VEIKO PEDOSK & VELJO KAASIK: Kas Eesti linnadesse on tekkimas slummid?
Lääne-Euroopa riigid ja Põhjamaad teevad suuri pingutusi, et vältida lõhede süvenemist rikaste ja vaeste linnaosade vahel. Veljo Kaasik ja Veiko Pedosk arutavad, millises suunas liigub Eesti linnakeskkond. Kas ka Eestisse on tekkimas vaeste slummid ja rikaste getod?
Veiko Pedosk, Arco Investeeringute AS-i juhataja
Veljo Kaasik, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor
•• Pedosk: Suures pildis on Eestit kui üksust liigitatud Tallinnaks ja üheks suureks slummiks. Tallinnas slummistumise ohtu ei ole, küll on see risk aga Ida-Virumaal, kus eestlastest elanikkond on vähemuses. Ida-Virumaa ääremaadel, aga ka Paldiskis on kõik slummistumise tunnused olemas. Inimesed rändavad välja, terved kvartalid jäetakse maha. Ida-Virumaal võib siiski täheldada püüet ühiselt probleemidele lahendust leida, ettevõtlust käivitada, inimesi ühendab mure süveneva slummistumise ees.
•• Kaasik: Tallinnas moodustab siiski Lasnamäe teatud ohutsooni. Kui omavalitsuse vigade tõttu ei täitu Lasnamäe eestikeelsete koolide esimesed klassid lastega, vaid likvideeritakse üldse, siis see on selge ohusignaal. Kui Lasnamäe eestikeelsete koolide esimestesse klassidesse pakutakse vaid 5–6 last, siis mida see tähendab? Kas seda, et vanemad on tõmbunud tagasi mõttega: katsume siit põgeneda? Teine halb märk Lasnamäe puhul oleks liiga palju vabu kortereid. Kui mõnda piirkonda tekib liiga palju tühja pinda, siis see viitab ohule, et seda kanti jäetakse maha. Et inimesed püüavad kolida mujale. Ja kui sealsetel elanikel pole võimalust last eestikeelsesse kooli panna, siis tunnevad nad end kui viimased mohikaanlased…
•• Pedosk: Mina ütleksin, et Tallinna paneelelamurajoonides nagu Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel toimub areng positiivses suunas. Selle oluliseks tõukeks oli eraomandi teke, mis on muutnud inimeste suhtumist oma eluruumi ja ümbrusesse. Paneelrajoonide elanikud heakorrastavad maju ja ümbruskonda, seavad üles ühiselu reegleid. Näiteks lasnamäelastele on Lasnamäe kui keskkond armsaks saanud. Elukeskkond, mille areng seiskus 1986. aastal, on oluliselt paranenud, on lisatud valgustust, arendatud kaasaegset infrastruktuuri. Näiteks ka Kopli on muutumas tõeliseks tõmbekeskuseks, perspektiivikaks loodus- ja linnalähedaseks elamispiirkonnaks, slummistumine on selgelt taandumas.
•• Kaasik: Paljudes piirkondades slummistumine tõesti väheneb, taastekib väärikas elu. Kas või näiteks Tartus Karlovas, Tallinnas Kalamajas. Paljud noored pered kolivad stiili mõttes Kalamajja elama. Ja kui sinna koguneb palju noori peresid, siis slummistumine väheneb. Teisalt sõltub see ka sellest, kuidas neid elurajoone avalikkuses promotakse.
•• Pedosk: Mina olen oma igapäevatöös täheldanud, et kui Lasnamäe elanik otsib kaasaegsemat elamispinda, siis otsib ta seda Lasnamäe lähiümbrusest – Piritalt, Meriväljalt. Ta ei koli teise linnaotsa, vaid tuleb lihtsalt mäelt alla. Lasnamäelased on oma varem põlatud elurajooni järgi hakanud pidama oluliseks merevaadet.
•• Kaasik: Mul oli mõne aja eest võimalik käia nn Dublini Lasnamäel, mis oli palju õudsem kui meie paneelrajoonid. Nüüd on otsustatud see lammutada ning asemele tulevad ridaelamud. Kõnealune elurajoon oli lihtsalt nii negatiivse auraga. Kui ühte linnaossa koondub ühiskonna põhjakiht, siis on see ka lastele negatiivne kasvukeskkond. Lapsed kasvavad antikangelaste keskel.
Tallinnas Lasnamäel on siiski palju paremad elutingimused kui selles Dublini linnaosas. Lasnamäelgi elatakse väärikat elu. Ehkki paneelmajade korterid, mis on näiliselt kaasaegsed, on hakitud väga väikesteks pindadeks. Ja homogeenne arhitektuur tekitab alateadlikku masendust. Arhitektuuriliselt ja sotsiaalselt väga ühetaoline keskkond ei tooda erinevusi, dissonantse, mis aitaksid kujundada inimeste kreatiivsust ja intelligentsust.
•• Pedosk: Aga venekeelne elanikkond tahabki elada sellises koosluses, hästi tihedalt koos. Eestlane otsib eraldatust, suuremat pinda, näiteks eramaja. Lasnamäe meeldib aga rahvusest sõltumata neile, kes soovivad anonüümsust.
•• Kaasik: Kuid äkki on see, kui venelased eelistavad Lasnamäed, teatav ohumärk? Et toimumas on mõningane segregatsioon rahvuse pinnal?
Käisin näiteks Haagis vaatamas portugali arhitekti Alvaro Siza loodud elurajooni. See iseenesest ilus piirkond oli rahvastatud peaasjalikult vaid põhja-aafriklastega. Tänavatel valitses tohuvabohu, suur lärm. Kui sisserännanud koonduvad elama ühte piirkonda, kus nad kõigele lisaks elavad ülerahvastatud korterites, siis see töötab asukohamaale vastu. Noored marokolased ütlevad, et nad ei taha õppida asukohamaa keelt, ja küsivad: miks te meie keelt ära ei õpi? Neis on tekkinud mingi irratsionaalne trots, mis kollektiivselt võimendub.
•• Pedosk: Eestis ei ole rahvuslikul pinnal getode tekkimine siiski tõenäoline. See on võimalik suurtes ühiskondades, kus terve linnaosa saab toimida autonoomselt ainult võõrkeelsena. Üleliiduliste tehaste ja tööstusharude lagunemise järel ei saa Tallinnas üksnes vene keelega hakkama, see on veel võimalik ilmselt ainult Ida-Virumaal.
•• Kas Eestis võib täheldada jõukamate elanike koondumist kindlatesse piirkondadesse?
•• Pedosk: Rikaste getosid, kui mõista nende all diskrimineerivaks eraldamiseks loodud linnaosi, Eestisse tekkida ei saa. Üks väheseid näiteid on vaid Tiskre, mis eraldas end väliskeskkonnast väidetava turvalisuse tagamiseks. Nemad on seni jäänud ka ainukeseks.
Ülejäänud katsed luua rikaste suletud linnaosi on läbi kukkunud. Võtame kas või nn Lollidemaa – eestlased ei taha samastuda sellise aegunud pompöössusega. Tõsist kahju arendusturu mainele on tekitanud ka Merirahu projekt, mis oli katse müüa vaieldamatult parimat vaadet sepistatud aia taga. Mis jäi aga puudu, oli nõudlus sellise eluviisi järele.
Üks asi, mis rikaste getode teket takistab, on ka Eesti miniatuursus. Väga rikkaid inimesi on vähe, nende toodetud ülikallile kinnisvarale puudub järelturg. On küllalt näiteid, kus 7-miljonilise ehitusmaksumusega eramu turuhinnaks on kujunenud vaid kaks miljonit. Ja ega rikaste linnaosas ei ole parem elada kui vaeste getos. Rikkaks saadakse ju eri viisidel – kes teadmistega, kes nahaalsuse või ka ebaaususega… Samuti joondub kuritegevus uute võimaluste järgi.
Noored, kes ostavad kortereid kvaliteetsemasse elurajooni, ei ole mitte jõukamad, vaid pigem lihtsalt tulevikule mõtlevad inimesed, kes tahavad täiuslikku ja kaasaegset elukeskkonda. Näiteks pooltel peredel, kes ostavad Veskimöldresse korteri, ei ole isegi autot…
•• Kaasik: Ent siiski võib täheldada, et teatavad jõukate elurajoonid on Eestis tekkinud. On suuremate ja väiksemate sissetulekutega elukutseid. Kuid see fakt ei tohiks inimesi drastilisel kombel selekteerida. Linnade suuremate korterelamute arenduspiirkondadele peab omavalitsus tegema ettekirjutusi korterite omamise-kasutamise vormi ja vahekorra suhtes.
•• Pedosk: Eesti võiks oma elu-asemepoliitikas eeskuju võtta näiteks Soomest. Seal elab rohkelt peresid munitsipaalettevõtetele kuuluvates üürikorterites, paljudel väga korralikku palka saavatel inimestel ei ole omandit. Nad liiguvad ühest üürikorterist teise – vastavalt sellele, kuidas pere suurus ja vajadused muutuvad. Eestis kuuluvad aga üürikorterid valdavalt eraomanikele ja rendihinnad on õiglased, kuid väga kõrged. Tallinnas ei ole näiteks ühtegi munitsipaalmaja, kus oleks vakantsed 50 või 100 korterit ning kuhu võiks inimesed kiiresti elama panna, juhul kui kuskil toimuks mõni õnnetus, suur tulekahju või pommiplahvatus.
Kui Eesti kohalikud omavalitsused tegeleksid rohkem munitsipaalehitusega, saaksid nad jõulisemalt kaasa rääkida linnaruumi kujundamises ja vältida slummistumist.
Loe: epl 21.08.04