Veel üks visioon Emajõe kallastest

Eelmisel kevadel koostasin koostöös Martin McLea­­niga visiooni Emajõe kallaste kesklinna piirkonna ümbermõtestamiseks. Tookord väljapakutu on osutunud  küllalt intrigeerivaks, nii et seda on käsitlust väärivaks peetud ka akadeemilistes ringkondades.

Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonna diplomandi Jakob Jõgisuu diplomitöö mõtteteravik on suunatud Tartu kesklinna enne Teist maailmasõda hoonestatud jõeäärsetele kvartalitele.

Linna tihendamist pooldava inimesena ei saa ma tema teemapüstituse suhtes erapoolikuks jääda, aga käsitlus on kahtlemata  asjalik, vastates oma põhilahenduses mitmetele eelmisel kevadel õhku jäänud küsimustele ning pakkudes välja veel ühe tervikliku arengustsenaariumi. Üks pilt ütleb enam kui tuhat sõna ja Jakob Jõgisuu pildid ütlevad mõndagi, viidates mitmetele vajakajäämistele ja probleemidele Tartu kesklinnas ning avades ka uusi perspektiive.

Loodan, et Tartu kesklinna praegu menetletavas üldplaneeringus arutatakse tõsiselt kesklinna tihendamist erinevate ruumiliste stsenaariumide kaudu, kaaludes ka Holmi ja Treffneri pargi taashoonestamise võimalust.

Kust nad tulevad?

Tartu kesklinnas, aga ilmselt ka mujal Eesti linnades on viimase 20 aasta jooksul toimunud kaks vastandlikku arengut – globaliseerumine ja lokaliseerumine.

Globaliseerumise võrdkujuks Tartu linnapildis võtaksin autotranspordi tähtsustamise, autoteede laiendamise ja uute sõiduradade ehitamise, lokaliseerumise näiteks Küüni-Rüütli tänava ning Raekoja platsi reserveerimise ainult jalakäijatele.

Loomulikult on see võrdlus pigem metafoor, sest ka jalakäigualade tekitamises ja selle idee levikus on globaliseerumisel positiivne osa. Tegelikult on ju ka autoliikluse äärmuslik soodustamine linnades näide nihestatud globaliseerumisest, milles meie võtame üle mingi teise aja ja koha kombeid, neid meie transpordivõrgustikku tõlkides, arvestamata saadud õppetunde.

Liigne pühendumine autokesksele maailmale on ohtlik, see käib paratamatult kergliiklejate arvelt, sellise ruumi arvelt, mis toetab ühistegevusi ja aktiivsust ning mitmesuguseid kohtumisi-juhtumisi linnaruumis.

Viimasel ajal on pead tõstmas kogukonnakeskused, vist need kõik on seotud nn aeglase ruumiga. Loodetavasti on kogukonnaseltsidel piisavalt jõudu, et sellise aeglase ruumi mõtet ja eesmärki ühiskonnas ka küllaldaselt propageerida. Jõgisuu pakutud uus Tartu kesklinn on täis aeglast ja natuke veidi kiiremat ruumi, kus on mõnusaid ajaveetmiskohti, juuksuritöökodasid, poode, pubisid ja ööpäev läbi erineva sotsiaalse taustaga linnarahvast.

Hoonestuskava analüüsijad küsisid mult eelmisel aastal korduvalt, kust need inimesed kesklinna tulevad, Tartu ju tegelikult ei kasva. Jõgisuu töö ei vasta otseselt sellele küsimusele, küll aga vastab ta küsimusele, mida linn sellest võidaks, kui need inimesed ja need tegevused siia tuleksid.

Vahemärkusena olgu öeldud, et tean vähemalt kaht protsessi, mis inimeste koondumist kesklinna lähedusse isegi praeguses Tartus soodustaksid.

Esimene on arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Margi poolt mõni aeg tagasi «Vabariigi kodanike» telesaates öeldud elamufondi vananemine ja okupatsioonijärgne kurb statistika, mille järgi uue vabariigi kestel ehitatavad ehitusmahud suutsid vaid hetkeks katta elamufondi amortisatsiooni.

Teine on inimeste suuremad nõuded oma kodule ja see, et kolitakse järjest suurematele pindadele (inimese kohta). Seda tunnistab kas või meie linnu ümbritsevate elamupiirkondade laienemine, mille suhtes jään küll kriitiliseks, sest elumuudatus on suhteliselt kallis nii inimeste endi raha ja aega silmas pidades kui ka ühiskonnale, sest kaasnev autostumine teeb maanteed laiemaks ja vähendab sotsiaalse suhtlemise võimalust, röövides muu hulgas ka aega, mistõttu inimeste sotsiaalne suhtlusvõrgustik muutub determineeritumaks (kodu-töö).

Teisisõnu väheneb juhuse osakaal ja seega võimalus, et kohtume uute inimestega, kellega meil võiksid olla ühised huvid või kes meie maailmapilti täiendaksid. Mis aga saab, kui oma aeda ihalevatele inimestele pakkuda suurepärase vaatega õhtupoolsete terrassidega korterit otse kesklinnas, võimalust grillida ja sõpradega kokku saada kodulähedases pargis? Jõgisuu pakubki sellist võimalust.

Ta tegeleb ta praeguse Holmi ja Treffneri kvartali mastaabi ja ümbritseva linnamustri tunnetamisega peenetundeliselt, tuues välja võimalused, mida see ala endas tuleviku Tartule kätkeb.

Sadamad, sillad, pargid

Viimasel ajal on Facebookis levinud fotod Tartu sõjaeelsete ja praeguste vaadetega. Peab tunnistama, et Jõgisuu pakutud lahendus haakub endisaegsetega märksa paremini kui meie McLeaniga oma visioonis nägime. See ei paista olevat päris lõpuni valmisehitatud linnastruktuur, kindlasti on see aga linnaruum, kus elab palju inimesi, kus on palju avalikku turvalist ruumi ning  selles ruumis on palju sündmusi nii mikro- kui ka makrotasandil.

Märkimist väärivad ettepanekud jõe integreerimiseks linna ellu väikesadamate, spaa ja ka erinevate funktsioonidega ülepuistatud sildade abil.

Bakalaureusetöös taastatakse valikuliselt ajalooline tänavastruktuur ja/või pikendatakse juba kasutatavaid tänavaid jõe äärde ja sildade kaudu ka jõe kohale. Sillad ise nende funktsionaalses olekus ja arhitektuurses vormis on muudetud linnaehituslikeks dominantideks.

Linna tänavailt (Narva mnt, Mäe, Roosi, Hobuse e Treffneri) praegu jõele ja vastaskaldale avanevad vaated avanevad hoopis sildadele, aga sildadelt jõele, linnale ja parkidele. Jõesuunaliste ühenduste loomine ongi üks bakalaureusetöö põhiteese.

Jõeni pikenevate tänavate vahele on tekitatud mitmekesine ja huvitav linnaruum. Kahe uue silla vahele loodud sadam toob vee kvartali südamesse, planeeringuala keskele tekitatud vabama vormiga veekogu mõjub meenutusena minevikust, mil Holmi kvartal oli hoopis Holmi saar.

Mitmekesine ruumiline liigendus annab meeldiva ja põneva ruumi, ainus etteheide sellele on ehk isegi liigne liigendamine, mis mõnevõrra pidurdab alajõe suunas liikuja kiirust.

Loogiliselt ja läbimõeldult on käsitletud olulisemaid linnaehituslikke faktoreid: kõrgem hoonestus on paigutatud Narva maantee poole, madalam jõe äärde. Nii takistatakse liiklusmüra levikut avalikku aeglasse ruumi, avades samas uue linnaosa lõuna- ja õhtupäikesele.

Küll tekitab kõhklusi Vabaduse puiestee äärse pargi hoonestamine. Ühest küljest on ju tore Politseipargi formeerimine nelja hooneseinaga, luues Eestis tavatu klassikalise väljakumotiivi, kuid samas jätab see lahendus pargi ja jõe poolt vaadates lõpetamata mulje, sest väljapakutud hoonetüüpidel tundub olevat esi- ja tagakülg, kuid tagakülg on suunatud jõe poole.

Enam võinuks põhjendada sildade asukohta. Põhjused on ju tegelikult olemas, eriti Roosi tänava sihis, sest selle tänava otsa planeeritakse tulevast ERMi.

Kui nüüd veel laiemalt mõelda, oleks ehk oodanud seisukohta ka teiste kesklinna parkide võimaliku saatuse kohta, sest on needki kunagi olnud hoonestatud tiheda linnakoega.