Ülikool põllu peale?

Autor: Kaja Pae, arhitekt, Tartu ülikooli reaalteaduste doktorant

Allikas: EPL

Tartu ülikooli üks trumpe ja omapärasid on seni olnud õppehoonete paiknemine õdusas linnasüdames – kesk kirevat linnasaginat, rohelisi parke ja mõnusaid kohvikuid. Just see pakub eri erialade teadlastele ja tudengitele võimaluse omavahel suhelda – ning ka võimaluse olla ühenduses ülejäänud ühiskonnaga.

Paraku on viimastel aastatel hakanud asjad muutuma. Tartu ülikool kolib oma õppehooneid linna keskelt piirialadele – eelkõige Maarjamõisa väljale, kuhu kesklinnast iga päev naljalt ei jaluta. Praeguseks on sinna kolitud keemiahoone, tehnoloogiainstituut, algust tehakse füüsikahoone ehitusega ja lähitulevikus plaanitakse siirdemeditsiini keskust.

Eesti arutleb praegu ülikoolihariduse üle. Kuid lisaks peaks rääkima sellest, milline ülikooli ruumiline ülesehitus oleks kooskõlas kõrghariduse eesmärkidega. Kahjuks tundub, et Tartu ülikool lähtub oma õppehoonete asukoha valikul peamiselt lühikese perspektiiviga pragmaatilistest kaalutlustest. Uute hoonete ehitamine Tartu mõistes äärelinna läheb konflikti linna huvide ja prioriteetsete arengualadega.

Teaduskondade õppehooned on traditsiooniliselt paiknenud kesklinnas – üksteisest lühikeste jalutuskäikude kaugusel. Tark oleks seda ajaloolist omapära säilitada. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks oleks ülikooli kohalolek linnas sellisel kombel selgelt tajutav. Kõrghariduse üheks probleemiks on peetud hariduse elukaugust või pseudoelitaarsust, sulgumine ülikoolilinnakusse toetab seda elitaarsust ruumiliselt.  

Huvitav on märkida, et ülikoolilinnakute rajamine ja äärelinna viimine sai erilise hoo sisse pärast 1960-ndate lõpu üliõpilasrahutusi. Kui kampused viidi äärelinna, oli poliitikute üks eesmärke viia üliõpilased kesklinnast jalust ära, et nad ei sekkuks ühiskonnaellu. Äärelinnas asuv linnak pidi aitama ülikoolil ühiskonnast võõranduda. Nüüdseks on ülikoolide ühiskonnast võõrandumine muutunud loomulikuks, lausa ihaldatuks.

Teiseks, kui räägitakse maailma (ja ka Eesti) ülikoolide konkurentsist, siis tasuks targalt ära kasutada kõik võimalused. Ilmselt ei suuda Tartu ülikool konkureerida maailma teaduse tippkeskuste laborite inventari ja võimalustega. Kuid ülikoolil oleks Tartu kesklinna näol potentsiaali pakkuda erakordselt hubast ja inimmõõdulist õppimise ja teaduse tegemise keskkonda. Teaduse tegemine on kutsumus ja elustiil. Vastutustundlik oleks see elustiil maksimaalselt ühiskonda integreerida – mis muu hulgas tähendab ülikooli seotust kesklinna ja avaliku ruumiga. Meil on vaja nutikat ja avatud ühiskonda, kus mõttevahetus toimuks nii erinevate erialade kui ka ühiskonna eri osade vahel. Meil ei ole vaja ülikooli, mis suurte pingutustega teenib vähest rahalist kasumit. Tõsi, ruumilised otsused ei tingi ühtegi tulemust otseselt. Kuid neil on oluline roll.

Tartu hajub

Tartu linna prioriteetne arengutelg kulgeb piki Emajõe kaldaid. Reaalteaduste linnaku loomisega Maarjamõisa väljale püüab ülikool luua arengutelge, mis on linna loomuliku arengusuunaga risti vastupidine.

Tartu-suuruses linnas on ressurss läbi töötatud ja toimivaks avalikuks ruumiks piiratud. Otsused, mis esialgu on tehtud ratsionaalsest soovist kokku hoida, osutuvad väärtusliku linnaruumi loomise seisukohalt lõppkokkuvõttes märksa kulukamaks. Tõepoolest, äärelinna vabades piirkondades on esialgu lihtsam ja odavam tegutseda – just sel põhjusel toimub ka valglinnastumine. Kuid äärealadele kolimine tähendab ka vajadust rajada uusi infrastruktuure, lisaks kulub pikkade vahemaade läbimiseks rohkem energiat ja aega. See kõik läheb ühiskonnale märksa rohkem maksma. Tänapäeval räägitakse ressursside piiratusest ja keskkonnasäästust – selles kontekstis tähendab säästlik linnaplaneerimine kesklinna alade tihendamist ja kergliikluse osakaalu suurendamist.

Ülikooli kolimist äärealadele võiks veel mõista, kui Tartu kesklinnas lihtsalt poleks pinda, kuhu ehitada. Kuid nii see pole –  kesklinnas on võimalik vabu krunte ülikoolihoonete ehitamiseks leida koostöös linnaga enam kui küll (seda on korduvalt kinnitanud linna planeerimisteenistus). Saaks leida selliseid lahendusi, mis ei ole konfliktis kesklinna rohealadega. Linna poolt on olemas valmisolek ülikooli hoonete ehitamise võimaldamiseks muu hulgas Emajõe kallastele ja ka Toomemäe mõnedele kruntidele. Õnnestunud loominguline lahendus võib Emajõe pargid panna toimima märksa paremini kui praegu, elustades parkide piirkonda ja integreerides jõge linnaga. Neid kahte Tartu geograafilist potentsiaali oleks võimalik oluliselt võimsamalt linlaste ja ülikooli heaks rakendada. Kõige lihtsamalt väljendades on tarvis linna ja ülikooli tegutsemise sünergiat.

Krause oli teine mees

Kui kevadisel linnafoorumil juhiti ülikooli tähelepanu sellele, et Maarjamõisa väljal puudub mitmekesine kesklinlik ja sotsiaalne keskkond, tõdes ülikooli juhtkond, et tal õigupoolest polegi plaanis seda luua. Kas ülikool on ikka teadlikult läbi kaalunud, kui mõistlik on ikkagi paigutada teadlased ja üliõpilased autolinlikusse ja mitte eriti inimsõbralikku keskkonda? Igatahes viitab see ühekülgselt läbimõeldud otsustele ja formaalsele tegutsemisele, mille taga puudub laiem kultuuritunnetus.

Ei, ma ei taha öelda, justkui ülikool peaks Maarjamõisa väljalt täiesti ära kolima. Arvestades haiglate ja arstiteaduskonna hoonete paiknemist Maarjamõisa kandis, oleks mõistlik Maarjamõisa väljal arendada ülikooli kliinikumi ja haiglatega seostuvat, mitte püüda luua sinna reaalteaduste linnakut.

Hea linnaplaneerimine ja arhitektuur suudavad sünteesida ratsionaalsust ja loomingulisust. Omal ajal oli Johann Wilhelm Krause – Tartu ülikooli õppehoonete projekteerija ja ehitaja – ülikoolis rektori järel teine mees. Tulemuseks on suurepärane ja maailma kultuuripärandi nimekirja kandideeriv ülikooli ajalooline ansambel. Miks  jät­ta ruumilised võimalused ülikooli väärtustamiseks kasutamata?