Uus Tallinna peaarhitekt – mees süsteemist
Endrik Mänd: Linn peab ära otsustama, milliseid piirkondi tasub esmalt arendada.
Tallinna arengus on tarvis piirkondlikku suunatust, rääkis verivärske peaarhitekt Endrik Mänd arhitektuurikriitik Urmas Ojale.
Kuidas teil ameti ülevõtmine on kulgenud?
See ei ole probleem, me olime Ike Volkoviga pikka aega koos töötanud ja ega siin midagi uut ja imekspandavat minu jaoks ei ole.
Kas see on teie karjäärile normaalne jätk?
Ma ise hindan küll niimoodi, jah. Minu jaoks on väga normaalne, et ma selle avalduse tegin, kui konkurss välja kuulutati. Ju siis oli ka teiste jaoks normaalne, kui nii otsustati.
Keegi teid veenma ei pidanud, et oleks vaja kedagi selle koha peale?
Ei, seda otseselt ei olnud. Arvan, et mul on Tallinna linnale piisavalt palju anda, ja kui selline võimalus avanes, siis mul erilisi kõhklusi ei olnud.
Palju te olete juba senises töös jõudnud linnale anda, mis te olete enne siinsamas linna tööl teinud?
Alustasin Nõmme linnaosa arhitektina, sealt edasi olin Nõmme ja Kesklinna arhitekt, siis osakonnajuhataja detailplaneeringute teenistuses, edasi üldplaneeringute osakonna direktor. Ses suhtes on edenemine karjääriredelil pidev ja loogiline. Meie planeerimiskultuuris on olnud palju erinevaid astmeid ja vastavalt sellele, mille järele on suurem vajadus olnud, olen jõudu mööda olnud kaastegev. Nii menetlusprotsesside väljatöötamisel kui elektrooniliste abivahendite juurutamisel, nagu planeeringute register, jne.
Enne linnavalitsusse tööle siirdumist tegutsesite ka mõned aastad oma büroos. Kas siis sai planeeringuid ka tehtud?
Ei, planeerimine ei olnud sellel hetkel veel väga kuum teema. Planeerimiskogemuse omandasin siin linnaplaneerimise ametis ja ausalt öeldes, ega meil 1980.–90. aastatel linnaplaneerijaid kui selliseid ei koolitatudki. Meil ongi tegemist kas iseõppinutega või on õpitud väljaspool Eestit.
Majategemiskogemus on ikka olemas?
Olen teinud peamiselt eramaju ning korterelamuid. Linnavalitsuse töö on niivõrd intensiivne, et siit kõrvalt eratööks aega tegelikult ei jää. Tänu sellele, et mu lähedased on arhitektuuriga otseselt seotud, olen ka igapäevaprojekteerimises pidevalt sees.
Kui te konkursist osa võtsite, kas siis seda hirmu polnud, et peaarhitekti koht kipub olema poliitikast ja ärihuvidest läbi imbunud?
Eks siinne kümneaastane kogemus on neid hirme ja eelarvamusi suutnud kõigutada. Olles süsteemis sees, näen ma tegelikult seda eri ühiskondlike gruppide omavahelist suhtlust protsessi loomuliku osana. Nagu arhitektuuris on raske rääkida ilusast ja koledast, nii on neis suhteis vale rääkida heast ja halvast. Meie ühiskonnakorraldus lihtsalt on selline, et investorid paigutavad raha ja tulevad äriideedega, poliitikud on määratud otsustama ning spetsialistid peavad seda kõike tasakaalus hoidma. Nii need, kes töötavad linnavalitsuse poolel, kui ka spetsialistid, kelle poole arendajad ise pöörduvad oma ideede visualiseerimiseks.
Linna peaarhitekt on uhke nimetus. Sageli on tunne, et sellise tiitliga ametnikul võiks olla suur otsustusjõud. Kui suur see tegelikult on?
Euroopa kogemus on väga mitmekesine. Eri linnaarhitektidel on süsteemides väga erinev jõud. Peaarhitekti mõjuvõim saab olla tegelikult ühiskondliku kokkuleppe tulemus. Isiklik karisma ja isikuomadused mängivad selles, mida ta suudab ses ametis välja kanda, päris suurt rolli. Tehniliselt on peaarhitekt linnavalitsuse süsteemis eriala tippspetsialist, kes saab anda otsustajatele ehk poliitikutele sellisena nõu, aga tema isiklik otsustusõigus tõenäoliselt meie ühiskonnakorralduse juures väga suur olla ei saa. Teisest küljest see ootus kahtlemata on, et teatud otsustused antaksegi erialaspetsialistide kätte. Näen enda peamise eesmärgina kahe osapoole lähendamist teineteisele. Et inimestele selgeks teha, mis on linnaplaneerimist puudutavate poliitiliste otsuste taga, ja hajutada hirme, mis on ühiskonnas tekkinud.
Te ise ju ei jõua tegeleda oma töö, planeerimise, uute hoonetega seotud probleemide promomisega. Kas teil on mingi oma osakond või inimene, kes proovib mingitel teemadel juba enne otsuste langetamist avalikku arutelu õhutada?
PR-osakonda kui sellist meil eraldi pole, linnavalitsusel on pressiteenistus. Mul on oma väikene meeskond, mis tegeleb valdavalt üldplaneeringute koostamise korraldamisega, ehitusmääruste, teemaplaneeringute jms valdkonnaga. Üks viimase aja vajakajäämistest ongi see, et suuremad arendusprojektid jõuavad rahva ette põhimõtteliselt siis, kui otsused on juba langetatud, mitte menetlusprotsessis. Ja siin tahaks enda ja oma pisikese tiimi peale küll üsna palju võtta, tõepoolest oleks suuremast arengusuundade selgitamisest rohkem tolku.
Kes on teil peale oma tiimi põhilised partnerid?
Nagu olen öelnud, on linnaplaneerimises otsustuskriteeriumiks avalik huvi. Tuleb järelikult kaasata neid huvigruppe, kes seda avalikku huvi antud valdkonnas kõige paremini esindada suudaksid. Lisaks linnavalitsuse ametnikele tuleb kindlasti partneriteks pidada ka loome- ja erialade liite.
Kas on peaarhitektilt mõtet oodata, et ta isiklikult hakkaks sekkuma hoonete arhitektuurse ilme üle peetavatesse aruteludesse?
Linna peaarhitekti – vaatamata sellele, et nimetuses on “arhitekt” sees – põhilised tegevusvaldkonnad on ikka planeeringualased. Mahuline arhitektuur on siin teatud mõttes teisejärguline. Ilus ja kole on subjektiivsed kriteeriumid, mis sõltuvad palju maitsest, ja kui me jätame selle otsustada ühele inimesele, olgu tema nimetus kas või peaarhitekt, siis on see ikkagi ühe inimese subjektiivne otsustus. Selle karmi käe suhtes peab olema väga ettevaatlik. Samas on peaarhitekt kindlasti see inimene, kellelt küsida, et miks üks või teine hoone on Tallinna linnaruumi tekkinud või et kas mõni maja on ilus või kole.
Kui suur on peaarhitekti koostöö linna maastikuarhitekti, disaineri ja haljastajaga?
Maastikuarhitekt ja disainer on üks inimene meie meeskonnast. Peale selle on linnaaednik, kes allub keskkonnaametile.
Mida te arvate linna väikevormide olukorrast?
Olen korduvalt kuulnud meid külastavate välismaalaste suust, et meil on üsna palju kõrgetasemelist arhitektuuri uute objektide kujul, aga mis on peletav ja mõnes mõttes maha jäänud, on avalik ruum hoonete vahel. Olen seda meelt, et meie väikevormide, tänavamööbli ja tänavaruumi areng tervikuna on ehitiste ja hoonete arengust tunduvalt maha jäänud. Siin on võimalik palju ära teha ja see on üks meie ameti prioriteete.
Kas siin on võimalik veel midagi konkreetset teha, või on juba vastavad otsused langetatud?
Üks osa meie igapäevatööst – linnavalitsuse siseste töökordade ja alusdokumentide kokkupanemine jms – pole tegelikult avalikkusele eriti nähtav. Loodame seda olukorda varsti parandada. Lisaks on praegu meie funktsioonid väga killustunud: l isaks linnaplaneerimise ametile on ses valdkonnas tegev veel kommunaalamet, linnaosade valitsused.
Võiksime tuua positiivse näitena Harju tänava korda tegemise. Kui seal ringi jalutada, siis on näha, et see on ka väga aktiivsesse kasutusse jõudnud. Teine pool, mis on leidnud päris palju kriitikat, on linnamööbli teema üleüldse, et kas Tallinna linnal peaks olema isikupärane mööbel ja kui, siis milline. Siin on linnaplaneerimisamet läbi raskete sünnitusvalude jõudnud nii kaugele, et meil on hetkel olemas patenteeritud linnamööbel joonistena, tuleval aastal on tõenäoliselt paar pilootprojekti, mis selgitavad välja, kas kõnealune mööbel on praktiline, kas see meeldib linnarahvale ja kas seda on põhjust võtta laiemalt kasutusele.
Seesama ümarate nurkadega mööbel, mis tollane linnadisainer Ermel ise joonistas?
Jah, selle mööbli vormilise idee autor on kunagine linnadisainer, kes tegi seda küll juba siis, kui ta oli linnadisaineri kohalt lahkunud.
Ta tegi selle pärast suurt avalikku konkurssi, kus kuulutati välja ka võitja, aga see konkurss läks omadega siis luhta?
Ei saa öelda, et konkurss ise oleks ebaõnnestunud, aga meie suureks kurvastuseks selgus, et teise etapi tulemuste hulgas oli kohalikke projekteerijad väga vähe ja võitjaks osutus Itaalia töö. Hilisemate analüüside tulemusena leidsime, et selle töö rakendamine on linnale väga kulukas ja samas ei kaalu tulemus, mille me saame, neid kulutusi ikkagi päris üles.
Aga sageli minnakse siis, kui võidutöö on liiga kallis vms, edasi teise või kolmanda koha tööga?
Antud juhul ei olnud see otstarbekas.
Kas Nõelasilma auk ei tundu teile natukene butafoorne?
Ütleme nii, et see on sümboolne. Ma olen seda ka enne öelnud, et erialalt arhitektina näen, et varem või hiljem Harju tänav hoonestatakse.
Sadama-ala probleem: kas seal on veel peaarhitektil midagi otsustada jäänud?
Tallinna Sadam peab meeles pidama, et Tallinna linna väravana ei tohi ta linna mainet alla tõmmata. Sadamas saadav mulje peaks olema linna vääriline, kutsuv, mitte peletav, ja selle tasakaalu otsimine praegu veel käib. Kahtlemata soovin selles diskussioonis oma erialaste teadmistega võimalikult kõvasti kaasa lüüa. Eesmärk nihutada Tallinna linna keskust mere äärde, tuua see sadama ümbrusesse välja – see võimalus on täiesti olemas.
Analüüsi on seal piirkonnas nüüd küll päris palju tehtud, aga tulemust ei ole suurt näha.
Jah, aga paraku on meie majandus tänasel hetkel nii kiiresti muutuv, sealhulgas Tallinna Sadama nägemus oma arenguperspektiividest. Iga poolaasta või aasta võib tuua uusi tuuli, üheks selliseks oli asjaolu, et Tallink saavutas Läänemerel reisilaevanduses väga suure turuosa ja see muutis ka nende nägemust oma arengust.
Kui iga poole aasta tagant olukord muutub, siis näib taas, et see on hea pinnas selliste mandrile mitte kutsuvate lame-universaalsete hoonete nagu Euroopa Hotell tekkeks.
Pigem pidurdab meeleolude muutus arengut ja lükkab asju edasi. Mis puudutab hiljuti ehitatud hooneid, siis seal tuleb otsida juuri vanadest ajale jalgu jäänud detailplaneeringutest.
Kas on mingi piirkond Tallinnas, mis on teile endale väg a südamelähedane? Või mille arengut tuleks hakata rohkem jälgima, kus oleks midagi põnevat lähiajal toimumas.
Meie suurima potentsiaaliga arengupiirkond on hetkel kahtlemata Paljassaare poolsaar, tänane Põhja-Tallinn. Seal on palju mereäärt, mida kasutusele võtta, on unikaalseid objekte, nagu Patarei vangla, Lennusadam, Katariina kai ja mitmed sadamad, mille kasutusfunktsioon võiks muutuda tulevikus tööstus- ja kaubasadamast meelelahutus- ja väikelaevade sadamaks. Seal on säilinud olulised rohealad.
Valdavalt on Põhja-Tallinn ju planeeritud sellise industriaalse ühiskonna printsiipide järgi 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul, mis tähendab seda, et planeerimise alused on meie mõistes küllalt klassikalised, nähes ette üsna head tasakaalu looduskeskkonna ja tehiskeskkonna vahel. Ainus, millest seal praegu tõsiselt puudus on, on korralikud ühendusteed. Teine eelis on trammiühendus, millest on võimalik teha väga kiire ühistranspordiühendus.
Sellist piirkondlikku suunatust tegelikult täna Tallinna arengus just tarvis ongi. Linn peaks tegelikult deklareerima, kus kohas territoriaalses mõttes on tema arenguhuvid, ja suhtuma märksa konservatiivsemalt teiste alade arendamisse.
Autor: Urmas Oja