Veetorn planeerimiskaoses
Piret Looveer, arhitekt
Tarvi Sits, muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor
Artikkel kajastab autorite isiklikku arvamust.
Pärnu Postimees 18.01.2005
Pärnus viimased aastad hõõgunud tornidiskussioon on jõudmas järjekordse murdepunktini. Soovime siinkohal avaldada mõtteid, mis käsitlevad nimetatud teemat senisest veidi laiemal pinnal.
Miljööala
Veetorni kinnistu asub Pärnu linna üldplaneeringu järgi miljööalas ja seda, milline miljöö kõnealuses kandis on, teab vist iga pärnakas. Üldplaneeringusse on see ala kantud eesmärgiga kaitsta ja säilitada olemasolevat miljööd. Nõukogudeaegne tönts tehnorajatis ei arvesta senise miljööga sugugi, kitsas kruntki ei ole moodustatud elamufunktsiooni silmas pidades.
Praegu soovitakse sinna rajada veel matsakamat ehitist, mis mõjub nagu hiigelhunnik õnnetust ülejäänud majade vahel. Põhjuseks sellesama veetorni kõrgus.
Plaanitav ebaproportsionaalne parasiitmaja, mille esimesed korrused jäävad parkimiseks, ei suuda iialgi pakkuda niisama õdusat naabrust kui haljaste õuedega hubased puumajad. Liiati paikneb konkreetne hoone kinnistul nõnda, et varjab Karja tänava äärsete majade eest lõuna- ja õhtupäikese kiired, vähendades oluliselt nende kinnistute omanike arendamisvõimalusi. Seda eriti talvel. Et see nende kinnisvara väärtust ei halvenda, on udujutt.
Hiiliv lasnamäestumine
Kus hakkavad mängima selle maja lapsed? Kas kuskile jääb ruumi, kus perega istuda ja värskes õhus grilliõhtut pidada? Samad küsimused tekivad kõrval paikneva Veetorni 2 korterelamu kohta, mis samuti käitub tüüpilise linnakahjurina. Maja ääristavad vaid parkimiskohad ja tuimad asfaltteed ning hoovi asemel haigutab kiretu parkla. Meeldivat keskkonda õgib kirjutamata inimõigus: “Igaühele auto (või kaks)!” Ainult imekaunist arhitektuurishedöövrist siin ei piisa ja selle kerkimisse meie eriti ei usu.
Sellise planeerimispraktika tulemus on lasnamäestumine, kus samas majas elavad inimesed ei pruugi iial kokku saada, sest kadunud on mõnus õu ja oma koht, kus koos olla. Oma maja tunnet ja püsivaid sotsiaalseid sidemeid ei saagi nõnda tekkida. Aga just need seosed moodustavad väga olulise osa hästi toimiva linna vundamendist.
Pikas perspektiivis muutuvad inimesed aina ükskõiksemaks ja võõranduvad ühiskonnast. Tekib rohkem üksildasi kodanikke, kasvab kuritegevuse, enesetappude ja südameinfarktide arv. Seda põhjustavad vähesest liikumisest ja ületarbimisest põhjustatud stress ning tervisehädad.
Kaootilise tükikaupa planeerimisega soodustatakse niigi kinnise põhjamaalase veres pesitsevat kaamost. Just keskkondlikku ja sotsiaalset kvaliteeti määravate tegurite märgatav halvenemine on olnud Euroopa mitme linnakeskuse taaselustamisprojekti põhjus – eesmärgiga muuta linnad senisest inimlikumaks, kuna inimesed on ummikute, saastatuse ja miljöö halvenemise tõttu massiliselt äärelinnadesse kolinud. Milleks seda korrata Eesti suvepealinnas, kus keskkonna kvaliteet on linna toimimise üks aluseid?
Näiteks Soomes Kuopios on planeerimine tähtis linnavalitsemise instrument, sest miks muidu teeb 90 protsenti planeeringutest linn? Tulemus on see, et planeerimisest tulenev kasu on Kuopio linna peamisi sissetulekuallikaid.
Juriidiline kaardimäng
Nördimust tekitab, et osa olulisi otsuseid võetakse vastu spetsialistide arvamust absoluutselt eirates ja seda teevad inimesed, kellel puudub vastav eriharidus. Mis mõtet on siis üldse spetsialiste harida ja palgata? Linnaplaneerimine on jah avalik protsess, kuid samal ajal akadeemiline distsipliin. Ja avalikkus ei saa asendada linnaarhitekti.
Üritades arendajate musklimängu kümme korda suuremasse pealinna üle kanda, ei imesta me sugugi nende jõulisuse ja kritiseeritud Tallinna SAPA jõuetuse üle linnaplaneeringulisi üldotsuseid vastu võtta. Üks tingib teise ja arendajatel on loomulikult palju rohkem võimalusi otsida seadustest auke ning juriidilist kaardimängu mängida.
Nõnda satuvadki sobimatud majad sobimatutesse kohtadesse, mis omakorda tekitab inimestes pahameelt ja usaldamatust võimuorganite vastu. Siinkohal jääb Pärnu linnavolikogule võimalus Suur-Sepa 13a kinnistu detailplaneeringuga üldplaneeringut muuta, sest kuskile ei ole kirja pandud, et seda peaks tegema kvartali, tänava või mõne muu loogilise linnaehitusliku üksuse tervikliku ümberplaneerimisega. Tulemus on kaos ja üldplaneeringu kui keskse planeerimist suunava dokumendi mõttetus.
Juriidiliste lausete ja grammatikareeglitega mängimisel kipub kaduma jutu üldine mõte. Unustagem siis eetika ja põhimõtted! Tegelik võitja on hoopis see, kellel on trumbina parem advokaat välja käia. Sellise lähenemisega kompromiteeritakse arhitekti ja planeerija elukutset. Sest tänaval küsitakse ikka: kes niisuguse jamaga hakkama sai? Hoolimata tegelikkusest, võib igaüks mõelda: “Arhitekt,” sest õhus heljub ikka veel müüt, et linnaplaneerijad võiksid olla pigem arhitektid kui näiteks maadlejad. Kodanikel pole ju aega juurelda, millised nupuvõtted on arendajad oma unelmate elluviimiseks valinud.
Soov, et Pärnusse kerkiksid senisest kõrgemad majad, on ilmne ja arhitektiteenistusel ei ole selle vastu midagi, kuid arengul peab olema kvaliteet, mis arvestab avalikkuse huve. Praegu piirdub kõik ühe kinnistuga.
Tornidiskussioon on tõstnud esile mitu linnaplaneerimise üldküsimust, mis ei ole aktuaalsed ainult Pärnus. Suur tänu diskussiooni algatajaile! Samal ajal on selge, et surnult sündinud ideede peale on raisatud palju aega, närve ja raha. Mittepoliitilisest avalikust linnaruumist on saanud lühinägelike erahuvide ning poliitilise kemplemise väli. Kaotajaks jääb aga avalikkus ja inimlik linnakeskkond.