Ühisväli

Avatud on Veneetsia XIII arhitektuuribiennaal

Mis oleks viga elada, kui kõik inimesed oleksid kõiges ühel meelel, kui kõigil oleks siin maailmas üks eesmärk, ühed arusaamad? Ei mingeid vaidlusi, viha, sõdu, kohtuskäike ega arveteklaarimisi. Ilmselgelt ei ole see võimalik. Selles maailmas mitte.

Briti arhitekt David Chipperfield, tänavuse arhitektuuribiennaali kuraator, on kutsunud arhitekte üles otsima ühisosa nii arhitektide endi kui arhitektuuri ja teiste valdkondade vahel. „Common Field ”– „Ühisväli”, sellise pealkirja andis ta tänavuse maailma arhitektuuri tippsündmusele. Intrigeeriv teema.

Arhitektid on teada-tuntud egotsentrikud, kinni oma nägemises, veendunud selles, et loovad siia ilma parimad lahendid, teevad elu maamunal ilusamaks. Kui vaid segajaid ei oleks, kui linnavalitsused ei pidurdaks, kui tellija oleks nõus tellima õiget asja, kui naabrid näeksid oma ninaesisest kaugemale, kui seadused lubaks, kui … Arhitekti töö on täis intriige, vastuolusid, erimeelsusi – nagu vist kõik tööd.

Hea arhitekti eesmärk peab olema muuta elu paremaks, viia inimkonda edasi helgema tuleviku, ilusama kestlikuma keskkonna poole. Seepärast ongi Chipperfield kutsunud otsima kokkuleppeid, ühist pinda, kompromisse. Arhitekt üksi ei tee midagi.

Ühest üleskutsest ei ole palju tolku, aga vahel on hea korrakski mõelda suurelt. Huvitav on vaadata, kuidas maailma arhitektid on seda teemat interpreteerinud, kuivõrd see teema neile korda läheb. Vist läheb, päris paljudele. Enam ei räägita niivõrd ilusatest majadest, põnevatest vormidest, originaalsetest detailidest. Mitte et need poleks olulised, on ikka, aga peatähelepanu on suurtel tõsistel teemadel: kuidas elada pärast katastroofi, kuidas elada vaesuses, kuidas tagada kestlik elu, kuidas panna koos elama inimesed eri kultuuridest jne? Arhitektuur ei ole ammu enam ühe maja projekteerimine, see on interdistsiplinaarne valdkond, mille üks ots on seotud õrna ilumeelega ja teine jõulise päevapoliitikaga. Pole valdkonda, mida ta vahepeal ei puudutaks.

Kõige keerulisemad siin ilmas on inimsuhted. Kui vaid oleks rohkem empaatiat, kui oleks tahtmist ja aega kuulata üksteist, kui ei peaks nii palju aega kulutama enesetõestusele, kui jätkuks julgust omaenese tarkuses kahelda, kui valitseks üldine soov teha ära parim lahendus, parim suures plaanis, siis ilmselt ei näeks me oma linnades praegu nii palju totrust, läbimõtlematust, vaimuvaesust ja priiskamist. Muidugi on arhitektid kehvad läbirääkijad, isegi omavahel on teinekord raske. Võib-olla peaks tugeva insenerihariduse asemel arhitekte rohkem psühholoogia poole suunama?

On üks asi, mis paneb inimesed kiirelt ühiselt tööle. See on ühine mure, ühine vaenlane. Seepärast ei imesta ma, et tänavuse biennaali rahvuspaviljoni Kuldlõvi läks Jaapani väljapanekule „Kodu kõigile”. Toyo Ito, arhitekt, kes on loonud viimaste kümnendite ilusaimad teosed (minu hinnang), küsib 2011. aasta märtsis tsunami laastatud Rikuzentakatat üles ehitades: „Arhitektuur – on see siin võimalik?” ja jätkab näitusebrošüüris: „Modernismist peale on arhitektuuri hinnatud originaalsuse põhjal, kõige olulisemad teemad – miks ehitis on üldse ehitatud ja kellele? – on unustatud. Kaose ala, kus kõik on kadunud, annab võimaluse vaadata värske pilguga, mis asi see arhitektuur tegelikult on”. Koos kolme noore jaapani arhitekti Kumiko Inui, Sou Fujimoto ja Akihisa Hirataga asus ta välja töötama lahendusi inimestele, kelle kodud oli tsunami kaasa viinud. Seejuures käis pidev tihe koostöö kohalike inimestega, arhitektuuri mõtet otsiti koos nendega, kes seda tarbima hakkavad.

Ka kõige keerulisemas olukorras jääb hea arhitekt ehituskunstnikuks, kes ei eksi proportsioonides, keskkonnatunnetuses ega vormitajus isegi mitte kõige odavamat onni kokku pannes. Jaapani väljapanek on karmile teemale vaatamata hulk head arhitektuuri.

Ühisvälja loomiseks on vaja avatud platvormi. Kohta, mis ei ole mustvalge, kus on lubatud arvamuste ja arusaamade paljusus. Ajakirjanduse ülesanne on seda pakkuda. Sirp on kultuuri valdkonnas selle poole püüelnud. Arhitektuurikülgedel on oma mõtteid ja muresid arhitektuuri ja keskkonna teemal üldsusega jagama oodatud kõik, kes peavad vajalikuks sel teemal kaasa mõelda. Ka siis, kui nende arvamusi ei jaga enamus, ka siis, kui sama meelt ei ole kõrged juhid. Ikka selleks, et kooruksid välja probleemid, et leitaks lahendid, et maailm saaks paremaks.

Seekordsed erileheküljed arhitektuuribiennaali teemal on oma olemuselt iseäranis ühisväljalised: maailma ühe olulisema arhitektuurisündmuse võimalikult adekvaatseks kajastamiseks palusin jagada oma mõtteid biennaali teemal mitmetel biennaalikülastajatel. Kokku sai üsna mitmepalgeline kollaaž.