Veronika Valk – arhitekti mängud linnas ja linnaga
Piret Tali
“Ma ei karda kõrgust,” ütleb noor arhitekt Veronika Valk (27). Ta istub parasjagu oma kodumaja katusel, jalad väljapoole rippu. Teatab, et hüppab langevarjuga ka. Aga õnneks mitte sellelt katuselt.
Kõrgused, ideaalid ja maksimalism on otse tema jaoks loodud. Urbanismist inspiratsiooni ammutamine ka. Sellelt kesklinna katuselt on suurepäraselt näha Tallinna umbe ehitatud mereäär. Ja pekinglike pilvelõhkujate kiskjalik armaada.
Katusel sobib mõelda. Vabast pääsust ja vaatest merele. Sellest, et Tallinn pole kesklinnast kuidagi käsitletav merelinnana. Või sellest, et trammiliini võiks läbi linnahalli mereni viia. Kui masstootmisse jõuavad Hiinas ja Saksamaal tehtavad autosid asendavad hõljukkapslid, kuhu siis tulevad majade peasissepääsud?
Suuresilmne ja miniatuurne Veronika on ainult naistest koosneva arhitektuuribüroo kavakava üks asutajaid, osanik ja arhitekt. Koos temaga lõid selle Katrin Koov, Siiri Vallner ja Kaire Nõmm.
Hoolimata napist east ja naissoost, tundub ta Tallinnale, linnaplaneerimisele ja arhitektuurile palju laiemalt vaatavat, kui esmapilgul arvata oskaks. Ehkki tema ideedega peab suutma sammu pidada.
“Arhitektuur on sotsiaalne kunst,” ütleb Veronika. “Üks minu õppejõude Andres Alver jahmatas alati tudengeid, küsides: hea küll, sa tegid maja, aga mida inimesed seal teevad? Sellest kõik algab ja sellega lõpeb. Teed täiesti tavalise maja, kus inimesed hakkavad hoopis teisiti toimima.”
Kavakava arhitektide girl power
Tema ja Villem Tomiste kavandatud hoone ehitus Köleri tänavas seisab. “Naabermaja elanikud seovad oma protesti Kadrioru miljöö teemaga, et ei sobi sinna,” ütleb Veronika. Nemad on sidunud maja ja selle fassaadi puidust Kadrioru asemel Narva maanteega. “Natuke suuremad ja kõrgemad hooned Narva maantee ääres moodustavad Kadrioru puitasumile kaitsva barjääri ja müratõkke,” leiab arhitekt.
Vana Heliose kino õue peal Viru tänava hoovis kasvavad kastis puud. Need jäid sinna ühest suvisest prantsuse linnamaastikuarhitektide tööst, kui nad planeerisid linna kaubandusvaba meeleoluruumi. “Me lubasime neile kaste korras hoida,” ütleb Veronika süüdlaslikult.
Sealtsamast kangi alt läbi asuvadki kavakava büroo ruumid. Kuidagi koduna mõjuvad ruumid. Ühes otsas möllavad tekstiilikunstnikud. Teises kollased ekstra naistele disainitud bürootoolid. Neil saab istuda ainult miniseeliku või pükstega.
Keset tuba on kolm hiiglaslikku lille. Need on osa vanalinnapäevade kujundusest. Kõige suurem, pöörlev ja CD-delt päikesejänkusid heitev lill ootab Berliinis kevadet ja eksponeerimist.
“See pole otseselt ideoloogiline feministlik lähenemine oma tööle,” ütleb Veronika. ”Tüdrukute keskkond on selline, kus loovus töötab kõige paremini, kus mõte läheb lendu, aga palju pehmemalt ja müstilisemalt.”
Alustasid nad neljakesi, aga kohe oli selge, et on abiväge vaja. Nüüd on neli inimest juures. Kõik on tüdrukud, aga see pole taotlus olnud.
“Kujutad ette, kui läheksin ehitusele ja ütleksin, et kuulge, siin on betoon valesti valatud, kes mind kuulaks,” lausub arhitekt eneseirooniliselt. “Aga kui lendame neljakesi peale, siis majad kerkivad, nagu tahame.”
Miniatuursena ja erksavärvilistes riietes, suurte silmadega ja ereblondi afroliku soenguga Veronika meenutab tõesti kuidagi kohatult kinni-lahti silmadega nukku.
“Meestekeskses arhitektuuris on tunnetuslik ja emotsionaalsem pool puudu,” ütleb ta. “Puudu on kogemuslikkus, mõtlemine meeltele, ruumi enda atmosfäär, mis ei tule jooniste alt välja. Seda on arhitektuuris liiga vähe ja ilmselt on see ka põhjus, miks meil kavakavaga nii hästi läheb.” Magada neil igatahes aega ei ole, tööd on rohkem, kui teha jõutakse.
Valgusfestival vanalinnas
Kahe nädala pärast hakkavad Veronika Valgu ja kavakava juhatusel tööle üheksa rahvusvahelist arhitektide tiimi, et mõelda välja Tallinna valgusplaneering. Lähemas plaanis peaks sellest jaanuariks-veebruariks realiseeruma vanalinna bastionivööndi ehk siis vanalinna ümbritsevate paekivimüüride valgustus. Kui iga aasta tehakse jõuluvalgustus ja vahetatakse välja tänavavalgustust, miks ei võiks sellest kokku saada püsiväärtusega kaasaegse valguskunsti projekt?
Kaugemas unistuses saaks Tallinnast üks osa endiste hansalinnade valgusfestivalide ketis. Sealt ka projekti nimi Hansalite. Veronika ammutas inspiratsiooni Saksamaal Braunchweigis toimunud valgusfestivalist, kus kogu maailma valguskunstnikud selle hansalinna sillad valgusesse rüütasid. Veronika lausub, et ambitsioon selles vallas on tal jube suur.
Koordineerimatu tegevus
“Ka Mustamäel ja Lasnamäel annaks valgusega palju ära teha,” ütleb Veronika. “Meie eesmärk on arutleda Tallinna linnavalgustuse planeerimise üle.” Reaalsuses on sageli nii, et üks linnaamet püstitab valgustusposti, teine asub sinna järgmisel nädalal trassi rajama ja võtab maha. “Tegutsetakse SAPA osakondades paralleelselt, kõik viivad otsuseid ellu, aga omavahel üldse ei koordineeri. See, mis Tallinnas juhtub, on jube kaootiline,” lausub arhitekt. “Üks ei tea, mis teine teeb.” Veronika arvates peakski organisatsioonid ideaalis oma jõud ühendama ja korrelatsiooni viima ning võimendama. Nagu seda teevad tuleskulptuuridega tegelev Valgusfestival, Kesklinna valitsus, kultuuriväärtuste amet ja Hansalite.
Kosmodroom ja plekkvares
Oktoobris sai Rakveres valmis linnaväljaku uus planeering, mille kohalikud elanikud on kosmodroomiks ristinud. Tegid seda veel üliõpilastena Veronika Valk, Villem Tomiste ja Ott Kadarik. Platsi lõpliku näo projektee-ris arhitektuuribüroo Kosmos.
Endise autoparkla paika on ehitatud jalakäijate ala, kus on metallist tiibadega bussiootepaviljon. Rahvas kutsub seda vareseks. Planeerima hakati 1999. aastal.
“Et see väljak teoks sai, oli ime. Saadi jagu autoparklast, kus aknast aknasse juttu aeti. Pikendasime jalakäijate osa, mis seni kusagil bussijaama juures ära lõppes. Seal on hulgaliselt hästi läbi mõeldud detaile.”
Narvas kujundasid nad Villem Tomistega raekojaesise platsi, kuhu iga soovija võis endale nimelise kivi paigaldada. “Tekkis elav kujutluspilt, kuidas raekoja tornist saaks teha pildi, kus kõik seisavad oma kivi peal ja vaatavad üles,” kirjeldab Veronika. “Väljakud on ju inimestele.”
Suure-Jaani juurviljasupp
1500 elanikuga Eesti linnas Suure-Jaanis on kavakaval valmimas gümnaasiumi spordisaal, kus on ka kohvik, raskejõustikusaal, uus garderoob koolile, söökla. “Uskumatu, et seda armast paika nimetakse linnaks ja sellise elanikkonna juures tehakse sinna nii suurt maja. See on tõestus sellest, et ka väike saab olla tõhus,” räägib Veronika. Tänu maja erksavärvilisele fassaadile, mis punaseid ja rohelisi killukesi näitab, kutsuvad kohalikud maja juurviljasupiks.
Kuidas teha kommikunsti?
Suure-Jaanist linna sõites tuli Veronikal mõte hoopis teisest vallast. Kuidas oleks korraldada kommi-workshop. Ta läks Kalevisse ja korraldas asja ära. Noortele disaineritele eraldati kilode kaupa marmelaadi, iirist, karamelli. Šokolaadimassi raiusid tüdrukud kirvestega. Selle uskumatust struktuurist ja peenekiulisusest on Veronika seni vaimustuses. Et workshop’is hakati tegelema sellega, missugused need kommid siis ikkagi olla võiksid.
Näiteks selleni, et loodi marmelaadist pusle või värskest mündilehest kommipaber, kus best before möödumine on näha lehe närtsimisest. “Sellest on saamas rändnäitus, klaasist konteiner, mis on täis kommikunsti,” ütleb Veronika.
Linnaruumis on selliseid asju ja kohti, kust iga päev mööda käid, aga mida muidu tähele ei pane. Sinna see konteiner tekibki.
Tubina kuju juhatab orkestrit?
Veronika tegutseb Arhitektide Liidus ja on loonud noori disainereid ühendava organisatsiooni NODI. Enne tükk aega mõtles, sest kes see ikka viitsib poolametlikku organisatsiooni teha. Seda enam, et professionaalset kaitset see ei paku. Vastuseks leidis ta koostöö teiste kunstnikega – tootedisainerite, graafiliste disaineritega jne.
Koos Aili Vahtrapuuga saab tal suveks valmis Eduard Tubina mälestusmärk helilooja 100. sünniaastapäevaks Tartus. See on figuur, mille ees on istmete väli. Juunis mängib orkester seal juba dirigent Tubina juhatusel. See on heli ja valgusinstallatsioon, mis valmib koostöös eesti muusikutega.
Kolumnide netikommentaarid
Veronika kirjutab ajalehtedesse kolumne nii ühiskondlikel kui ka linnaplaneerimise teemadel. Ta kuulub ajakirjade toimetuste kolleegiumidesse. Temast kirjutavad naisteajakirjad. Kas see on teadlik PR?
“See pole PR, aga see on teadlik,” tunnistab Veronika. “Need ideed, mida tahan ellu viia, tunduvad utoopilised. Ma tahan selgitada, kust kõik alguse saab. Ühest küljest ehitan ja teisest küljest tahaks selgitada, miks ma ehitada tahan. Võiks öelda, et kontrollin oma ideid avalikkuse peal.”
Kujutate ette, mis juhtub, kui noor blondiin võtab sõna linnaplaneerimise teemal? Mõistagi lähevad netikommentaatorid leili. “Kui sul on korraga 250 arvamust inimestelt, keda sa ei tunne, ei näe tänaval, televisioonis; kellest sa ei kuule – see on suur võimalus,” ütleb Veronika. Osalt on tema artiklid teadlik sotsiaalne uuring keskmisest eestlasest. Veronikal on plaanis välja anda raamat – artiklid, netikommentaarid ja nende kommentaarid. Kusjuures väljaspool Eestit oleks see raamat kindlasti huvitavam lugeda kui meil.
Arhitektist ema tütar
Veronika pole kellegagi arhitektuuri teemadel nii kakelnud kui oma arhitektist emaga. Selle üle, kes mida ja kuidas teeb.
“Ema on ema ja sa armastad teda, ükskõik, mida ta teeb,” räägib Veronika. “Üks on elus juba mõndagi näinud, teine on noor ja loll ja tahab kõik oma nahal järele proovida. Temaga arhitektuurist ma enam ei räägi, sest siis hakkavad noad ja kahvlid lendama.”
Emale on Veronika tänu võlgu, et ta üldse julges arhitektuuri minna õppima. Ema juures tehnikuna töötamisest aga ei tulnud midagi välja. “Ma ei osanud siis veel suurt, emal polnud aega minuga ekstra vaeva näha ja ma tahtsin liiga palju, ta ei viitsinud minu ulmeliste ideedega kaasas joosta,” arvab Veronika.
Valge ristiga sketšide raamat
“Ma tahtsin kunagi arstiks saada,” näitab Veronika oma punast valge ristiga sketširaamatut. Kõik ideed tuleb üles joonistada, kui need sind külastavad.
“Iga ideed annab mitmeti edasi arendada, kui sa kõiki pähe tulevaid võimalusi üles ei kirjuta, jääb muist struktuure märkamatuks,” on ta veendunud. Veronika joonistab kõik oma mõtted üles.
Seitse aastat tandemit
Paljud oma projektidest on Veronika Valk teinud koos arhitekt Villem Tomistega büroost Kosmos. See on seitsmeaastane partnerlus nii elus kui töös. “Kui nii noorest peast kasvad kokku, siis ei tunne end enam eraldi isiksusena, me olime üks tervik. Kui kumbki meist oma teed läks, siis tundus see siiami kaksikute lahutamisena.”
Veronikat pani see mõtlema, kes ta ikka ise on ja mida tahab. Sõbrad ja kolleegid on nad Villemiga edasi. “Minu jaoks ei eksisteeri mõisteid töö- ja eraelu, mõistetel sõber ja kolleeg ei oska ma ka vahet,” tunnistab ta. “kavakavas jagame palju rohkem, kui tervikuna koos tööd teeme. Elu on üks ja seesama, töö ja inimesed ka.”
Veronika Valk
•• Saanud preemiaid 25 arhitektuuri- ja linnaplaneerimise konkurssidel meil ja mujal, võitnud 10 konkurssi
•• Õppinud: 1994-2001 Eesti Kunstiakadeemias, arhitektuuri kutsemagister
•• 1996-1997 Rhode Island School of Design, USA
•• Valik objekte: Tubina mälestusmärk Tartus, kaasautor Aili Vahtrapuu (valmib juuniks)
Suure-Jaani gümnaasiumi juurdeehitus – kavakava arhitektid (ehitamisel)
•• Tehase Eesti Betoonelemendid territooriumi maastikuline lahendus – kavakava arhitektid (projekteerimisel)
•• Korterelamu Köleri 2 Tallinnas, kaasautorlus koos Villem Tomistega (ehitamisel)
•• Pärnu muuseumiaida rekonstrueerimise eskiis (koos Sadakond OÜ ja Head Arhitektid OÜ-ga – projekteerimisel)
•• Steineri aia rekonstrueerimine Pärnus, kaasautor Villem Tomiste
•• Rakvere keskväljaku detailplaneerimine, kaasautorid Villem Tomiste ja Ott Kadarik
•• Eramud ja sisekujundused Tallinnas ja selle ümber
•• Ühiskondlik tegevus: Eesti Arhitektide Liidu (EAL) eestseisuse liige 2004
•• Arhitektuuriajakirja Ehituskunst ja disainiajakirja Diivan kolleegiumi liige 2004
•• EAL-i noortesektsiooni NODI asutaja ja juhataja 2004
Rahvusvahelise linnamööbli konkursi “Tallinna moodul” organisaator
•• Tallinna kesklinna arengute alane uurimustöö ja näitus “Tallinn tuleb”
•• Juhendaja EKA ehte ja sepakunsti osakonnas 2004
Arhitektuuri- ja urbanismiteemalised artiklid meedias (uurinud SLEIPNIR-i linnauuringus Kopenhaageni-Malmö kaksiklinna näitel Tallinna-Helsingi perspektiivi (2000), vanalinna bastionivööndi tulevikku RING Telepordi workshop’is (1999); ajaloolised keskused vs globaliseerimine (Valencia 1998).