Värsked arhitektuuridiplomid Viinist II

Sirbi suvepuhkuse eel ilmus ajalehes tavapärane ülevaade värsketest kohalikest arhitektuurimagistritest.1 Arhitektuuridiplomeid on Eesti üliõpilased tänavu saanud aga väljaspool Eestitki. Sellega seoses võtamegi ära rääkida äsja Viini rakenduskunsti ülikoolis, s.o Universität für Angewandte Kunst Wien’is, parima võimaliku hindega arhitektiks diplomeeritud Larissa Kondina ning Siim Tuksami loo, mille kõrval väärib kirjeldamist ka Greg Lynni stuudio taust. Ühtlasi on lugu omamoodi jätk möödunud aastal Sirbis ilmunud artiklile Hani Rashidi stuudio lõpetanutest Sille Pihlakust ja Johan Talist. Ilmselt ei ole see lugu ka viimane, sest seitsmele Viinis välja koolitatud eestlasele lisandub järelkasvu igal aastal.

Mandri-Euroopa esimese tarbekunstimuuseumi külje alla loodud Viini rakenduskunsti ülikooli on arhitekte koolitatud ligikaudu 150 aastat. Pakkudes lisaks meistriklassidel põhinevale praktilisele väljaõppele muuseumi toel ka laiapõhjalist teoreetilist haridust, oli kool algusaegadel kunsti ja käsitööd au sees hoides industriaalrevolutsioonile omamoodi vastumeetmeks. Ajalooliste stiilide põhjalikust tundmisest kasvas aga välja soov oma aja kontekstis tegutseda – kool oli juugendi juurutaja Austrias ning sellest peale on seal esindatud moodsat mõtlemist arhitektuurikultuuris.2 Suured nimed ning tulevikku vaatav arhitektiõpe ei ole üksnes uue aja nähtus. Otto Wagneri, Josef Hoffmanni, Hans Holleinini, Wilhelm Holzbaueri, Wolf D. Prixi ja teiste oma aja kriitilisemate ruumist mõtlejate juhtimisel on seal arhitektuurikultuuri defineeritud juba terve möödunud sajandi vältel. Sajandi lõpuks sai selline teguviis ka rahvusvahelise mõõtme. Nimelt hakkas kool sajandivahetuse eel aktiivselt haridust brändima ning kutsus meistriklassidest välja kasvanud stuudioid juhatama vastavate alade rahvusvaheliselt tunnustatud esindajad. Arhitektuuriinstituudis said endale seeläbi üksteise järel oma stuudiod Zaha Hadid, Greg Lynn ning Hani Rashid, kes mõtestavad tänapäeva arhitektuuri digitaalse kultuuri osana. Infotehnoloogiast läbi põimunud vormiotsingud ja tööstuslikud fabritseerimisviisid on käsitöö kultusest üle kasvanud.

Greg Lynni stuudio

Sellele koolile omaselt toimib Lynni stuudio niinimetatud vertikaalse õppesüsteemina, kus stuudiosiseselt kursusi ei eristata. Stuudio on organiseeritud erineva staažiga üliõpilastest moodustatud töörühmadeks, mis töötavad kõik sama ülesande kallal. Sellest moodustub omamoodi nn loovtihedus, kus igal üliõpilasel on stuudios täita oma roll. Semestri käigus õpitaksegi põhiliselt üksteiselt ja mitte juhendajatelt. Stuudio assistentidega kohtutakse kaks korda nädalas, Greg Lynni endaga kolmel suurel ülevaatusel. Horisontaalse õppesüsteemiga koolides vahetuvad juhendajad üldiselt igal semestril ja kuivõrd ühe semestri pikkune juhendamisprotsess on sageli ainus kontakt õppejõu ja üliõpilaste vahel, püüavad juhendajad kogu oma ideoloogia selle aja vältel üliõpilastele edasi anda. Selle omandamiseks tuleb ühtmoodi detailselt läbi lahendada kõik arhitektuuriprojekti osad. Lynn suunab stuudio juhatajana oma üliõpilasi aga terve nende koolitee vältel ning saab sellega seoses võtta endale vabaduse keskenduda stuudios igal semestril erinevale arhitektuuri algelemendile, olgu selleks siis möödunud aastate näitel post, põrand, hoonekest vms. Selline õppekorraldus võimaldab teemadega süvitsi minna ning nende kasutusvõimalused uue aja vajaduste ning tehnoloogiate toel ümber mõtestada. Et luua nüüdis­arhitektuuri, peame mõistma tänapäeva nähtusi, mis on osa meie enese elu popkultuurist.

Igal semestril on Lynni stuudios käsil erinev arhitektuuriproblemaatika, mis on enamasti seotud Lynni enda vastava uurimistööga. Diplomitöö eel on lubatud enese ettevalmistamiseks semestriprojekt üksi läbi viia. See tehakse aga ülejäänud stuudioga samal teemal ning nii on ka neist projektidest välja kasvavate diplomi­tööde rõhuasetus üldiselt vastavuses Lynni uurimisvaldkondadega. Näiteks Larissa Kondina lõputöös on seos „Massilise liikumise” („Massive Movement”) teemaga robootikale orienteeritud semestriprojektiga väga selgelt loetav. Kui kooli arhitektuuriosakonnas on voolujooneliste pindade toel juba aastaid liikumise kaudseid väljundeid uuritud, siis Lynni stuudios on päevakorras ka liikumise reaalsed ilmingud arhitektuuris. Üliõpilased modelleerivad oma projekte animeerimistarkvara abil, mis pole mõeldud otseselt arhitektuuri vormiloomeks (seda pole aga ka arhitektuuribüroodes kõige laiemalt levinud CAD-CAM3 joonestustehnoloogiad, mis on omal ajal üle võetud õhusõidukite projekteerimisest). See suunab üliõpilased arvutikasutust kriitiliselt mõtestama. Masina kaasamisel ruumi loomise protsessi on mõtet ainult siis, kui seda osatakse teha teadlikult ning sellepõhised vormiotsingud on autori visiooni teenistuses, mitte vastupidi. Kui arvutit ei kasutata üksnes tuttavate tööprotsesside automatiseerimiseks, vaid parameetritel põhinevate variatsioonide genereerimiseks, on looja ja loodava vahel hulga keerulisem tasakaalu hoida. Kui osata otse masinate keeles rääkida, siis saab disainiprotsessi täielikult eesmärgile pühendada: vaheetapp, kus disain on tootmise teenistuses, kaob ära. Projekte saab välja töötada ning ellu viia nii, et visandi värskus jääb alles. Iga projektiga otsitakse taas vastust küsimusele, kuidas disainida tänapäeva kasutajale, nüüdisaegselt.

Lõputöö teema esimesele arutelule minnes pakub Lynni stuudio diplomand välja kolm ülesandepüstitust, mis hõlmavad nii asukohta, ruumiprogrammi kui ka laiemat arhitektuuritemaatikat, mida reformitakse. Lõplik teema valitakse koos stuudio juhendajaga. Tavaks on, et lõputöödes üritatakse siduda kõik aastate jooksul stuudios omandatud teadmised, nii et stuudio ideoloogia on projektis äratuntav. Diplomitööd tehakse üldiselt ühemeheansambli põhimõttel, kuid viimastel nädalatel enne kaitsmist on tegu pigem osava dirigeerimisega, kus terve stuudio jõud maksimaalselt mängu pannakse. Diplomiabist (diplomahelp) on kujunenud omaette termin – diplomitööde kõrge tase ei ole mitte üksnes professionaalide ringkonda siseneva autori, vaid iga stuudioliikme hingeasi.

Siim Tuksami „DimSum”

Siim Tuksam reformis oma lõputöös „DimSum” restorani tüpoloogiat. Ta koondas ühte hoonesse ühe peakoka käe alla erinevad einestamisviisid tänavatoitlustusest kokaga ühise laua taga nauditava gurmeetoiduni. Hoone paikneb gurmeeparadiisiks tituleeritud Hongkongis, projekteerimisbüroo Foster + Partnersi4 kavandatava Lääne-Kowlooni kultuurilinnaku keskmes ning sinna pääseb nii merelt kui mandrilt. Tegemist on multirestoraniga, mis mahutab tuhatkond inimest. Tavapäraselt on seda tüüpi toitlustusasutused lahendatud nn toiduõuedena (food courts), kus restoranid on koondatud küll ühe katuse alla, kuid kaubanduskeskuse ülesehitusele omaselt räägib igaüks neist oma arhitektuurikeelt. Tuksami eesmärgik oli luua eklektilise puntra asemel tervik, kus restoranipindadel on küll teineteisest sõltumatu õhtustik, kuid kogu objekt on ühtse identiteediga.

Erinevad restorani tüübid on organiseeritud spiraalselt ümber monoliitse köögimahu, paiknedes ühe jätkuva pinna peal. Pind koosneb tsoonidest, kus avanevad vaated Hongkongi linnasiluetile ja einestusala tüübist olenevalt ka köökidesse: gurmaan saab veenduda, et kala on värske ning kokad tasemel, söögi ettevalmistamisest saab vaatemäng. Tuksami projektis on restoranipinnad ühes katkematus ruumis, mida liigendavad astmed, pandused ja piirded. Nende abil struktureeritakse ruum nii, et eri tüüpi restoranipinnad küll järgnevad üksteisele, ent annavad võimaluse luua just sellele kohale vajaliku atmosfääri. Plaani ülesehitust toetab hoone konstruktiivne loogika: kandva struktuuri sammutihedus ning korruse kõrgus varieeruvad vastavalt restorani tüübile. Hoone on konstrueeritud raudbetooni pioneeri Pierre Luigi Nervi printsiipe edasi arendades: hoone tuumast konsoolselt välja ulatuvaid põrandaid kannavad epüüride põhjal disainitud elegantsed ruumilised laekonstruktsioonid.

Zaha Hadid tõi hindamiskomisjoni esinaisena kriitiliselt välja asjaolu, et kuna on püütud vältida kommertslikule multifunktsionaalsele hoonele omast arhitektuurikeelt, kus iga ruum räägib oma lugu, on „DimSum” ruumiliselt liialt ühetaoline. Ta pakkus, et seda saanuks parandada julgemate žestidega interjööris. Hoone puhul, mis allub sedavõrd süsteemsele üles­ehitusele, tuleks sekundaarsete strateegiate väiksemaskaalaline kaasamine ainult kasuks. Üks semester on selleks kõigeks aga võrdlemisi üürike aeg ning kõige suuremaks väljakutseks osutubki mitte detailidesse kinni jääda, vaid visionäärina üldistusi teha. Töö hindamisel jäid kõlama Brett Steele’i kiidusõnad selle kohta, kui virtuoosselt on Siim Tuksam sidunud hoone osad linlike ruumisuhetega terviksüsteemiks. Ta rõhutas, et Tuksami tehnilised oskused väljenduvad keeruka konstruktiivse lahenduse ja hoone disaini integreerimisel, kuivõrd köögimaht on maja tuumikuna projekti ainus tugipost.

Larissa Kondina „Tsirkus” („Цирк”)

Larissa Kondina lõputööks oli robootiline „Tsirkus”, asukohaks võimsate tsirkusetraditsioonidega Moskva. Autori eesmärk oli kasutada ära tsirkuses peituvat sündmust, tuua laval toimuv arhitektuuri. Tsirkuseetendus on ruumiliselt üks nõudlikumaid vaatemänge: laval toimetavad nii inimesed ja loomad kui masinad, kasutatakse nii tuld ja vett kui ka kemikaale. Tsirkuse tüpoloogilist arengut on kammitsenud kontsentriline plaanilahendus, sest vajatakse universaalset ruumi, kus kogu tegevus mahub ühele lavale, mis sobib nii loomaaiaks kui tantsuetenduseks. Kondina on loonud oma projektis iga tegevuse tarbeks omaette lava, mis võimaldab seejuures ühtlasi ka suurejoonelisemaid trikke – mootorrattur saab nüüd hüppeks ka hoogu võtta … Selleks, et kõik lavad oleksid publikule vaadeldavad, on vaja liikuvate tribüünide süsteemi. Sellega on muudetud traditsioonilist publiku ja esineja suhet. Kondina loodud tsirkuses vahetavad tribüünid vastavalt atraktsiooni toimumispaigale positsiooni – sündmusruum laieneb lavalt publikusse.

Magistritöö väljakutseks ongi liikuvad ruumi­elemendid. Need on olnud arhitektuuritüpoloogiate kujunemise ajaloos alati märgilisel kohal. Lifti leiutamine tõi kaasa kõrghoonete leviku, eskalaator leiutati küll metroo tarbeks, ent osutus hiljem oluliseks kaubanduskeskuste arengus. Kondina pole kasutanud oma projektis aga standardseid liikuvaid elemente, vaid on projekteerinud need vene kunstniku Aleksandr Rodtšenko kineetiliste struktuuride põhimõtteid järgides. Siinjuures on sümpaatne Moskvas vene konstruktivismi ideede edasiarendamine. Struktuur põhineb ringipõhistel mehhanismidel, mis liiguvad üksteise sees ja lasevad tribüünidel ruumis erinevaid asendeid võtta. Kuivõrd pärast Wolf Prixi lahkumist on kooli arhitektuuriinstituudi dekaaniks Klaus Bollinger, kelle büroos on valminud insenerilahendused majadele nagu näiteks Rolexi õppekeskus Lausanne’is, siis ei ole küsimärgi all see, kas näiliselt võimatu võiks kunagi olla võimalik, vaid mil moel see kohe võimalikuks teha.

Kondina töö tuum peitub keerukas ring­liikumises, kandvatel siinidel liikuvate tribüünide ning valgustust kontrolli all hoidvate tiibade omavahelises suhtes. Liikumise vaatemäng on nähtav nii hoone fuajeest, restoranist kui linnatänavalt. Nii kannab selle hoone arhitektuur tsirkuse mõtet linnaruumis – arhitektuuriakrobaatika Moskva jõe ääres. Töö hindamisel vallandus arutelu, kas liikumine hoone sees ei võiks väljenduda ka eksterjööris. Anti ka märku, et projekti esitlus pole lõpuni projektis kirjeldatud eesmärkide teenistuses: ruum pakub võimalusi uut laadi trikkide esilekerkimiseks, kuid projekti illustreerivad harjumuspärased atraktsioonid. Diskussioon lõppes aga hindamiskomisjoni tõdemusega, et tegelikult saabki Kondina projekti puhul kritiseerida vaid tehnilisi detaile, sest hoone ruumiline ülesehitus on õnnestunud laitmatult.

Vastsed lõpetanud Siim Tuksam ja Larissa Kondina on oma lõputöös Greg Lynni stuudio mõttemaailma õnnestunult edasi kandnud. Näha on läbilahendatud õppeülesannete mõju. Tuksami töös on tuntav postide ning korruste ümbermõtestamise temaatika ning Kondina lõputöös juba eespool mainitud seos selle aasta peateema ehk robootikaga. Need tööd on oma aja sümbolid, stuudio vaimu kandjad, mis arendavad edasi ja kontekstualiseerivad varasemaid õppeülesandeid – nanos gigantium humeris insidentes5 – ning autorid on seadnud sealt oma sammud juba edasi, tundmatusse. Geeniusarhitekti müüt hakkab otsa saama, tänapäeva helged pead suudavad õppida ning koostööd teha, originaalsusiha tuleb professionaalsuse järel. Sigari suitsetamine esireas ei iseloomusta enam tipparhitekte. Siim Tuksam tegutseb endiselt Viinis, kus toimetab ühtlasi tuleva aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kallal. Larissa Kondina on kuuldavasti lõpetamise järel Viinis asjad kokku pakkinud ning tagasi Eestis – projektid algavad sügisel pärast puhkust!

1   Peeter Pere, 2013. aasta arhitektuuridiplomid. – Sirp 21. VI 2013.

2   http://www.dieangewandte.at/jart/prj3/angewandte/main.jart?rel=en&content-id=1229508255651&reserve-mode=active

3   Arvutustehnoloogia-põhine disain ja tootmine (Computer-Aided Design, Computer-Aided Manufacturing).

4   http://www.fosterandpartners.com.

5   Ladina keeles seistes hiiglaste õlgadel.