Üks maja: Siinmaa villa
Seda maja tunnevad Eestis vist kõik arhitektid – 1930. aastate kodumaise funktsionalismi tippteos ja kultusobjekt. Meenub, kuidas Olev Siinmaa sajandal sünniaastapäeval 1981. aastal kogunesid Pärnusse meistri juubelit tähistama Eesti tuntumad ehituskunstnikud ning kümmekond tähtsat kolleegi ka Soomest.
Autor: Leonhard Lapin
Allikas: Sirp
Siinmaa villa Pärnus, Rüütli 1a. Valminud aastatel 1931–1933, arhitekt Olev Siinmaa, restaureeritud aastatel 1997–2006, siselahenduse restaureerimisprojekti autor Taso Mähar.
Seda maja tunnevad Eestis vist kõik arhitektid – 1930. aastate kodumaise funktsionalismi tippteos ja kultusobjekt. Meenub, kuidas Olev Siinmaa sajandal sünniaastapäeval 1981. aastal kogunesid Pärnusse meistri juubelit tähistama Eesti tuntumad ehituskunstnikud ning kümmekond tähtsat kolleegi ka Soomest. Tookord asetati majale mälestustahvel ning see ehituskunsti pärl sai endale väärika, hiljem ka kaitsealuse koha; tänu soomlastele pälvis aga tuntuse arhitektuuri-ilmas laiemalt. Siinmaa oma majast on kirjutatud nii palju, et nii mõnigi võiks küsida – mida uut on sellest veel rääkida? Püüan.
Siinmaa villa erineb teistest kaasaegsetest ehitistest juba seetõttu, et siin on nii välisfassaadides kui ka interjööris palju vähem varasemaid stiilielemente. Ehitas arhitekt ju selle maja iseendale, mitte noore vabariigi konservatiivsele rikkurile. Muidugi aitas masin-majana mõjuvale arhitektuurile tublisti kaasa ka eriline, kolmnurkne nurgakrunt. Keskpärane arhitekt poleks osanud sinna midagi projekteerida, vahest ehk mõne kioski. Silmapaistva arhitekti üks omadusi ongi see, et teda ei sega ei vilets krunt, katuse etteantud kuju, piiratud materjalide valik, loll tellija ega keskpärase vaimsusega kohalik võim. Kõigest saab lõpuks jagu – vaadake kas või Nõukogude okupatsiooni aegset Eesti arhitektuuri paremikku!
Siinmaa rakendas uue ajastu masina-esteetikat kahe korruse plaanides, mis komponeeritud voolava ruumi põhimõttel, kõige radikaalsemalt aga köögi interjööris ning ka sisseehitatud mööblis. Ega temagi saanud oma maja elukorrustel lõpuni lahti pro luxus’e ihalemisest, aga siiski oli uus julge samm Eesti arhitektuuris tehtud. Vahemärkusena mainin, et arhitekt Edgar Velbri viis modernismi põhimõtted oma villa interjööris lõpuni läbi.
Pidades silmas Siinmaa villa interjööri unikaalsust, viis mind sõnum hiljuti restaureeritud siseruumide hävitamisest masendusse. Ma ei usu kohalike võimude väiteid, et seda barbaarsust kaitsealusel ja pealegi raske raha eest taastatud objektil lihtsalt ei pandud tähele! Väikelinnas Pärnus, olen seda isegi kogenud, pannakse tähele ka naabri kassi ja koera! Siin on tegemist ilmselge korruptsiooni näitega, mida muinsuskaitseameti kõrval peaks uurima ka kaitsepolitsei!
Taasiseseisvunud Eesti ajal on 1930ndate head arhitektuuri rikutud rohkem kui kogu pikal nõukogude perioodil kokku! Tagasi Siinmaa enda juurde. Kirjutasin eelnevalt tema masina-esteetikast. Meister erineb oma Eesti kolleegidest ka selle poolest, et tema ehituskunstis näen ma Rootsi ja otseselt Erik Gunnar Asplundi mõjutusi; Pärnul kuurortlinnana olid ju Rootsiga palju tihedamad suhted kui teistel keskustel, kus võib tunda enam Saksa mõjusid. Seepärast on ka tema majad valged! Eksivad need meie neofunktsionalistid, kes arvavad, et Eesti funk oli valge – ei – ta oli ookrikarva! Eestis olid oma ookrikaevandused, kust saadi odavat värvimulda ning nii nagu varasematel kümnenditel, kasutati ka fungi aegadel ja eriti villade värvimisel just ookrit, mis toob hoonete arhitektoonika esile nii suvel kui talvel, sest sobitub rohelusse ja lumme.
Mäletan hästi oma noorusaegadest, kui sõitsin läbi Eestimaa – ka meil valitsevatel hallidel sügistel paistsid kõikjal silma ookrikarva funkhooned. Minu sünnilinna Räpina ainsad funkehitised olid samuti ookrikarva. Valge funk hakkas Eesti arhitektuuris levima alles seoses neofunktsionalismi esiletõusuga 1970ndatel aastatel. Ookrit ei tasuks unustada! Olev Siinmaa Pärnu villas on palju ainulaadset ning meie kohuseks, oleme siis arhitektid või poliitikud, on seda maja tulihingeliselt kaitsta ning seaduse täie jõuga karistada neid tõpraid, kes Eesti kultuuripärandit hävitada püüavad!