VERONIKA VALK: Linnahalli taassünd plahvatava kokteilina
Öeldakse, et inimesed väärivad üksteist. Taanlaste-rootslaste pakutud projektid linnahalli asendamiseks igavate-mugavate, anonüümsete-töökindlate elurajoonidega kannavad koondnime Tallinn City Grey. (Enese)irooniline nali?
Hall ei ole mitte värvitoon, vaid alalhoidlik igavus, mis tapab eriomase ja unikaalse. Ükskõik kui halle projekte meile praegu mujalt ka topitakse, linnahall säilitatakse niikuinii. Tugevama õigusega. Tugev ei matki, vaid lihvib oma identiteeti, loob sellest sündmuse. Linnahall on oluline osa Tallinna identiteedist, mille taassünd toimub läbi tema unikaalsuse võimendamise.
Mitmekihiline hall
On räägitud kontserdisaali täitmatust suurusest, lavatehnoloogia olematusest, jäähalli lae kandekonstruktsioonide mädanemisest. Avame siis jäähalli lae, katame klaasiga ja toome päikse liuväljale (tingimusel, et katus jääb käidavaks ning tavaline inimene sinna jalutama võib minna) ja meil on õhtuti valgust kumav terrassistik. Kui linnahalli peal on talvel külm ja tuul viib mõistuse minema – teeme siis sinna ühed sensatsioonilised (teisaldatavad) tuulevarjud.
Igal linnahalli probleemil on olemas lahendus – ja selleks ei ole lammutamine. Lahenduseks on üksteist võimendavate paljude sündmuste loomine meieaegsete võtetega. Linnahalli uuestisünniks on sealsamas vaja kokku segada peaaegu et plahvatus-ohtlik urbaanne sünergiakokteil. Ehk segu paljudest tegevustest ja mitmekihilisest maailmavaatest – ärist, elust ja ühiskondlikust elust. Toon alkeemiahuvilistele järgnevalt näite murunõlvadesse segatavast kolmekomponendilisest retseptist.
Vaatame nõlvade sisse – leiame eest kogu linnahalli ümbritseva teeninduskäigu, mille kahel küljel on enamjaolt tühjana seisvad, algselt tehnilise otstarbega ruumid. See on juurdesõidutee, tänav.
Murunõlv klaaskuplitega
Ärimees küsib, kas äritänav? Miks ka mitte. Linnahalli 0-korruse murunõlvamaailm saaks olla näiteks drive-in meelelahutuskeskus. Sobiks lustimiseks kas või asukoha tõttu – rahulikest, nn eliitelurajoonidest eemal, lisaks on ruumid pimedad ja helikindlad. Linnahalli ja vanalinna vahel tormlevad piki mereäärt üha tihenevad autovood, asi neil siis väike kõrvalepõige teha.
Pereinimesel on luksusjanu alternatiivsema elamispinna järele, mida turul pakutavad tavakorterid ei kustuta. Tema tahaks sellel tänaval näha erilaadse ja unikaalse sootsiumi idülli, kus muldkehand seestpoolt peaaegu et tühjaks õõnestatud ja eluruumid sinna sisse kujundatud.
Valgus tuleks tuppa poolkerakujulistest klaaskuplitest läbi murunõlva, tulemuseks linnahalli ümber aktiivsust tuksuv mummuline murumaastik. Keegi peab piknikku, kusagilt kostavad laste kilked, vahel jonn, imbub raamatulambivalgust, mõni kelgutab (traditsiooniliste kandiliste kardinatega ei saa arvestada). Nõlvade sisse mahub 150 korterit, arvestatud on ka põhjapoolsete nõlvade hõivamisega – eeldusel muidugi, et ehitatakse lõpuks välja algusest peale puudunud kirdenõlv. Vähest päikest kompenseerib suur meri. Klaaskuplid on kolmekihilised, tugevdatud helipidavusega, et helikopterimüra kõrvadele liiga ei teeks.
Muusikuist tugistruktuur
Avalik-ühiskondlik idealist tahab alkeemikult saada mitu (riigi)kärbest ühe hoobiga. Näiteks haridusministeerium püüdis eelmisel aastal muusikakeskkooli, Otsa kooli ja Tallinna balletikooli Rävala puiesteele muusikaakadeemia õuele kokku tuua. Sealjuures pole siiani muusikaakadeemiasse välja ehitatud 500-kohalist kontserdisaali ja mere ääres seisab õnnetult üks 5000-kohaline linnahalli-nimeline.
Proovisin, koolid mahuvad nõlvade sisse ära. Muusikud poevad diskreetselt nõlvade sisse ja moodustavad linnahallile sotsiaalse tugistruktuuri. Koolid töötavad linnahallist sõltumatu, autonoomse üksusena, samas toimib ruumide ristkasutus: tunnid varahommikul, linnahalli melu päeva teisel poolel. Lisaboonus – kõik eesti muusikud uisutavad tulevikus väga hästi.
Loe: epl. 18.03.2004