Väljakutse esitavad uued kortermajad

Eesti Päevaleht jätkab koos arhitektuuriekspertidega uute korterelamute, eramute ja elurajoonide hindamist. Meie eesmärk on aidata ostjal märgata ka neid aspekte kinnisvara hindamisel, mis libekeelse müügimehe mesijutu varju jäävad. Samuti aidata kinnisvaraarendajatel märgata, millele tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.

Ülo Peil, arhitekt
Toivo Raidmets, sisearhitekt
Ülle Grišakov, maastikuarhitekt
Triin Ojari, arhitektuuriteadlane
Vallo Toomet, Päevalehe ajakirjanik
Aivo Vahemets, Päevalehe ajakirjanik


Veskitammi 11A, 11B, 11C
Arhitektid: Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Villem Tomiste



TRIIN OJARI: Arhitektuuriajaloolasena tundus mulle huvitav juba see keskkond. Seal on näha mitme perioodi elamistüüpe – sovhoosiaegsed ridaelamud, siis 90-ndate algul kohmakatest betoonelementidest tehtud ja Raivo Puusepa projekteeritud ridaelamud ning nendesamade Kosmose arhitektuuribüroo arhitektide projekteeritud rida-elamu Urva tänavas, kes nüüd projekteerisid Veskitammi.
Huvitav on just see, et ei ole tehtud traditsioonilist pikka ridaelamut, vaid on lõhutud eri tükkideks ja loodud selline keskkond. Kaasaja arhitektuuris on hästi olulised kolmemõõtmelised müügipildid. Efektne on see, et kui sinna kohale jõuad, siis oleks 3D pilt äkki nagu reaalsuseks muutnud. Esimesel hetkel ei olegi ta veel nagu arhitektuur, vaid tundubki pildina arvutiekraanil.
Aga käisin seal hiljuti ka ühe Hollandi arhitektuuriajaloolasega ja tema haigutas igavusest. Kui meile tundub see kohutavalt huvitav ja eripärane, siis Hollandis on selliseid värvilisi asumeid päris palju tehtud.
Natukene jäi kripeldama – mis on ilmselt kõigi kinnisvara-arenduste häda –, et eraomandus tarastatakse ja krundid peavad olema piiratud. Iga keskkond luuakse ainult nendele, kes selle kalli raha eest ostnud. Ei ole katkematut maastikku, vaid on loodud aiaga piiritletud territooriumid.
Mis hoone välisilmesse puutub, siis positiivne ja väga trendikas on käsitada välisfassaadi ühtse “nahana”, millega on kaetud ka korstnad, mis Eestis on suhteliselt ebatraditsiooniline.
Terrasside ja ülemiste korruste korterite suhe, et 117 ruutmeetrit korteripinda ja 120 ruutmeetrit terrassi, on ilmselt Eesti uues kinnisvaraarenduses täiesti pretsedenditu – väga efektne ja julge lahendus.
Arendaja jutust jäi kõlama ka see, et kõik uued elanikud on selle väga positiivselt vastu võtnud ja hästi vaimustuses oma majast. Äkki julgustab see ka teisi arendajaid mitte tavapäraste lahenduste kasuks otsustama, vaid ka moodsamat arhitektuuri tellima.

ÜLO PEIL: Mulle tundub, et on õigesti tehtud, et tagumised majad on suhteliselt rahulikud ja see, mis siia tänava äärde jääb, mis on sisuliselt Laagri peatänav, on ülimalt aktiivne, jõuline ja ägeda värviga.
Suhteliselt julge vormilahendus – kõik need kaldpinnad. Esmapilgul võib-olla isegi liiga kirju. Võib eeldada, et nii aasta pärast on see erksas toonis peits tuhmunud ja kõik on muutnud rahulikumaks.

ÜLLE GRIŠAKOV: Välisruumi kujundusest rääkides on muidugi hea, et keegi selle peale üldse mõelnud on. Väga paljud kinnisvaraarendajad ei mõtle või vähemalt ei lase teha seda, mis planeeritud on.
See on minu subjektiivne lähenemine, aga kuna maja on nii rahutu, siis tundus, et välisruumi kujundamisega on natuke üle pakutud. Kindlasti oleks leidnud mooduseid, kuidas platsi liigendada, aga võib-olla mitte nii närvilisel moel.
Ja teine asi, mis natuke häiris, oli see, et kuna majad on pööratud hooviga suure tee poole, siis ainult hekist ei aita. Võib-olla oleks pidanud seda reljeefi sealpool kasutama, et lõigata hooned ära autodest ja suurest tänavast.
Siis pidasin puuduseks seda, et väga palju võimalusi on küll siseruumidest välja pääseda, näiteks rõduuksed, aga sinna ette ei ole ette nähtud mitte midagi peale muru. Mina oleks neid ühendanud, andnud inimestele võimaluse sise- ja välisruumi kasutada. Kui mitte ees, platsi peal, siis vähemalt tagahoovis. Sest kui on nii ahvatlev võimalus välja minna, siis muru üksi on väga ebapraktiline ja kas see üldse seal niimoodi kasvabki.
Puud olid kõik toestamata ja ebaühtlase kvaliteediga. Teine asi olid need toredad suured terrassid. Ka neid oleks võinud modernses joones kujundada näiteks potililledega.
Väga meeldisid pingid, mis olid trepikodade alla tehtud.

TOIVO RAIDMETS: Mis puudutab maju endid ja kogu seda kompleksi, siis mulje on positiivne. Rõõmus, kodune kompleks ja kompositsioon tervikuna on väga hea. Ka see on tore, et aktiivne vormikeel saadakse otsese funktsionaalsuse kattega – ma mõtlen näiteks trepikodasid.
Aga millega ma sugugi rahul ei ole või mis jäi lausa arusaamatuks, oli hooviruumi lahendus. Postidest barjäärseinad torkasid väga silma, nagu ka takkajärele tarkusena tekkinud suhteliselt suvalised valgustid seintel. Seda oleks arhitekt saanud nutikamalt lahendada juba kas sisese või parema valgusti valikuga.
Korter, kus käisime, oli väga sümpaatne. Isiklikult näeksin seal mingisugustki esikutsooni. Väga suur ja asjalik garderoob oli peidetud korteri viimasesse soppi, mis tahes-tahtmata ühe toa läbikäidavaks muudab. Ideaaljuhul oleks ta paremini kättesaadav.
Nõustun Ülle terrassi-ihalusega. Hea meelega lipsaks uksest välja ja kataks oma laua seal, mitte et oleksin, aastaajast sõltuvalt, jalgadega poris. Aknakõrgused olid tiba madalad. Seda, kas päike paistab või mitte, näeb minupikkune inimene seal ainult istudes (Toivo Raidmets on 188 sentimeetrit pikk – toim). Aga majad olid väga toredad.

TRIIN: Maja positiivsus on see, et ta esitab väljakutse: sa pead harjuma asjadega, millega sa võib-olla ei ole harjunud – nagu need puiduga kaetud korstnad ja koridoriseinad.

Plussid ja miinused
+
• positiivne elukeskkond
• integreeritud maastik ja arhitektuur
• avarad korterid, palju erisuguseid korteritüüpe
• suured rõdud
• vahvad istepingid õues
• sümpaatsed trepikojad
• moodne ja värske elamugrupp, mis on küll teises võtmes, aga täiendab olemasolevat väljakujunenud kvartalit
• julge arhitektoonika mõjub värskendavalt kogu Laagri asulale
• atraktiivne arhitektuur
–
• tekkinud tarastatud keskkond takistab “suhtlemist” naaberridaelamutega
• läbikäidava elutoaga korteriplaan
• haljastus ei lähtu välisruumi funktsioonidest, puuduvad terrassid
• suhteliselt eklektiline, pole privaatsust ega oma tsooni, kui rõduuksest välja minna
• koledad välisvalgustid
• vaieldav on värvilise puidu tung esikutsooni
• ebameeldivalt madalad aknad ja nende ees eksponeeritud radiaator
• suvaline ümbrus
• kaugus


Vanemuise 42
Arhitekt: Andres Põime

ÜLLE: See on nendest majadest, kus me üldse käinud oleme, esimene, kus mul tekib tunne, et ma mõtleks sinna korteri ostmisele. Aga siin on minu rida (maastikuarhitektuur – toim) jälle täiesti lahendamata jäänud. Selle maja juures oleks saanud seda väga hästi teha – suured terrassid, mida oleks saanud väärtustada, tagumine suur hoov. Üheksale inimesele annaks selle ju väga ilusti kujundada – ma ei ütle, et koduaiaks, vaid toimetamiseks. Mitte ainult aknast vaatamiseks. See, mis nad lubasid veel teha, oli formaalsus.
Sest sinna oleks kulissi tarvis, vaated naabermajade poole olid kaunis hullud. Samas häiris mind ka eesmine sisse-käik – liiga kitsas tee, äärekivid veel ääres. Sõnaga, haljastuse osa ei innustanud ja seda annaks paremini teha.
Aga muu, kuigi see ei ole hästi minu rida, aga isiklikult mõtlen, et sobis.

TRIIN: Korterid mõjusid positiivselt – suured, avarad. Miinus, mis nii maja välisarhitektuurilt kui ka korterite planeeringult silma torkas, oli võib-olla see, et nad olid endasse sulgunud ja polnud seostatud väliskeskkonnaga. Igale korterile ettenähtud väike rõduke oli naeruväärne. Kahelt poolt puitsirmidega piiratuna näis see kaunis ahistav ja väike. Seal oleks võinud olla parem lahendus.
Vannitoa asukoht tekitas ka küsimusi. Oli kuidagi ebamugavalt välisukse kõrval, oleks võinud nii eksklusiivse korteri puhul paremini lahendatud olla.
Ja häiris maja tõstmine kõrge sokli peale. Mis tekitas tunde, et maja on kui eraldiseisev monument keset maastikku. Kuna garaaži oli süvistatud, siis oleks võinud seda kas natukene rohkem süvistada või garaaž madalam teha.
Positiivsed olid puidust aknaraamid. Ühest küljest oli kasutatud väärikaid materjale, aga teisest küljest jätsid juhusliku mulje peasissekäigu varikatuse tsingitud ja lõpetamata detailid.
Korterites oli positiivne loobumine traditsioonilistest koledatest radiaatorikobakatest suurte akende ees, kasutatud oli vesipõrandakütet. Väliskujunduses häiris veel liigne kammitsetus sümmeetriast ja välisest kompositsioonist, mis siseruumis tekitasid need püstised kitsad aknad, mis ei olnud millegagi põhjendatud ja lõhkusid asjata seinapinda.

ÜLO: Põhimõtteliselt olen eelkõnelejatega ühel meelel. Vägagi sümpaatne maja, mis on ühtpidi suhteliselt moodne, teistpidi suhteliselt hillitsetud ja sulandub väga hästi keskkonda. Igal korteril on oma tiib ja oleks just nagu ka oma aadress, kui maja väljast vaadata.
Trepikoda on kontorlik ja kõle. Korterid iseenesest on väga head, eriti see, et ostjal on võimalus planeerida, mida ta soovib. Akende rütm on arhitekti spetsiifiline käekiri, see on Põime kaubamärk ja võib ju täitsa selline olla.
Võib-olla ühineks ma ka selle arvamusega, et soklikorruse garaa? on natukene priiskamine ja seetõttu tuli hooviruumis soklikorruse maht maast liiga palju välja. Oleks ta paarkümmend sentimeetrit madalam olnud või maja paarkümmend sentimeetrit madalamale “istutatud”, siis oleks ta ka keskkonda paremini sobinud.
Aga sümpaatne ja väga hea on puidukasutus fassaadil – küllaltki selgelt on ühel fassaadipinnal valge krohv, teisel peitsitud laudis. Väga kena.

TOIVO: Väärikas ja rahumeelne kodune maja. Sellesse üldsituatsiooni sobis ka päris hästi, puidukasutus oli sümpaatne. Tore ehituskvaliteet ja hea võimalus enda korter ise välja arendada.
Mulle jäi arusaamatuks garaažipealse terrassi kasutamata jätmine esimesel korrusel. Võimalus on küll nelja akna kaudu välja ronida. See oleks võinud toimida esimese korruse korterite suurepärase lisana. Ja üleüldse sealt edasi aeda pääsemine. See oli mõistetamatu.
Aga rahumeelne ja väärikas lahendus. Kui trepikodadest rääkida, siis võib-olla oli üldmulje natuke kuri paksude rauduste koos metallise trepipiirde tõttu. Oleks tahtnud midagi soojemat näha.

Plussid ja miinused
+
• keskkonda väärtustav, soliidse vormi- ja materjalikäsitlusega arhitektuur, ei karga silma ega jää ka märkamatuks
• T-kujuline põhiplaan tagab suuruselt ja planeeringult identsetele korteritele igas tiivas oma privaatsuse
• sobib hästi Nõmme miljöösse
• vähe kortereid
• hea aknapinna proportsioon
• sümpaatne krohvi ja tumeda puidu kooskasutus
• ainult välised kandeseinad jätavad korteri planeeringul vabad käed
• maja oleks esmapilgul nagu ammu selles kvartalis eksisteerinud
• rahumeelne ümbrus, maja enese väärikas hoiak
–
• aiapoolse fassaadi vähene seotus looduskeskkonnaga
• korteri rõdu on väiksuse tõttu ebapraktiline
• kinniolek ranges arhitektuurses kompositsioonis ja sümmeetrias
• traditsiooniline korteriplaan läbikäidava elutoa ja mõneti ebamugavalt välisukse kõrval paikneva vannitoaga
• liigpidulik ja kontorilaadne trepikoda
• hoovi terviklikkust häirivad kõrge sokkel ja seetõttu ka massiivsed terrassid
• aiaruum lahendamata
• mõttetud, akende kaudu kasutatavad terrassid


Sõpruse pst 9
Arhitekt: Tõnu Laigu



TOIVO: Väga sümpaatne ettevõtmine. Välisfassaad oma selguse ja värvikasutusega on julge ja kannab selle maja suhteliselt suvalises situatsioonis selgelt kaardile. Üleüldse on pretsedendina väga tore sisehoovi lahendus. Seda enam, et maja asub keskkonnas, kus väljapoole oma tsooni tekitamine on pea võimatu.
Selleks on suurepärane võimalus nüüd sisehoovis, aga kahju, et arhitekt ei ole põhjaplaneeringus hoovile andnud mingisuguseidki vihjeid, mis sellega peale hakata, kuidas inimesed saaksid siis loominguliselt edasi minna.
Samuti on veidi arusaamatu välise värvirõõmu kadumine sisehoovis. Seal oleks teda võib-olla rohkemgi tarvis olnud, et tekiks situatsioonist johtuv lõunamaine kirevus, mis oleks siinsele hoovile sümptomaatiline olnud. Eestlane ei kipu ise sinna lõbusaid vaipu välja riputama. Väike dissonants oli sisemise ja välimise suhtumise vahel.
Aga pretsedendina tipp-topp.

ÜLO: Pretsedendina on avatud siseõuega hoone meie keskkonnas suhteliselt uudne. Nagu majaelanikult kuulsime, klimaatilisi probleeme ei ole, täitsa rahulikult võib ju siis sihuke olla.
Maja olen ma väljastpoolt korduvalt vaadanud ja ta on mulle alati hea mulje jätnud. Suhteliselt lihtsate vahenditega – värviliste rõduplaatidega – on värske ilme saavutatud. Kahjuks siseõue vanaroosa värvilahendus tundub natuke võõras. Arhitekt oleks võinud ehk natuke rohkem tegelda sisehoovi planeerimisega. Praegu oli näha: kui projektis pole midagi välja pakutud, ega ühistu ei oska sellega midagi ette võtta.
Mõnes mõttes on ta teistsugune kui trepikojaga majad. On välisuks ja sellest astud nagu oma maailma, sisuliselt on ukse taga tänavaruum.
Kontseptsioonina oli kihvt ja väljast oli väga uhke, aga siseõuele ei taha maksimumpunkte anda. Korterite kooslus ja hinnaklass on täiesti normaalne. Garaažilahendus oleks võinud ehk läbimõeldum olla. Parkla on küll suletud, tänavakivi on maas, aga samas pole veeäravoolutorusid tehtud.

TRIIN: Kui Veskitammi majad meenutasid trendikat arvutipilti, siis see maja tõi meelde Inglise politseifilmid, kus selletaolistes elamutes otsitakse koertega kortereid läbi ja paljulapselised neegrimammad käravad rõdude peal.
Ta oli täiesti pretsedenditult Briti riiklikku elamuehitust meenutav hoonetüüp. Selliste hoonete idee on ümber keskse õue tekitada sotsiaalselt kontrollitav ruum – astud õue ja tead, kes on kodus, mis naaber teeb, mis ta õhtul teeb. Eriti veel see, et koju pääsed “läbi” teiste naabrite – ikka ju heidad koju minnes pilgu kas hoovi peale või naabri tuppa.
Selles mõttes on see hästi teistsugune elamisviis. Aga kas eestlasele omane, see on väljakutse. Ma ise kardan, et ta ei hakka sellisena tööle ja mõjub hoopis ahistavalt. Seda enam, et detailid ja materjalid ei olnud mitte just kõrgemast klassist. Keskkond võib lõpuks mõjuda odava ja ebakvaliteetsena.

ÜLLE: Minu rida puudutab samuti eelkõige sisehoov. Kui see juba tehtud on. Ma ei oleks mingil juhul nii palju punast kivi pannud. Iseenesest ei olnud liikumissuunad nii ristuvad, et keskele ei võinuks ka midagi rohelist panna – näiteks muruplatsi. Või üldse sotsiaalselt teistmoodi organiseerida, nagu nendest pinkidest juttu oli. Minu meelest oli ta liiga kivine.
Mulle meeldis, et nad suutsid juuresolevad garaa?id palkseinaga ära peita. See on päris tore, muidu selle peale ehk isegi ei mõelda. Sisemine õu meenutas pigem vanglat. Materjalid ei olnud väljapeetud. Mulle endale see pesubetoonist asi ei meeldinud, sinna ei olnud lihtsalt investeeritud, natukene mage.

Plussid ja miinused
+
• siseaatriumiga galeriimajana Eesti kortermajade arhitektuuris uudne lahendus
• siseõu rõhutab kokkukuuluvust ja sotsiaalset kontrolli
• maja väikekorteritele ise-enesest sobiv skeem (üksikud ja lasteta paarid)
• intrigeerivad välisfassaadid
• välisarhitektuur sundimatu ja efektne – a?uursed rõdud värvilise esipaneeliga
• mingi seletamatu euroopalikkuse hõng
• ilmne ökonoomika köetavate ühispindade arvelt
• omanäoline elamisviis
–
• robustsed ja halva kvaliteediga detailid (galeriikonstruktsioonid jms)
• siseõu ei toimi õdusa ühisõuena
• pime trepialune tsoon pole turvaline
• väga “õhukestele” korteritele raske leida head planeeringuskeemi
• siseõu lõpuni kujundamata
• pretensioonikas värvilahendus siseõues: roosa + hall + naturaalne männipuit.
• trepipiirete halb kvaliteet – selge rooste ühe aastaga

Loe: epl.31.03.2004