud Põhjamaad: nad on säilitanud tööhõive taseme, hoidnud alles ekspordi taseme, sissetulekute taseme, pole kasvatanud oluliselt riigivõlga. [—] Majandus on väga dünaamiline, väga ekspordikeskne. Ja kui on vaja inimesi töölt lahti lasta, siis sotsiaalsüsteemi abiga ei kuku nad sisetarbimisest ära”.

Skandinaavias on ära tabatud, kui oluline on kujundatud keskkond. Helsingi kannab aastal 2012 disainipealinna tiitlit ja on vaatamata oma väiksusele ja karmile kliimale elukeskkonna ajakirja Monocle edetabelis tituleeritud üheks maailma elamisväärseimaks linnaks. Tipus figureerivad ka Stockholm ja Kopenhaagen. Kindlasti ei tee meile tihti eeskujuks eesrindliku majandusega riik huupi investeeringuid, seal on tõdetud, et areng disaini ja arhitektuuri valdkonnas evib pikaajalist laialdast positiivset mõju riigi arengule. Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Eesti Arhitektuurikeskuse koostöös „Loome Põhjala” ürituste seerias korraldatud konverentsi „Unistuste linn” kõige inspireerivam ettekanne oli minu meelest Soome arengufondi Sitra strateegilise disaini osakonna juhataja Marco Steinbergi esitlus, mille peamine sõnum oli see, et arhitektuuri distsipliinist on saanud elukeskkonna kujundamine ning haldussüsteemis on vältimatud muudatused, mis peavad käima selle mõttega kaasas.

Milline võiks siis olla Eesti kujundatud keskkonna identiteet ja omapära nüüd, mil tõdeme, et maaelu ei tule ei saja ega isegi kahekümne aasta taguses variandis enam kõne alla, pole jõukohane, ratsionaalne ega toimi? Ehk on see kirevate, tihedate, mitmekülgsete linnade ja rekreatiivse puhta, puutumata, vaikse ruumi ehk looduse sümbioos? Kujundatud keskkonnas on kindlasti suur osa etendada terviklikul avalikul ruumil – ruumil, mis on mugav jalakäijale, soosib kergliiklust ning integreerib ühistranspordisüsteemi abil elanike kodud kõikvõimalike sihtpunktidega, loob tervikliku võrgustiku. Kodanike mobiilsuse tagamine ja selle koordineerimine on tööturu kontekstis üks olulisemaid aspekte. Aga need on vaid mõned teemad, mida peaks elukeskkonna riiklikku arengukava koostav spetsialistide ja riigiesindajate töögrupp käsitlema. Kujundatud keskkonna kestva kvaliteedini on võimalik liikuda ainult integreeritud ja kõigil tasanditel koordineeritud tegevuse kaudu, mis ületab sisu osas ministeeriumide vastutusala piirid ja ajaliselt poliitiliste parteide võimuloleku raamid.