Üks maja: Must maja Tartus

Autor: Ülo Peil

Allikas: Sirp

Kauaaegne Tartu linna peaarhitekt Arnold Matteus pidas oma suurimaks teeneks seda, et suutis vene ajal kesklinna uushoonestusest puhta hoida. Ühel hetkel võeti aga pidur maha ja hooneid hakkas kerkima nagu paisu tagant: ERA panga maja, kaubahall, postimaja; pisut kaugemale kaubamaja, büroohoone Plasku ja ostukeskus Tasku. Tundus, et ükski uusehituse arhitekt polnud tuttav kolleegide naabruses asuva loominguga. Pehmelt öeldes: ei tekkinud linnaehituslikku ansamblit. Meeldiv erand on siin Andres Lunge projekteeritud GMP ärihoone Barclay platsi nurgal, mis on omaette võttes hea maja ja lõpetab ka väärikalt kvartali.

Nüüd on kerkinud Vanemuise ja Ülikooli tänava nurgale uus must maja. Vaatamata oma suurusele, on SEB panga hoone esmapilgul justkui märkamatu: ei midagi läikivat ja edevat, nagu me oleme harjunud pangahoonete puhul nägema. Lihtsalt üks klots, „plomm”, mis täidab tühja augu, aga paneb sellegipoolest asjad paika. Nagu mingi võtmekivi „Tomb Rideri” filmis: see asetatakse vanasse mosaiiki ja äkki avaneb salavärav. Iseenesest on tekkinud sümpaatne väljakuruum, mille orgaanilisteks osadeks on Tartu Kaubamaja oma sammastikuga, Pallase hotell ja linnaruumi kroonimas teater Vanemuine oma astangul värske ja sümpaatsena, sugugi mitte juhusliku ja kohmakalt suurena, nagu enne.

Mis tüüpi maja see on? Ratsionalistlik ruudukujuliste aknaaukude ja nendevahelise tellisfassaadiga must kuup ehk Urbeli sõnadega öeldes: klaasmaja tellisest aknaraamidega. Tundub nagu kuskilt natuke tuttav, meenuvad monumentaalsed majad Giorgio de Ghirico maalil või Palazzo della Civiltà Italiana Roomas, küll mitte nii valge ja nii colosseumlik. Tundub, nagu oleks see maja alati siin olnud. Seeläbi saab väärika sissejuhatuse nii Ülikooli tänava linnaruum kui Vanemuise tänava tõus. Emil Urbel, keda tunneme rohkem valgete funkvillade autorina, on siin teinud kannapöörde: ei mingit liigset edevust, mängu vormi, lintakende või konsoolidega. Jah, majanurk on tõepoolest ka siin õhus, aga see on kuidagi iseenesestmõistetav: pooleldi see eksponeerib, pooleldi varjab sissepääsuruumi suure kujundi sees.

Pangamaja tüüp pole mingi ideaalne linnamaja: seal on üks teenindussaal (teenindus käib põhiliselt Interneti-pangas) ja sellele lisaks suur hulk pangaametnike kontoreid, mis kõik asuvad mitmete turvauste taga. Ainus vajalik reklaamgi on tähed S E B hoone nurgal. Panga teenindussaali interjööris ei ole küll midagi erilist: tavalised letid ja ooteruumi diivanid. Vahva on aga kahekordse klaaskatusega aatrium: üks klaas katuse tasandis ja  teine eraldamas avaliku tsooni õhuruumi pangakontorite aatriumiõhust. Ei tea, kas sellega näidatakse meile mingit erilist Elüüsiumi välja, kuhu tavainimesel pole asja? Exegi monumentum! Miks küll selleks, et endale monument püstitada, vastandutakse keskkonnale, püütakse olla naabrist parem, kõrgem, värvilisem, läikivam? Monumentaalne võib olla ka tagasihoidlik, terviklik, heade proportsioonidega, seda võimsama  kujundiga ja mõjusam, nagu näitab SEB panga maja Tartus. Ja üks asi on selle maja juures veel positiivne: heatasemelisel kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlusel valiti välja töö, mis läks veel paremaks – lõpptulemuse must tellis on klassi võrra parem kui võistlustöö punane tellis. Enamasti juhtub ikka vastupidi. Viimane näide on Eesti Kunstiakadeemia maja, mille puhul rahvusvahelisel võistlusel väljavalitud erilisest sisemise dünaamika ja tundliku väliskestaga võidutööst on saanud (liiga) lihtne kast.  

Ei jäägi tartlastel muud üle kui täita linnas veel kaks tühja auku: Ülikooli ja Lossi tänava nurk (kaua oodatud barokkhoone koopiaga?) ning Rüütli – Küütri kvartal. Ja jälle oleks Tartu linn eeskujuks suurele vennale Tallinnale!

SEB büroohoone Tartus, valminud 2010, arhitektid Emil Urbel ja Andrus Mark (Emil Urbel OÜ), sisearhitekt Kristiina Tuulberg, ehitajad AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg, Nordecon Ehitus AS.