URMAS OJA ja VILLEM TOMISTE: Lasnamäe klindile olümpiastaadion
Viimasel ajal on palju räägitud Tallinnas Lasnamäe klindile kavandatust. Küll on kuulda, et sinna rajatakse kiiresti “grupp kortermaju, nagu Lasnamäele kohane”, siis jälle, et plaanitakse ala looduskaitsealaks registreerimist.
Linnaliselt ja ka merelt vaadates magus koht on aga liiga tähtis ja ainulaadne, et see kiiresti elamuid täis ehitada või kaitsealana lukku panna.
Maarjamäe kohal rippuv kõrge paenõlv on Tallinna panoraamis selgelt eristuv ruumilõik, eriti veel siis, kui sinna midagi kõrgemat ehitada. Eri planeeringutega on nii nõukogude kui ka uuel eesti ajal kavandatud sinna kortermaju ja kultuuriobjekte, näiteks staadion. Tõepoolest – Eestil ei ole ju oma suurt olümpiastaadioni.
Esinduslikku ja kõigile meeldejäävat rajatist, kus korraldada kas või maailmameistrivõistlusi, suuremaid karikavõistlusi vms. Praegu ei kannaks me selliseid ettevõtmisi ehk veel välja, ent selletaolisi suurobjekte peabki planeerima aastakümneid ette. Praeguse kiirustamise pärast peame muidu tulevikus lõhkise küna ees seisma ja lõivu maksma.
Peatselt avatakse kulukas Kumu, juba on välja kuulutatud arhitektuurivõistlus Eesti Rahva Muuseumi mastaapse kompleksi rajamiseks Tartusse, seejärel plaanib riik finantseerida uue ooperimaja ehitust Tallinna… Miks ei võiks selles riiklikult tähtsate suurobjektide loendis nende järel seista maailma suurstaadionide mastaabis kavandatav spordiareen? Mis valmiks ehk paarikümne aasta pärast, kui eelmised riikliku kaliibriga märkehitised on rajatud.
Nõrgad visiooni evijad
Lasnamäe klint sobiks sellise objekti jaoks suurepäraselt. Siin oleks kompleks hästi ligipääsetav, oleks arhitektuurse hoonena kaugvaateliselt sobiv märk-ehitis ja arendaks edasi ka Lasnamäe ühetaolist magalat. See, kuidas nii suurt rajatist võistlusvälisel ajal tööle saada, jäetagu juba arhitektide ja arendajate mureks. Näiteks annaks tribüünidealuse ruumi lihtsalt tööle panna, tuues sinna kõige erinevamaid tegevusi, alates kartodroomist ja lõpetades kas või teatriga. Rääkimata kõigest muust.
Seni on riigi finantseerimis-skeem suurte ehitiste puhul olnud üsna juhuslik. Näiteks tänu ühe aktiivse inimese lobitööle toetati jalgpallistaadioni ehitamist keerulisele kohale raudteedevahelisel krundil. Rocca al Mare suurhalli arendamiseks heidetud miljonite raiskuminemine on eriti valus linnahalli unarusse jätmise taustal jne. Ilmneb taas kord iseloomulik käitumisviis, kus arendaja pakub ise välja oma lahendusi kruntidele, mis tal on lihtsalt õnnestunud kuskilt kuidagi kätte saada, selle asemel et linn või riik eviks ise visiooni, mille põhjal arendamist suunata. Visionäärne mõtlemine peaks olema just võimude teema.
Ega see käimasolev ehitusbuum teisalt nii hull ka ei ole, planeeringuline marodöörlus on saanud võimalikuks ainult või-mude loiduse tõttu. Kui arendaja tahab ehitada näiteks viissada paneelmajakorterit, et tagada endale tootmismahtu, siis peaks linnal olema kohe ette näidata koht, kus saaks seda teha, kus see oleks loogiline ja planeeringuliselt põhjendatud, mitte juhuslik nii kohalt kui mahult.
Suur ehitusfirma (Merko ja Eesti Ehituse koostööprojekt), mis klindipealsele krundile hulgaliselt elamispinda arendada soovib, polegi nagu süüdi. Arusaadav, et suure asutuse põhilisi eesmärke on oma tegevust laiendada, milleks tuleb end angažeerida aina suurematesse arendusprojektidesse, et tagada kogu masinavärgile piisaval määral tööd. Praegusel juhul toodaks arendaja ise ka ehitatavad hooned; ka ehitustehaseid on firma loogika järgi tarvis ju pidevalt töös hoida ja laiendada, et tagada suurem käive ning kasvupotentsiaal. Normaalne.
Ehitusfirmal ei tohiks seega olla suurt vahet, kas ta viib oma projekti ellu just selles Lasnamäe osas just sellel krundil või näiteks juhuslikult otse kõnealuse ala kõrval paikneval Europani ülemaailmse arhitektuurikonkursi võidutöö lahendusega maal. Ainulaadse klindipealse päästmiseks oleks kõige parem anda arendajale ette juba kõrgetasemeliselt planeeritud kvartalid. Sellisel juhul peaksid rahule jääma nii arendaja kui ka linn ja selle elanikud.
Nii tähtsa ja kaugelt vaadeldava koha puhul peaks kindlasti jätma võimaluse kavandada sinna midagi sotsiaalselt olulist, midagi, mis läheks korda kõigile linna ja, miks mitte, kogu riigi elanikele. Suur spordiareen näib selleks üks paremaid variante olevat. Miks peab Eesti kergejõustiklane koguma kuulsust pidevalt välismaal võisteldes, kui ta võiks seda teha kodus, promodes ühtlasi oma riiki ja regiooni? On ülimalt tõenäoline, et meie sportlaste suursaavutustega kaasnenud välishuvi meie kodumaa vastu näib siitpoolt hinnates tegelikust patriootlikult suurem.
Tulevikuteemalised jututoad
Visioonid on linnale ja riigile hädavajalikud. Ei tohiks võtta võimalust rajada rahvuslikult tähtis suurobjekt sellele väga sobivale kohale sel lihtsal põhjusel, et keegi on ilmutanud soovi ja võimalust ala kiiresti realiseerida.
Tuleviku kindlustamise nimel on mõttekas tegutseda üsna pikalt ette mõeldes. Praeguse kiirehituse ja -müügi õhkkonnas kõlab selline üleskutse mõnele ehk veidi võõralt, kuid nii see on.
Nii arhitektide kui ka poliitikute eestvõttel on viimasel tekkinud igasuguseid tulevikuteemalisi jututubasid, kus, paraku, pole midagi uut välja koorunud. Loodame, et Lasnamäe klindi küsimus võetakse aegsasti käsile, sest linn vajab visioone, need garanteerivad sellele kvaliteedi, panevad elanikud oma kodukohta paremini suhtuma, sellesse rohkem kiinduma ja selle väärtustavast arendamisest hoolima. Oleks lühinägelik võtta järeltulevatelt põlvedelt võimalus korraldada suurejoonelisi õitsvaid spordipidusid.
Urmas Oja, arhitektuurikriitik
Villem Tomiste, arhitekt, AB Kosmos