ÜLAR MARK: Ruum meie ümber on ühiskonna peegeldus
Urve Eslas
Eesti Arhitektide Liit valis endale uue esimehe. Küsisin ametisse astuva Ülar Margi käest viimasel ajal palju kõneks olnud Eesti arhitektuuripoliitika olukorra kohta.
Miks ehitatakse Eestis nii palju koledaid maju?
Hea tulemus sünnib heas keskkonnas, hea maja ei sünni kusagil omaette. Hea maja tekib eelkõige heast tellijast, targast tellijast, haritud tellijast, kogemustega tellijast. Heast omavalitsusest, kes oskab korraldada ära planeeringuprotsessi, see omakorda lähtub heast seadusandlusest, mis võimaldab tellijal ja omavalitsusel sellele toetudes öelda, kas teeme või ei tee. Ja siis kõigest sellest kokku.
Palju sõltub ka maitse-eelistusest. Mind näiteks Bach erutab südameni, aga Mozart mitte. Aga kes ütleb, et Mozart on halb või kole? Samamoodi on arhitektuuriga.
Milline funktsioon on praegu arhitektide liidul?
Arhitektide liit ei peaks inspekteerima maju ja ütlema, kas need on ilusad või koledad. Kõik, mis valmib, on iga arhitekti oma looming ja tehtud neis tingimustes, mis tal on, nii hästi kui vähegi võimalik. Liidu põhifunktsioon peaks olema kogu protsessi kriitiline jälgimine.
Kas liit peaks esindama eelkõige arhitektide huve?
Jah. Loomulikult. Aga arhitektide eetikakoodeksis on kirjas, et arhitekti eriala on tihedalt seotud ühiskonna huvidega arvestamisega. Ehitajal ei ole kohustust arvestada ühiskondlikke huve. See, mida arhitekt teeb, jääb sinna mitmesajaks aastaks, seepärast ei saa arhitekt pulli teha.
Aga tehti ju pulli ka? «Arhitektuuriimed» ju sündisid?
Esimene noorushaigus on juba üle elatud, see Nõukogude ajast üleminekul tekkinud soov järele proovida, mida kõike saab teha nüüdisaegsete materjalidega. Minu arvates on eesti arhitektuur vabanemas juba ka välismaise arhitektuuri ahvimise soovist.
Milline on see Eestile spetsiifiline arhitektuur?
Oluline on oskus igal korral erinevates kohtades erinevate projektidega just selle koha eripära välja tuua. Aivar Aalto oli kõikjal äratuntav, kuid suurem rikkus on teha sellist arhitektuuri, mis just selle kohaga sobib ja ümbritsevaga kaasa mängib.
Kas meie omavalitsustel on mingi arhitektuurialane plaan, mis ulatub kaugemale sellest, et kui on palju uusi maju, siis tuleb ehitada uus lasteaed?
Väiksemad omavalitsused ei saa endale arhitekti lubada, tuleks leida võimalus, et nad vähemalt mitme peale saaksid erialast nõu. Praegu on aga nii, et suurtes linnadeski pole arhitekti. See on tõsine probleem.
Eeslinnastumise protsessiga ei ole üldse tegeletud.
Eeslinn tähendab viimasel ajal suurt lagedat põldu, väikseid, keldrita, tüüpprojekti järgi tehtud või lausa moodulmaju.
Me ei saa käskude-keeldudega kätt ette panna. Inimesed tahavad saada odavalt maja, arendajad tahavad pakkuda odavalt. Omavalitsus peaks siin seadma oma nõuded, tegema planeeringu, mis võimaldab paremat elukeskkonda.
Mida arvate Fahle majast, millel osal tubadel ei ole aknaid?
Küsimus on normides, Eesti riik ei ole siiani suutnud valgusnorme välja töötada. Kui oleks olnud normid, siis akendeta eluruume teha ei saaks.
Analoogiline probleem oli Haapsalus, kus tekkis segadus sõna «planeerimine» ümber ja õiguskantsler leidis, et maamõõtja poolt tehtud detailplaneeringut ei olnud õigust tagasi lükata, sest maamõõtja on ka õppinud planeerimist.
Teine näide on linnamüüri äärde planeeritud ridaelamud, kus küsimus oli sõna «renoveerimine» tähenduses, mis leiti olevat nii konstruktsiooni osa kui ka kogu konstruktsiooni väljavahetamine.
Millist arhitektuuri peaksid arhitektid tegema, et üldsus rahul oleks?
Mitte kunagi ei olda rahul. Et kusagil saab valmis mingi asi, mille ümber kõik seisavad ringi, võtavad kätest kinni ja ütlevad, et nüüd me oleme saanud selle, mida me tahtsime.
Räägitakse, et Viini ooperiteatri arhitekt tegi endale otsa peale, sest kõik teised arhitektid ütlesid ja üldsus arvas, et see, mis ta tegi, on ilgus, mis rikub kogu linna ära. Pärast tuli välja, et väga hea asi.
Tartu kaubamaja ja Viru keskuse kohta räägiti ka umbes sedasama.
Jah, kõik, kes teevad suuri maju, saavad, nii et tolmab.