VERONIKA VALK: President riigiarhitektiks! Arhitekt presidendiks!
Riigiarhitekt peaks vaatama keskkonda tervikuna.
Margit Mutso riigiarhitekti-idee on tõepoolest õhus olnud juba pikemat aega. Siin ei tohiks aga takerduda Tallinna ja/või puhtalt arhitektuursetesse muredesse.
Keskkonda tuleb vaadata tervikuna. Eesti rahvaarv on väiksem kui mõne metropoli keskmisel linnajaol. Eesti asustustihedus pole kuigi suur, siiski nimetatakse meie väikest sootsiumi omaette riigiks, mistõttu on taas ellu kutsutud “külavanema” müüt. Igaüks ise teab, mis teeb. Eesti moodi ühiskonnakord on üks eriskummaline demokraatia avaldumisvorm – “isevalitsemine”, kus individualistlik eestlane mobiil-pargib ise oma auto, grillib privaatse eramaja tagahoovis ise oma kana, viib lapsed oma isikliku autoga ise kooli, teeb ise oma firma, ühendab ennast oma isikliku wifi-rooter’iga ise internetti.
Hea küll – kui nii meeldib, ju siis on Eesti regionaalpoliitikal tõsi taga. Kuid isekas hajaasustus on sama keeruline urbanistlik probleem kui tiheasustus. Eestil on vaja peaarhitekti, ja kohe. Miks? Sest kiire poliitilise rotatsiooni virvarris toimub mõtestatud ruumilise arengu seisukohast kaos. Edasi-tagasi tõmblemised, nagu näha näiteks miinisadama kummastavas kronoloogias või keskkonnaameti ettepanekus paigutada freooni täis külmkappide taaskasutuskeskus Kultuuritehase Katlamajja – asukoht UNESCO kaitse all oleva vanalinna ja mere kokkupuutepunktis ehk mõnes mõttes kogu riigi sõlmpunktis! – viitavad kujutluse puudumisele Eesti elukeskkonna ruumilisest arengust tervikuna.
Keskkond kui tervik
Räägitakse justkui kõigest, samas eimillestki. Millal hakatakse ruumilisi otsuseid tegema nii, et sealt kumab läbi energeetika, demograafia ja majanduspoliitiliste tulevikuväljavaadete sidusus? Ainus positiivne ja läbinägelik ettepanek viimase aasta arhitektuuripoliitikast meenub seoses Tõnis Paltsu ja tema miinisadama-Paldiski-Muuga ratsukäiguga – kombinatsioon, millest riik oleks võitnud.
Igal Eesti suuremal linnal on oma arhitekt, kes kõik teevad väga tubli tööd. Tartu, Rakvere, Viljandi – neil kõigil on tugev peaarhitekt, mistõttu need linnad ka arenevad. Ruumiliselt positiivses suunas – nende keskkond muutub järjest inimsõbralikumaks ja “elatavamaks”. Kas me ei tahaks sedasama Eestile tervikuna? Eesti riigiarhitekt võiks näiteks võidelda selle eest, et Tallinna ja Helsingi vahele rajatav merekaabel oleks piisavalt suure läbimõõduga, et sealt mahuksid läbi ka inimesed ja kaup – autod-rongid.
Riigiarhitekt võiks olla ka see, kes pakub arutlemiseks alternatiive, mis saab pärast “põlevkiviaja” lõppu – kas ehk oleks mõttekas hakata ostma energiat Leedus rekonstrueeritavast Ignalina jaamast? Oma tuumajaama me küllap ei tee, Eesti-Läti-Leedu annavad kokku paraja Rootsi mõõtu turu. Või rakendada Eestis toodetavaid tuulegeneraatoreid? Või elektrolüüsida mereveest vesinikku, millega bensiini asemel vesinikumootoriga hübriidautosid toita? Riigiarhitekt mõtleks ka sellele, mis saab Kirde-Eestist ja selle elanikest 50 aasta pärast – mis on tulevikus sealsed elatusallikad ja milline piirkonna üldine eluolu. Ja kui Eestisse võib tõesti kliima soojenemise tõttu hoopis jääaeg tulla, tudeeriks varakult iglu ehitustehnoloogiaid – nali naljaks, keskkonda tuleb vaadata tervikuna.
Ainuke ametikoht
Võib-olla olekski keskkonnaministri amet see riigi peaarhitekti oma. Valitsusstruktuuri mõttes just nimelt samal pulgal teiste ministritega. Hetkel on aga keskkonnaministri põhiliseks vastutusalaks vaid loodushoid.
Põhiseadus ütleb, et meie loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada – selles pole kahtlustki. Samas elab 70% Eesti elanikke linnades. Kelle vastutusalasse peaks aga kuuluma näiteks ettepanek, et Paljassaarele rajatav uuselamurajoon võiks saada alternatiivset ökoenergiat sealse reoveepuhasti settemudast? Ike Volkov linnaplaneerimise ameti juhina vaevalt sellistele asjadele mõtleb ning keskkonnaamet ei pea linnakeskkonda üldse keskkonnaks. Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik kui riikliku arhitektuuripoliitika väljatöötaja tegeleb seadusloomega.
Ainuke ametipost Eesti Vabariigis, kus olles ehk millekski mõistlikuks aega üle jääb ja on võimalik uuenduslike ideedega ka midagi ära teha ning terviklikku ruumilist mudelit ellu viia, tundub olevat vabariigi presidendi oma. Teen ettepaneku, et seniks, kuni Eestil puudub riigiarhitekt, tuleks presidendi-ametisse valida inimene, kellel on riigi ruumilisest arengust terviklik kujutlus ning ka ambitsiooni seda läbi suruda. President riigiarhitektiks! Ja vastupidi – arhitekt presidendiks!
Veronika Valk, zizi&yoyo arhitekt