Ülar Mark: Otsustajate kopp avalikkuse kallal
Mis eristab avatud ja suletud ühiskonda? Avatud ühiskonnas, nii nagu Karl Popper seda Henri Bergsoni kasutusele võetud mõistet nägi, tehakse avalikkust puudutavaid otsuseid reeglipäraselt ning avalikkuse huve silmas pidades, otsustel on läbipaistvad ja arusaadavad põhjendused. Suletud ühiskonnas tehakse otsuseid nii, nagu nende tegijaile kasulikum on, otsuseid ei põhjendata ning teisitimõtlejaid püütakse kitsenduste või hüvede abil nõustuma veenda.
Mul on äärmiselt kahju, et Eesti on järjest enam muutumas suletud ühiskonnaks.
Sakala keskust lammutatakse vaatamata üldsuse vastuseisule ja poliitikute välja öeldud seisukohtadele, mis pooldasid keskuse püsimajäämist või vähemalt selle lammutamise edasilükkamist. Pirital jätkub kõrghoone ehitus vaatamata faktile, et hoone tunnistati kohtus planeeringule mittevastavaks. Konkursi Kalevipoja kuju püstitamiseks Tallinna lahte sai korraldada vaatamata sellele, et kunstnikud žüriis ei osalenud ja ka võistlusest osa ei võtnud.
Tallinna linnavalitsus kavatseb ehitada uue raehoone avalikkusele suletud piirkonda, hoolimata ekspertide teistsugusest arvamusest. Need on vaid mõned näited.
Sellised kurioossed näited on võimalikud seetõttu, et otsuseid ei tehta avalikkuse huve ja spetsialistide nõuandeid arvestades, vaid poliitiliste kokkulepete teel.
Eestis on viimase kümne aasta jooksul arendajad ja neid esindavad juristid saanud tugevamaks kiiremini kui riik ja omavalitsused. Ettevõtete huvi ja sellest johtuv surve on olnud nii suur, et riik ei suuda tagada avalikkuse huvide kaitset.
Igale avalikult arhitektuurialasele sammule eelneb ettevõtja ja omavalitsuse arupidamine. Ettevõtja seisab loomulikult erahuvi eest, see on tema kohustus osanike ees, kes teenivad kasumit. Omavalitsusel on aga ülesanne kaitsta avalikkuse huve. Paraku on kujunenud olukord, kus riik ja omavalitsus istuvad arendajatega laua taga ja arutavad, kuidas vältida spetsialiste ja paremini hakkama saada mässava rahvaga. Selleks et ikka teha seda, mis on omavahel kokku lepitud.
Erakondade sponsorlus eeldab kokkuleppeid, kokkulepped aga nende täitmist. Kelle käes on võim, see jagab tegutsemisvabadust. Kuid paraku jagab seda poliitiliste otsustega kinniste uste taga, mitte sisulise kaalutlemisega.
Otsused on läinud viimase kümne aastaga aga aina poliitilisemaks, aina juriidilisemaks ja aina vähem sisuliseks. Kui majandus jõudsalt kosub ja palgad tõusevad, siis planeeringuliste otsuste kvaliteet kogu Eestis aina halveneb.
Poliitikud on oma kohal ajutiselt. Otsused, mis nad teevad, on pikaajalise mõjuga. Seetõttu on olemas spetsialistid, kellega konsulteerides oleks võimalik hoida ära mõtlematult või valedel kaalutlustel tehtud otsuseid. Avatud maailmas kirjeldavad spetsialistid otsustajatele avalikult variante, mille vahel valida. Poliitiku roll on teha nende vahel valik. Suletud otsustamismehhanismi korral, nagu see meil kipub kujunema, ei ole spetsialistidel sõnaõigust, otsused tehakse nii, nagu on otsustajatele sobivam, ning seejärel püütakse mõistliku vastuteene eest vastaspoolega kokkuleppele jõuda.
Avatud ühiskonda iseloomustav dialoog on asendunud kauplemisega summa ja hüve üle, mille eest vastaspool oleks nõus oma seisukohtadest loobuma. Linnavalitsus ei ole enam avalikkuse heaks töötav institutsioon, vaid turg, kus sobiva summa või teene eest otsuseid ostetakse või neid läbi surutakse. Kõiges on võimalik kokku leppida, küsimus on vaid summas.
Sakala keskuse lugu on selle musternäidis kõikidel otsustustasanditel, kus oma huvide läbisurumiseks suutis otsustav pool ignoreerida nii avalikku huvi, muinsuskaitse spetsialiste, arhitekte, hoonestusõiguse lepingut kui detailplaneeringut. Rikuti kõiki vertikaalse võimu kontrollimise ja rakendamise printsiipe – nii riiklikul, omavalitsuslikul kui maakondliku järelevalve tasandil.
Muinsuskaitseameti direktor eirab muinsuskaitsenõukogu ja otsustab üksi lammutamise kasuks. Soovitas ju muinsuskaitsenõukogu Sakala ajutise kaitse alla võtta, ometi ainult mõni päev pärast seda kooskõlastab poliitilise surve tulemusel ja spetsialistide arvamust ignoreerides direktoriks nimetatud Kalev Uustalu lammutamise ja saadab arhitektide liidule kirja hoopis ühest varasemast otsusest, mis on sisuliselt vale. Kõik selleks, et juba tehtud lammutusotsus ei takerduks. Kas me peaks tema järgmisi kirju usaldama, kas neid on üldse mõtet lugeda? Otsustused sünnivad kitsas ringis ja ilma sisuliste põhjendusteta.
Kõigele lisaks oleks igati mõistlik enne lammutama hakkamist kinnitada projekt, mis lammutatud hoone asemele tuleb. Siiani pole seda projekti lõplikult kooskõlastust. Lammutatakse tegelikult ilma, et oleks kindel, mille nimel.
Püüdkem ette kujutada, mis juhtuks siis, kui Sakala lepingus rikutaks punkti, mis puudutab raha. Kui aga jutt on sellest, et rikuti punkti, kus nõutakse arhitektuurivõistlust, nimetab kultuuriminister Palmaru seda muinsuskaitsenõukogus «lepingulüürikaks». Raha puudutav lepingupunkt on püha, aga avatud otsustusviisi nõudvat punkti võib rikkuda. Sellest minnakse mööda ja möödaminekust vaikitakse. Ei saa olla tegemist avatud ühiskonnaga, kui seisame silmitsi ühe mehe või institutsiooni tehtud otsusega, mille tagapõhja meile ei avata. Selliselt, fakti ette panduna, on ühiskond kogu otsustusprotsessist välja lülitatud. Kuidas aga pääseda otsustusprotsessi? Siin tuleme tagasi eespool mainitud kauplemisskeemi juurde.
Kui arhitektide liit oli avalikult nõudnud arhitektuurikonkurssi, mida hoonestusõiguse leping ette näeb, püüti liiduga kokkuleppele jõuda. Mida soovite, selleks et nõus olla? Liidu seisukoht oli aga liiga lihtne – kauplemise asemel peaks olema tegemist avaliku ja avatud otsustamisega. Kui liidu esindajad jäävad endale kindlaks ka rääkides suhetekorraldajatega, vahendajatega, arendajatega ja poliitikutega, kuulates ümaraid ettepanekuid, kuidas meid oleks võimalik rahuldada, plahvatab Kalev Kallo: arhitektid on terroristid ja nendega ei ole võimalik läbi rääkida.
Sakala, linnavalitsuse uue hoone või Kangro «Kalevipojaga» toimunut saab iseloomustada ainult märgina suletud ühiskonnast, kus otsuseid langetatakse ilma eeldatava avaliku dialoogita. Kõik arvavad, et Sakala võiks jääda, aga ometi seda lammutatakse. Kes ja kelle volitustega lammutusotsuse tegi? Üksi? Kahekesi? Viiekesi? Kes otsustas paigutada Kalevipoja kuju merre ja millistel kaalutlustel?
Ministeerium oleks saanud sekkuda Sakala lammutamisse lepingu tingimuste, maavalitsus järelevalve, kultuuriväärtuste amet nõukogu otsuse, linnavalitsus arhitektuurikomisjoni kaudu. Kõik oleksid saanud öelda «ei». Keegi ei sekkunud. Kui tegemist oleks tühipalja poolemiljardilise Sakalaga, mõnekümnemiljonilise Kalevipojaga või poolemiljardilise linnavalitsuse hoonega, poleks asi hull. See teeb kokku kõigest üks miljard halvasti kulutatud raha.
Halb on see, et sama toimub Eesti linnades, ainult summad ja nimed on erinevad. Halb on see, et juurdub arutelu asendav kauplemismentaliteet ja riknevad mõtted ja meeled. Spetsialistidel kaob soov töötada riigistruktuuris ja linnades, sest kaob vajadus nende arvamuse järele. Lõppkokkuvõttes nõuab Karin Hallas arhitekt Raivo Puusepa väljaviskamist arhitektide liidust, kuigi tegelikult peab ju arhitekt uskuma kliendi heasse tahtesse, usaldama muinsuskaitse otsust, linnavalitsust ja ametlikku seisukohta, kes omakorda peavad usaldama arhitekti, et see nende otsuseid täidaks.
Mis juhtuks siis, kui kõik püüaksid mitte kunagi vaadata ametlike otsuste tekste, vaid hoomata allhoovusi, mis toimub nende asutuste tagatubades? Tegelikult linnas ju nii ei arvata, tegelikult on muinsuskaitsenõukogu vastu, tegelikult ministrile meeldiks teisiti, kui ta teeb. Ainus, kellel pole pääsu tegelikkusest, on arhitekt, tema peab tegelikult ka mõtte mateeriaks muutma. See on ka kõigile näha ja näpuga näidata.
Ma ei tea, mis riigikord see oleks, aga igatahes mitte Karl Popperi kirjeldatud avatud ühiskond. Oleme suutnud korraldada olukorra, kus arhitektid ei usalda muinsuskaitse direktori seisukohta, muinsusekaitsjad arhitekte ja linnametnikud mitte kedagi ja kõik koos hakkame ettevõtjaid siunama. Kes selles loos võitjaks osutuvad?
Lõpetuseks võib küsida, miks arhitektid nii aktiivselt sellest räägivad. Kui kirjanikud ja heliloojad saavad sellisest olukorrast ainult rohkem ainest, et oma loomingut ängi ja valuga täita, siis arhitektidele ja planeerijatele on see loomingu materialiseerimise baasküsimus. Ilma spetsialistide diskussioonita sünnivad viletsamad otsused, halvad majad ja koledad linnad. Tahaks aga paremaks muuta seda, mis on meie võimuses ja käeulatuses, sest asju, mida muuta ei saa, on maailma kogunenud liigagi palju.
Läbisurutud otsused
Sakala keskus
Lammutamist alustati 5. märtsi varahommikul, kuigi see ei olnud kooskõlas detailplaneeringuga, hoonestusõiguse lepinguga ega avalike huvidega.
Tallinna linnavalitsuse hoone
Uus raehoone rajatakse Petrooleumi tänava pikendusele, kuigi arhitektide liidu hinnangul ei ole see linnakodanikule hõlpsasti ligipääsetav ning arhitektuurivõistluse žüriis pole piisavalt tunnustatud ja sõltumatuid arhitekte.
Pirita kõrghoone
Pirita tee 28 krundile kerkiva kortermaja ehitus käib edasi, sest linn ei peata ehitusluba, kuigi ala detailplaneering kohtus kehtetuks tunnistati.
Kangro «Kalevipoeg»
Kangro Kalevipoja kuju tuleb Tallinna lahte hoolimata loomeliitude ja avalikkuse vastuseisust.
Ülar Mark
Arhitektide Liidu esimees