Veel parem kui lihtsalt arhitekt

Tehnikaülikooli Tallinna kolledži maastikuarhitektuuri soolaleivakonverents.

15. mail oli Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžis (TTÜTK) soolaleivakonverentsi-nimeline arutelu, mille eesmärk oli analüüsida maastikuarhitektuuri olukorda Eestis, avada probleemistik ja võimalikud huvide konfliktid. Peale selle oli kavas arutada avatava maastikuarhitektuuri magistriõppekava sisu ja vastavust nii praegustele kui tuleviku vajadustele, kuna õppekava saab olla tugev vaid siis, kui see on välja töötatud koostöös teiste maastiku-, ruumi- ja pärandiekspertidega. Ei ole viisakas ega vajalik, et õppekavad valmivad hämarates tagatubades, selle protsessi käigus tehtavad otsused ei tohiks olla kantud ühe kitsa ringi huvidest.
Oma seisukohti väljendasid ruumi­spetsialistid, kes esindasid kas ülikooli, erialaliidu, ministeeriumi või ettevõtja vaatenurka, kuid muidugi ka isiklikku arvamust, mis tegi kogu sündmuse eriti soojaks ja toetavaks – kokku olid ju kogunenud inimesed, kes nii maastikuarhitektuurist kui meie ruumikvaliteedist ja maastike seisukorrast väga hoolivad. Küll aga tõestasid nii ettekanded kui nendele järgnenud emotsionaalsed arutelud, et ühiste eesmärkide kõrval on mängus ka märksa tumedamad tunded, alaväärsuskompleksist kadeduse ja ülbuseni välja. Olukorras, kus ruumierialad terve perekonnana peaksid moodustama ühtse rinde, et avalikud institutsioonid nii seaduste loojaina kui tellijatena ruumi rohkem väärtustaksid, ei ole omavahelisest kemplemisest suuremate eesmärkide saavutamisel kasu. Pigem devalveeruvad esimesena kõige konfliktirikkamad erialad ja kisuvad koos endaga alla ka seonduvate erialade maine. Milles seisnevad siis peamised kitsaskohad? Alustame esimese asjana võõrustajast ehk TTÜTKst.

Stuudiopõhine õppeformaat

Maastikuarhitektuuri õppekava on TTÜTKs olnud napilt kaks aastat. Selle ajaga on jõutud ajakohastada maastikuarhitektuuri õppekava nii, et see vastaks peale maastikuarhitektuuri kutsestandardi ja IFLA* nõuete ka tööturu vajadustele ja tänapäevase maastikuarhitektuuriõppe akadeemilisele formaadile. See omakorda tähendab peaasjalikult seda, et põhiosa õppekavast moodustavad suuremad stuudioprojektid, mis lubavad õpilastel tegeleda ühe objekti lahenduseni jõudmiseks vajalike teemadega süvitsi pikema perioodi vältel. Stuudioga samasse semestrisse jäävad väiksemad üldained ja erialaaine on paigutatud stuudioprojekti võimalikult palju toetama. Stuudioprojektil on mitu juhendajat, et selgelt läbi mängida, mida suuremahuliste projektide lahendamine tööelus endast kujutab ja projekteerijalt nõuab. Näiteks ajaloolise pargi rekonstrueerimise stuudio puhul juhendavad seda maastikuarhitekt, muinsuskaitseekspert, dendroloog ja keskkonnakaitsespetsialist. Sama formaati järgime kõigi maastikuarhitektuuri stuudiote puhul ja valime õppejõud ja eksperdid vastavalt teemale ja probleemistikule. Selles vormis loodame jätkata ka magistriõppekavas ja seda juba stuudiotega, mis pakuvad magistritasemel väljakutseid ja erialase spetsialiseerumise võimalusi. Küll aga ei saa Eesti-suguses pisiriigis pakkuda spetsialiseerumisvõimalusi piisavalt laias valikus kursusele, mille keskmine suurus on 20 üliõpilast. Üliõpilasi lihtsalt ei jätku kõikjale. See omakorda tähendab, et korralike temaatiliste stuudiote ja töötubade nimel tuleb teha koostööd teiste seonduvate õppekavadega ja mitte ainult ühe kõrgkooli piires. Ainult nii tekib järelkasv, kes mitte ei tea kõigest natuke, vaid kel on võimalus valitud suunaga ka tõsisemalt edasi minna nii akadeemilises töös kui ka praktikuna. Vastasel juhul jääb haridus käsitöölise tasemele: osatakse nii mõndagi asja kaunilt vormistada, kuid ei looda uusi vorme, väärtusi, meetodeid ja toimimisviise.

Tundub, et Tallinnas ja Põhja-Eestis on maastikuarhitektuuri õppimise võimalust kaua oodatud – Räpina aianduskool, Luua metsanduskool, maaülikool (EMÜ) ning TTÜ Tartu kolledž on teadagi kõik Lõuna-Eestis.

Seotud erialad

Seni pole maastikuarhitektuuri Tallinnas bakalaureusetasemel üldse õppida saanud, magistritasemel oli ainuke koht kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskond, mis pakkus linnamaastike magistriprogrammi ja praegu vaid varianti arhitektuuriõppe raames maastikule spetsialiseeruda. Viimane on hea viis noorte arhitektide silmaklapid eest võtta, et nad ka loodusprotsesse tundma õpiksid. Kui vaadata viimaste aastate tunnustatud maastikuarhitektuuri, on enamik – kui mitte kõik – just arhitektide looming. Mida rohkem EKAs noori arhitekte maastikuarhitektuuri ainetesse süveneb, seda parem kõigile ruumierialadele. Siiski tuleb seoses EKA spetsialiseerumisvõimalusega rõhutada, et sellisel juhul ei ole nende integreeritud õppekava vastavuses IFLA standardiga ega asenda sellisel kujul maastikuarhitektuuriõpet.

TTÜ Tartu kolledži ja EMÜ maastikuarhitektuuriõppe puhul on selge, et sarnase asukoha ja suunitluse tõttu on neil kasutada sisuliselt sama komplekt erialaeksperte. Tallinnas on aga olnud terve kaardivägi erialaeksperte, kes kauguse või muude piirangute tõttu on jäänud ilma akadeemilise funktsioonita.

Noortest maastikuarhitektidest on ilma jäänud ka Tallinna tööturg, kuna õpingute järel on töö leitud ülikoolile ja suhtlusvõrgustikule lähemal. Samuti on Tallinnas maastikuarhitektuuri roll hägustunud ning domineerima on hakanud arhitektuur ning urbanistika. Ometi peaks pealinnas kogu välisruumiga seotud eriala – maastikuarhitektuur – olema sama tugevalt esindatud kui arhitektuur. Tartu ja Tallinna vaheliste suhete silumiseks aga võiks erialaselt käima panna vahetusaastad, et kasu saada teise ülikooli plussidest, õppida tundma kohapealset maastikku ja sõlmida kontakte. Kindlasti on ka TTÜ arhitektuuri ja urbanistika instituudiga kokkupuutepunkte ühiste stuudiote ja töötubade näol, kuid arhitektuuriga liialt ühtesulamise tõttu jääb domineerima loominguline ja disaini pool. Sageli ei osata lugeda maastikku, hinnata selle arengut, valida taimi ja mõelda ka hoolduskuludele. Küll aga on hädavajalik koostöö teiste TTÜ teaduskondadega, et õpetada teemavaldkondi nagu teedeehitus, energiatõhusus, hüdroloogia, jäätmekäitlus ja keskkonnakaitse.

Vastuseks kõigile neile, kes räägivad maastikuarhitektuurist Eestis kui noorest ja õrnast erialast, tuleb öelda, et maastikuarhitektuuriõppe ajalugu sai Tallinnas alguse juba pärast Teist ilmasõda ja on tegelikult päris arvestatava vanuse ja korüfeedega ala, mis ei pea ennast alaväärseks pidama ühegi nurga alt.

Hädasti on aga juurde vaja noori maastikuarhitekte, kes oleksid arhitektidele ja planeerijatele väärikad koostööpartnerid ja näitaksid võrdset – kui mitte paremat – taset ka arhitektuuri- ja visioonivõistlustel. Seni on laiemast haardest kõvasti puudu jäänud. Viimase paarikümne aasta jooksul koolitatud maastikuarhitektide arv jääb 500 kanti, kuid tööandjate sõnul tuleb Tallinnas sobivaid töötajaid ja koostööpartnereid ikka veel tikutulega taga otsida.

Seejuures tunnistasid kõik osalejad, et üks hea maastikuarhitekt peab olema veel parem arhitekt kui lihtsalt arhitekt ja valdama võrdselt ja filigraanselt nii tehnilist, loomingulist kui analüütilist osa. Eriti just seda osa, mis puudutab looduslike protsesside mõistmist ja nõuab igalt healt maastikuarhitektilt topeltharidust: esiteks arhitektuuri ja seejärel keskkonna vallas või vastupidi. Maastikuarhitektid ongi need diplomaadid, kes peavad sajandil, mil kogu loodus on inimtegevusest mõjutatud, kuidagi inimese ja looduse vahel suhteid siluma.

* International Federation of Landscape Architects ehk Rahvusvaheline Maastikuarhitektide Liit, www.iflaonline.org