Uue sakraalarhitektuuri buum teise iseseisvuse aja Eestis
Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestisse kerkinud umbes veerandsada uut sakraalehitist. arhitektuuriajaloolane Egle Tamm ja kultuuritoimetaja Urve Eslas võtsid vaatluse alla neist üheksa, et leida eesti kaasaegsele sakraalarhitektuurile iseloomulikke jooni.
Tartu Metodisti Kiriku hoone
Asukoht Tartu, Vallikraavi 16a
Arhitekt Indrek Allmann
Valmimisaasta 2002
Tartu Metodisti Kiriku hoone.
Foto: Margus Ansu
Viimasel ajal kerkinud sakraalhoonetest võib eristada arhitektuurset külge rohkem ja vähem tähtsustavad ehitised. On näha, et Toomemäel asuv kirik on ehitatud hoone arhitektuurilist poolt silmas pidades. Traditsiooniline kirikuhoone see ei ole, kuid tegemist on heas mõttes tänapäevase ehitisega. Hoone on lihtsa vormiga, kaunikujuline torn on sellele heaks täienduseks. Erinevalt näiteks Tallinnas asuvast mormoonide hoonest, kus esinduslikuma mulje jätab ainult fassaadi osa, on see ehitis naudinguga vaadeldav igast küljest.
Ei ole märgata ülepingutatust nagu Tallinnas Narva maanteel asuva Metodisti Kiriku hoone puhul.Erinevalt viimasest ei ole Toomemäel asuva hoone kohta ka linlastelt negatiivset vastukaja olnud, kuigi keskmisele inimesele meeldib harjumuspärasem vorm rohkem. Oma moodsa arhitektuuri ja vormilise lihtsuse poolest liigitub Vallikraavi tänava hoone samasse kategooriasse Viimsi uue kiriku ja birgitiinide hoonega Pirital.
Tallinna Metodisti Kiriku hoone
Asukoht Tallinn, Narva mnt 51
Arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik
Valmimisaasta 2000
Rahvakeeli «viltuse torniga kirik» (ehitamise ajal kutsus rahvas seda ka «ämblikuks») liigitub nende sakraalehitiste alla, kus loojad on pööranud tähelepanu ka hoone välisele ilmele.
Tänapäevane, sümboolikast lähtuv ja põhiplaanilt Noa laeva kujutav ehitis mõjub veidi liiga upitatuna. Lennukisaba meenutav torni ülaosa oli 70ndatel läänes väga ekspluateeritud teema, 90ndate lõpu Eestis võis see muidugi värskena mõjuda.
Suur ja rohmakas katus katab hoone nagu liiga silmile vajunud sonimüts. Välisilme on paljuski aga ka asukohast tingitud – suure tee ääres asudes ei saakski kirik olla väga avatud arhitektuurse lahendusega. Samas on katuslagi ka vajalik, et anda saalile soovitud kõrgust. Hoone õppekorpuse pool mõjub seevastu lihtsalt ja pretensioonitult.
Kuigi veidi kohmakas ja suurustav, on hoone pikapeale siiski inimeste seas omaks võetud.
Püha Birgitta ordu klooster ja kirik Pirital
Asukoht Tallinn, Merivälja tee 18
Arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal
Valmimisaasta 2001
Arhitektidele võis Pirita kloostri ja kiriku uue hoone projekteerimine olla küllaltki raske ülesanne. Esiteks on Pirita kloostri näol tegemist inimeste jaoks olulise sümboliga ja siin ei oleks ebaõnnestumist andeks antud. Teiseks tuli lähtuda palju ka 15. sajandi algusest pärineva kloostrikiriku varemetest, millega uus ehitis pidi sobima.
Tegemist on mitmes mõttes hea ja tervikliku tulemusega. Paekivist hoone sobitub hästi vanade varemetega, ei tõuse liigselt esile ega hakka domineerima. Harmoonia uue ja vana vahel torkab eriti silma kirikus sees olles, kus uuest saab väärikas raam vanale – aknast avaneb ilus vaade varemetele. Nagu hea ja õigesti valitud pildiraam tõstab esile pildi, tõstab uus siin esile vana.
Huvitav detail on maja välisseina katvad trossid, tulevikus nende toel ülespoole kasvama hakkavad viimamarjaväädid annavad üldilmele samuti palju juurde.
Võib öelda, et tegemist on kaasaegse eesti sakraalarhitektuuri kõige võimsama ja kaunima näitega. Nüüdisaegsetest kirikutest soovitati just seda ja Tartu Metodisti Kiriku hoonet Eesti Posti kirikuteemalistele markidele.