Vaidluste vari
Jüri Saar
Läks madinaks, nagu arvata oligi. Arvamuste tormi aimdus üleeile avalikkusele esitatud Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse tulemuste ning Itaaliast, Liibanonist ja Jaapanist pärit arhitektide trio loodud võidutöö pärast oli õhus juba nädalaid.
Otsa tegi lahti rahvusvahelist žüriid eksperdina nõustanud Karin Hallas-Murula, kes nimetas eelmise aasta lõpus võistluse tulemusi masendavaks. Torm kogus hoogu üleeile ja eile, kui parimatest parimaks hinnatud võistlustöö viimaks vaka alt välja toodi.
Ei sobi see kavand õllekappade ja käpikute näitamiseks, sest olevat liiga moodne, liiga klaasist ja liiga betoonist. Ei sobi see kavand ideoloogiliselt, sest lennurajast inspireerituna ja seda jäljendavana põlistavat ning ülistavat Nõukogude sõjalennuvälja mälestust. Ei sobi ka suuruselt, sest üle kilomeetri pikk kompleks, millest üle kolmesaja meetri on hoonet ennast, olevat Tartule liig mis liig.
Esiteks ei ole Eesti Rahva Muuseumi ampluaa ainult käpikud ja õllekapad (need muidugi ka), aeg läheb edasi ja nii ka rahva lugu, mida muuseum talletab ja näitab. Teiseks on hüsteeriline eitamine kõige suhtes, mis nõuka ajal olnud, kohati ülipiinlik ja teistpidi selle iga hinna eest unustada püüdmine vist ka ohtlik. Eks seda lennuraja ideed võib muidugi tõlgendada mitmeti. Kolmandaks… Nojah, siresäärne menukirjanik nimetas Tartut fucking kausikujuliseks kalurikülaks…
Ent žürii enamus, kaheksast liikmest viis, toetas just seda, nime «Memory Field» kandvat tööd. Žürii kiitusega ühines autorite austamise üritusel ka suur hulk autoriteetseid kunsti- ja muuseumivalla tegelasi. Ja tegelikult ka hulk netikommentaatoreid. Kas kõik nad eksivad ja õigus on ainult tulihingelistel oponentidel?