VERONIKA VALK: Idealismi võimalikkusest Eestis
Walter de Maria tegi aastal 1977 New Mexico lähedale kõrbe installatsiooni nimega “Äikseväli”, kus 400 seitsmemeetrist piksevarrast on ühtlaselt 1,5 ruutkilomeetri suurusele alale laiali laotatud. Juba 27 aastat püütakse seal äike hoolega kinni.
Eesti kultuurisfääris aeg-ajalt sähvivad ilusad ideed “maandatakse” mõne analoogse kaitsemeetmega juba eos, enne kui nad jõuavad natukenegi “kahju” hakata tegema. Eestlase piksekaitse on tema olemuslik sarkasm, milles iseenesest polegi ehk midagi halba – kõiges kahtlemine on arengu alus. Korralik skeptik on igasuguse totalitaarsuse vastu, õpetab oma lapsi poliitilisi ja religioosseid juhte läbi nägema, paneb nad keelatud raamatuid lugema, ütleb, et fanaatiline usk on intellektuaalne läbikukkumine.
Aga kunst kui selline armastab “puhtaid ideid” ja lennukaid visioone – ehk täiesti totaalseid asju. Pariisis tassitakse Seine’i kaldale suveks liivarand kokku – on siis prantslased rahvusena vähem skeptilised ja enam idealistid? Hollandi kaasaegse arhitektuuri diskussioon on hästi analüüsiv-sünteesiv, kuid ometi ei vähenda see hollandlaste entusiasmi kohati lausa hullumeelsete projektide elluviimisel.
Kas eestlased teadvustavad endale oma naiivsusekartust? Euroliidu tulekuga lehvivad siin peatselt uued arhitektuuri- ja disainituuled, näidis-stsenaariumiks kas või projekteerimise vähempakkumiskonkurss Tallinna lennujaama laiendamiseks, kus üheks osavõtutingimuseks oli projekteerimisfirma käive 15 miljonit eurot aastas. Ühelgi Eesti arhitektuuribürool sellist käivet ette näidata pole, tahes-tahtmata tuleb otsida koostööpakkumisi väljastpoolt – siis nende värskemate ja innovatiivsemate hulgast.
Kui vastuvõtlik oleks eesti publik MvRdV, Diller+Scofidio või Future Systemsi projektidele? Kümme idealisti ei jõua nii palju ilusaid mõtteid mõelda, kui üks skeptik neid maha kriipsutab. Ideede realiseerumine ei sõltu arhitektide fantaasiaküllusest, vaid nii intellektuaalses kui ka poliitilises sfääris võimul olevate inimeste suhtumisest – ja see omakorda sõltub kogu elanikkonna üldisest meelsusest, poliitikas näiteks valijaskonna omast.
Kui paljud eestlased võiksid enda kohta öelda, et nad on entusiastid ja inspireerivad oma olemusega teisigi enda ümber? Kelle jaoks reaalsus on vaid lähtekoht inimliku headuse mustmiljoni võimaluse elluviimiseks ja kes vaatavad tegelikkusest kaugemale, nähes selle taga üht ilusamat maailma?
Isikuomaduste statistika põhjal on eri riikides ligi 30 protsenti elanikkonnast idealistid – USA-s näiteks nii 75 miljonit inimest. Eestis on see suhtarv ehk väiksem, kuid Tallinna elanikkonna jagu peaks siin idealiste ehk olema. Tallinn oleks kindla peale üks hoopis teistmoodi linn, kui nad ühel hetkel kõik siia kokku juhtuksid. “Jäägem eestlasteks – saagem eurooplasteks” asemel võiks soovitada: “Jäägem skeptikuteks – saagem idealistideks”.
Veronika Valk, k a v a k a v a idealist
Loe: epl 20.04.2004