Vaikuse maja

Ei tea, kui paljudes hoonetes tuleb ühel inimesel oma elu jooksul viibida? Oleneb muidugi elueast. Siiski on arvatavasti iga inimese elus neid maju, millest saab rohkem kui neli seina keha ümber ja katus pea kohal, mis kasvavad funktsioonist tähenduseks. Muidugi kõigepealt need kohad, kus pikemalt elatakse. Või lapsepõlvemajad, eriti vist sellised, mis kadusid koos lapsepõlvega. Mu elus on selliseid maju kümneid, sest samal ajal kui lapsepõlv läbi hakkas saama, lõhuti maha ka Hendriksoni küür. Elasin selle lähedal, Kauba tänaval. Siis ma ei teadnud, et küür ehitati pärast Teist maailmasõda. Mulle tundus see sild imeilus Eesti aja jäänuk, eriti seetõttu, et ta oli pisut roostes, justkui püüdes nii näidata oma nõusolematust uue ajastuga. Aleksander Hendrikson oli linnapea (tolleaegse retoorika kohaselt Tallinna linna RSN TK esimees), kellelt tuligi sillaehitamise otsus, küüruks nimetati ehitist vist tema mõningase ebafunktsionaalsuse pärast, libedaga oli suurematel masinatel raskusi küüru ületamisega. Nii ehitatigi viadukt, mis on pikem ja suurejoonelisem, aga nagu igavam ka – seda kinnitab juba nimigi. Igatahes lammutati koos Hendriksoni küüruga paarkümmend maja, sest laiendati ka Pärnu maanteed. Kesklinna pool raudteed seisis üks suur kivihoone, mille seinal oli kogu mu lapsepõlve Brežnevi plakat ja milles asus avalik saun. Juurdeveo ja Pärnu maantee nurgalt kadus juurviljapood, kust sai osta klaasikaupa tomatimahla. Letil lamas ka lusikas ja seisis soolatops, et mahla maitsestada.

Peale Kauba ja Juurdeveo tänava lobudike ja kuuride on Tallinn täis muidki mulle tähenduslikke maju. Paljud neist on väliselt tõeliselt ilmetud: üks 9-kordne punastest tellistest maja Siili tänava ja Nõmme tee nurgal, üks 16-kordne betoonikas Väike-Õismäel. Korter asuski kõige kõrgemal korrusel, sealt nägi üle kogu linnaosa, tänu sellele mõtlesin „Õnnelind flamingole” ehk rohkemgi, kui vaja olnuks. Ja siis üks väike maja Ristiku tänaval, mille plekk-katuses oli sama palju auke kui taevas tähti ja mis rappus nagu köhahoo käes, kui mõni suurem veok mööda Ristikut põrutas (ja selliseid polnud vähe), aga mis sellest hoolimata sai meile väga armsaks. Tahaks teha Tallinna kaardi, mille keskmes oleksid mulle tähenduslikud majad ja trajektoorid. Kõigist tallinlastest võiksid sellised kaardid maha jääda. Nii leiaks kinnitust sellele, et ühesainsas linnas pole identseid poeetilisi trajektoore, pole kaht samasugust isiklikku topograafiat.

*

Aga mulle kõige olulisem maja asub hoopis Aegviidus. Mitte sugugi seetõttu, et veetsin seal oma elu esimesed aastad – neist ei mäleta ma midagi. Muidugi mäletan hilisemaid koolivaheaegu, kus elu oli korraga rutiinne ja põnev: ujumine, jalgrattasõit, õhtul pannkoogid, mille kõrvale lugesin alati üht ja sama raamatut, 1957. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” ilmunud „Pál-tänava poisse”, mille leheküljed kattusid seetõttu rasva- ja moosiplekkidega. Aegviidu majas suri mu vanavanaema ja ma olin sel hetkel temaga samas toas. Selles toas pidasid vanaema ja vanaisa ka oma sünnipäevi, mis algasid alati mööbli rõõmsa ümberasetamisega.

Ma olen sellest raudteejaamast juba kirjutanud. Vähemalt paar novelli. Iga teine unenägu kannab mind sinna. Nüüd, kus ma enam seal käia ei saa, on tihti tunne, justkui oleksin jäänud ilma mõnest olulisest inimesest. Kindlasti on põhjus osaliselt lihtne: selle majaga on seotud palju mälestusi, sest ka hiljem, kui ma oma suvesid enam Aegviidus ei veetnud, sattusin aeg-ajalt ikka vanaema juurde. Pidasin seal mitu korda sünnipäeva, korralikud läbud, mille juhatas sisse vanaema kaetud laud tema valmistatud kartulisalati, kasuka, kohupiimakoogi ja morsiga. Ükskord käisime pärast kooli kelgutamas ja toidupoes müüjannale laulmas. Vanaema ise seda õnneks kõike pealt ei pidanud nägema. Nüüd ma muidugi oleksin õnnelik, kui saaksin selle laua taha lihtsalt vaikselt maha istuda ja seda vaadata. Näha vanaema käbedaid käsi kõike veel viimast korda üle silumas.

Aga miski on veel. Mitte lihtsalt nostalgia. Miski, mis nostalgia täidab, sellele vananematu sisu annab.

Olen mõelnud, et ehk on asi seotud vaikusega. Tavaliselt ju on majad hääli täis, nad ise tekitavad hääli. Kui majad koonduvad, kasvab ka häälte hulk nende vahel ja ümber. Maja räägib omas keeles. Torustik, masinad – külmutuskapi krooksatus, justkui oleks ta äsja alla neelanud kõik, mis tema sisse on pandud, arvuti sisin või undamine, raadio kosmiline sahin, tolmuimeja nõudlik jauramine. Seinad naksuvad, trepid nagisevad, astmed pole jõudnud iga jalatalla survele õigel hetkel vastata ja nii naksatavad nad mõnikord aastaid hiljem. Akende vahel või mõnes teises praos laulab tuul, kui on ahjuküte, praksuvad puud, kui on keskküte, koliseb või muliseb aeg-ajalt miski radiaatorites. Pistikud klõpsuvad otsustavalt, kui neid stepslisse pista või stepslist tõmmata. Vannitoa hääled, kahin, pahin, sahin, pesumasina närviline võdin, vannivahu mullide lõhkemine. Suvel põrisevad akendel kärbsed või herilased, seina sees võib kraapida kilk. Kindlasti teevad häält ka puuviljakärbsed ja tolmulestad, meie kõrvad neid ei taba.

Aga Aegviidu maja seostub mulle just nimelt vaikusega. Võiks isegi poeetiliselt liialdada ja väita, et maja õpetas mulle vaikust. Tegelikult pole kindel, mis asi see vaikus on, mõni heli on lihtsalt vaiksem kui teine, absoluutne vaikus võib vist tõesti väsitav olla. Võibolla sain siis just Aegviidus aru, et vaikus pole mitte niivõrd helitus, kuivõrd helidevahelised seosed.

Vanaema elas raudteejaamas. Hoone on muinsuskaitsemälestis, sest asub kunagise tsaari-Venemaa esimese raudtee ääres (aasta siis oli 1870). Raudtee viis Peterburist Paldiskini. Aegviidu jaamahoone on kahekorruseline tüüpprojekti järgi ehitatud puidust, ilusate pitskaunistustega maja. Samasugused (või enam-vähem sellesarnased, s.t kahekorruselised) jaamahooned ehitati Paldiskisse, Keilasse, Raasikule, Tapale, Kabalasse, Püssi, Toilasse, Vaivarasse. Rakvere jaamahoone oli tüüpprojektist pisut uhkem, veel võimsam oli Narva jaamahoone, mis hävis juba Vabadussõjas. Osa hooneid kadus Teise maailmasõja ajal, sealhulgas Rakvere oma, mõned aga (näiteks Raasikul või Toilas) pühiti olematusse veel üsna hiljuti. Tean, et peale Aegviidu jaama on säilinud veel Keila ja Kabala jaam. Paldiski oma põles maha ja ehitati uuesti üles, see näeb praegu tõesti ilus välja. Aegviidu jaam nii hea välja ei näe, aga vähemalt on sellel tragi omanik, kes püüab jõudumööda maja üles vuntsida, küll ta jõuab ka välisvooderduseni. Talle kaotasime kümmekond aastat tagasi internetioksjonil. Püüdsime abikaasaga raudteejaama oma väheste ressurssidega ära osta, aga praegune omanik pakkus rohkem. Olgu siis nii, vähemalt ei ähvarda mu elu tähtsaimat maja otsene kaduvik.

Ah jah, vaikus. Vanaema korter asus jaamahoone teisel korrusel ja köök nurga peal. Köögi ühest aknast nägi alla perroonile, teisest aknast sai jälgida saabuvaid-lahkuvaid ronge, seda oma mitmesaja meetri peale. Lisaks paistsid valgusfooride tuled otse köögilaua taha. Viimastel aastatel meeldis mulle vanaemal külas olles jääda öösiti köögilaua taha istuma ja aknast välja vahtima. Vanaemale oli köök samuti tähtis. Ta suitsetas üsna intensiivselt 18. eluaastast kuni elu lõpuni – ligi seitsekümmend aastat. Kuna vanaisa ei sallinud suitsuhaisu, küürutas vanaema alati pliidisuu juures, mahvitamaks närviliselt sigaretti, ja mina pidin ütlema, kas vanaisa ligineb või mitte. Pliidisuul suitsukiskumise komme jäi vanaemale külge, nii tegi ta ka pärast vanaisa surma.

Jälle läksin jutuga eksi. Ühesõnaga – maja on aus ja vana. Kui rong mööda tuiskab, hakkab jaamamaja muidugi vibreerima, justkui kanduks temasse midagi ruttamise ja kihutamise erutusest. Mürin on kõva. Lapsepõlvest mäletan, et kaubarongivedurite hääl mõjus märkamatult nagu hällilaul. Vedur jäi valgusfoori taha läbipääsu ootama (toona oli asulate vahel vaid üks liipririda) ja see juhtus täpselt jaamahoone ees. Mootorid peavad sellisel masinal ikka võimsad olema, et tonnide kaupa tsisterne ja vaguneid liikuma tõmmata. Õhk on mürinat täis, aknaklaasid klirisevad vaikselt, tekib mingi kummaline müraorkester, millele maja rahustavalt kaasa kõlab, ning see aitas mul uinuda.

Hiljem liikus ronge vist vähem. Põhiliselt jäid kaubarongid, mis majast tuhatnelja mööda kihutasid. Jaamahoone ei täida oma funktsiooni juba aastaid, piletilaekuri väike kamber oli mõned aastad täis ehituskoli, läbi väikse luugi ei libise enam rahatähed ja piletid, perroonil vohab sammal. Kui lapsepõlves jättis Aegviidu tragi alevi mulje, siis viimastel aegadel on mu meelest asula vaiksemaks tõmbunud. Siin võivad küll mängida mälu kõverpeegeldused. Kuigi, mu lapsepõlve lemmikpoed – Triinu ja Tamme –, kus müüdi kõiksugu nodi, on ammu suletud. Viimaste aastate talvistel öödel on valitsenud jaamahoone ümber rahu ja vaikus, mis paneb justkui värvi seintelt nukralt kooruma. Tõsi, kindlate intervallidega kihutavad sellest vaikusest läbi rongid ja rütmiline müdin rebib kogu tardumuse hetkeks kildudeks. Seejärel on rong läinud, nagu poleks seda olnudki, fooris põleb punane tuli, üleskeerutatud lumetolm langeb maha, vaikus libiseb tagasi. Pärast – ja enne – neid detsibelle, kus tonnide raskus liiprite liitekohtades vasardab, võib korraga ja korraks tõesti tunduda, et kuulda on kõiksuse enda vaikust. Ma ei tea, kas avakosmoses on hääli, mu ettekujutuses on see igatahes hääletu. Talviti tuleb kirkaid öid, mil maailma mõnes väheke hämaramas paigas võib tekkida tunne, et atmosfäär on Maa ümbert haihtunud ja tähed on käeulatuses. Selliseid hetki kogesin just Aegviidu jaamahoone teise korruse köögis, kahe kaubarongi kõrvulukustava mürina vahel. Maja istunuks justkui keset kosmose vaikust.

Sellega seoses meenub mulle üks kunagi nähtud film. Nime ei mäleta, süžeegi on meeles pinnapealselt. Üks postapokalüpsises elav laps käib mahajäetud lõbustuspargis kuradirattal sõitmas. Sealt näeb ta kauguses plinkivat tuld. Ta läheb selle suunas ja leiab liiva mattunud kosmoselaeva. Kogemata lülitab laps sisse pardaarvuti, kes ütleb, et nüüd sõidame Marsile, sest selline käsk anti arvutile enne, kui ta välja lülitati, ja kaugemaks reisiks poleks ka kütust. Istudes seal köögis, tekkiski mõnikord tunne, et olen teel kaugele, või juba seal päral, ja pole muud, kui ainult ihuüksi mina ja mõtlikult naksuv maja, millel paraku – või õnneks! – pardaarvuti puudub. Need on need harvad hetked, kui olen suutnud oma eksistentsiga sügava lepituseni jõuda.

Üks tore asi on selle maja ja rongidega veel. Raudtees on midagi olemuslikult teistsugust kui tavalises maantees, aga ma pole osanud seda sõnastada. Hiljuti leidsin Kärt Hellerma novellikogust „Unenäoliiv” sellise koha: „Raudtee aga oli jumaliku joonlauaga veetud, lõpmatusse kulgev, üleloomulikult sirge. Raudtee liigutas lootusi”. Mulle meeldis mõelda, et just praegu mööduv kaubarong on teel Vaikse ookeani äärde või kuhugi mujale, kuhu alles sada aastat tagasi ei sattunud keegi peale mõne tegelikkusest irdunud maadeavastaja. Maja aga seisab ega saa kuhugi liikuda. Kuid siiski, kõik, mis jääb raudtee lähedusse, mis on ühel või teisel viisil sellega seotud, saab osa ka joonlauaga lõpmatusse veetud liikumisest, sellest kummalisest – ja illusoorsest – eesmärgipärasusest, lootusest. Valgusfooridki jätavad mulje, et oma mõtetes on nad koos rongidega, aidates veduritel jõuda oma olemuseni. Isegi kui nende silmades põleb punane tuli, pole see mitte range ja keelav, vaid salakaval, paljulubav: oota, kohe avan oma kolmanda silma, mis särab roheliselt ainult sulle, rong. Siis asud teele ja koos minu parimate soovidega! Rong laseb vastuseks vilet.

*

Sel suvel tahtsin pidevalt Aegviitu ujuma minna. Käisin perele pinda nagu uni, kuni lõpuks käisimegi paar korda Nikerjärves suplemas. Aga praegu mõtlen, et äkki olin silmakirjalik. Äkki tahtsin lihtsalt näha, kas jaamamaja seisab ikka oma koha peal, ega ta pole hääletult lahkunud ja mind siia üksi maha jätnud.