Valgusfestival kutsub
HANSALITE avamine neljapäeval, 24.jaanuaril kell 18.00 Taani Kuninga Aias
EKA meistriklassi tudengite tööd reedel, 25.jaanuaril kell 17.00 Harju tänava haljasalal
Sisemine ja välimine valgus
.. on Eesti Kunstiakadeemia tudengite ruumiinstallatsioonide näitus "Sisemine ja Välimine VALGUS" Harju tänava haljasalal. Selleks, et omada sisemist valgust või näha välimist on vaja sisu ja piire, mis eraldaks sisemise välimisest ja vastupidi. Sisemine ja välimine võib olla üks ja seesama, kuid eraldamiseks on vaja tajuda või tekitada piire. Piirid on need, millega inimkond on tegelenud ammustest aegadest ja seda teevad ka meistriklassis osalejad. Piir sisemise ja välimise vahel ongi see vorm, mille läbi vaataja töid tajub: see võib olla konkreetsest materjalist või koosneda vaid valguse ja varju mängudest. Tudengeid juhendas Elo Liiv. Avamine 25.01 kell 17.00 Harju tänava haljasalal
Valgusmatk
Kui pikk on küünlapäev? EKA maastikukooli tudengite antropomeetriline eksperiment Katrin Koovi juhatusel: jalgsimatk Tallinna piirides päikesetõusust päikeseloojanguni. Silmad, kõrvad, keharakud ning abivahendid nagu sammuloendur, pulsimõõtur jms registreerivad keha, ruumi ja valguse suhteid. Avastamata paigad, uued ühendused linnamaastikul. Matka lõpetab lõke.
25.01 avatud workshop EKA-s: sissejuhatus, trassi valik, ettevalmistustööd
(26.01-1.02 individuaalne ettevalmistus)
2.02 kell 8.35 – 16.34 matk kõigile huvilistele algusega EKA eest
HANSALITE
Avamine neljapäeval, 24.jaanuaril kell 18.00 Taani Kuninga Aias
Tallinna Valgusfestival jätkab valgusskulptuuridega linnaruumis pimedaimal aastaajal, seekordseteks külalisteks kunsntikud nii Eestist kui Portugalist, Soomest kui Prantsusmaalt.
Asukoht: Pikk ja Lühike Jalg, Taani Kuninga Aed, Kultuurikatel
MOOV
Pikad tänavad lühikeste juttude tarvis lubab avalikku ruumi paigutatud narratiividel kõnetada tänaval möödujaid. Idee esimene teostus leiab aset Pikas ja Lühikeses Jalas, kahel tänaval, mis on saanud Tallinna võrdkujuks. Kaks vastandlikku, piire ületavat klassi – kunstnikud ja kurjategijad – toovad meieni loo armastusest ja surmast.
Pedro Cabral Santo
Poeaknale installeeritud teos on austusavaldus ameerika luuletajatele Adrienne Richile, Bob Kaufmanile, Amiri Baraka Ka’bale ja T.S. Elliotile. Neid kõiki ühendab võime luua tajutihedaid õhustikke ja pöörata tähelepanu sotsiaalsele mõõtmele, tuues nähtavale ebaõigluse, vaesuse ja väljaheidetuse. Valgus, värv ja heli puudumise idee sai alguse 2004, teose esmakordne esitlus leidis aset Luzboa biennaalil 2006. Teos toob linnakeskkonda dünaamilist valgust, kuvades luuletajate värsiread värvilistele varbadele, kuid teeb seda hääletult – ainult värv, valgus ja luule.
Catherine Garrett
Kuugümnastika Kes ei ole kunagi unistanud kuule minekust?
Käesolev installatsioon – moonutus ruumis, lõhe reaalsuses – vahendab poeetilist liikumist ruumis, luues otseühenduse kuuga. Seisame kujutletava maailma künnisel, kuid kuhu see meid viib? Kutse kujutletavale teekonnale tekitab külastajates peapööritust.
Selja Raudas
Ema pisarad
Lacrime di Madre, “Ema pisarad”, põhineb ühel kunstiajaloo tuntuimal metafooril. Päevasel ajal on töö läbipaistev eeterlik illusioon, mille intensiivsus kasvab hämariku saabudes ja ühendab end linnakeskonna tuledevõrku. Töö osutab meie kannatustele, mida peame taluma üksikindiviidina rahvamassi seas. Meie elu koosneb vastuoludest, mis muudavad meid üksikisikutena ja seega ka ühiskonna masinavärgi osana. Isiklike piiride kogemine ja surmaga silmitsi seismine on võimsad muutused meie elus. Kuid vaatamata pisaratele on Madonna nägu lohutav ja kaunis.
Hendrik Hansen ja Andres Lill (skulptorid)
Teemu Nurmelin (valguskunstnik)
Neitsi ja torn / Virgin and the Tower
Jääskulptuur ”Neitsi” on inspireeritud Taani kuninga aeda kavandatavast betoonist Neitsi skulptuurist. Jääst Neitsi paigutatakse Neitsitorni lähedusse; kui jääst skulptuur sulab, pannakse tema asemele betoonist skulptuur, toimub ”Neitsi” uuestisünd. Neitsi kuju viitab laiemas kontekstis naisele ja neitsile kui hoidjale ja kaitsjale. Nii nagu müütilise esiema Linda kuju on saanud Rootsi Bastioni sümboliks, nii võiks Neitsi kuju Taani kuninga aias saada Neitsitorni sümboliks. Skulptuuri vahetusse lähedusse jäävale linnmüüri lõigule Tallitorni ja Lühikese Jala Väravatorni vahel paigaldatakse valgusinstallatsioon.
Raoul Kurvitz
Minu sõbratar tuule naeratus
Tuul on nähtamatu. Alati ei pruugi ta läheduses olla, kuid varem või hiljem annab ta oma kohalolekust märku. Ta on tujukas ja etteennustamatu. Tulles võib ta kaasa tuua niihästi rõõmu kui tülinat. Kuid üks on ometi kindel – kunagi ei jäta ta sind. Ja mõnikord ta naeratab.
Liisa Kyronseppa
Peegeldused
Installatsiooni idee on olla suur valgusallikas, liikuv helkur, mis pakuks pimeduses turvatunnet ja oleks kaunis vaadata. Helkuri sees on kümneid ja sadu väikesi prismasid, nii et päikeselistel päevadel toimivad helkurid ka päevasel ajal, luues ümbruskonnas peegeldusi ja valgusspektreid.
Cecile Babiole
Shining Field on heli- ja valguskeskkond, mis tekitab mulje kujuteldava lennujaama ulmelisest tegevusest. Nähtamatu, kuid levinud, kannab ta meie kujutluse inkade maastikujoonistele Nazsca kõrbes või UFOde hoovõturadadeni filmist "Kolmanda astme lähikontaktid". Angaar on mähkunud pimedusse. Põrandat katab LED-lampidest vaip, millest osa reageerib lennuliikluse helidele, teised vilguvad oma mustri järgi. Külastajad liiguvad piki “rippteed” üle näitusplatsi „vaateplatvormini," millelt avaneb vaade luminestseeruvatele valgusmotiividele… heliõhustikele, mida lõhuvad aeg-ajalt elektroonilised maandumised ja õhkutõusud.
Lisainformatsioon www.valgusfestival.ee