VERONIKA VALK: Unistus paremast Tellijast
Hea tellija kasvatamine on väga raske töö – alustada tuleks juba lasteaias või siis hiljemalt algkoolis. Selle kevade kõrghetk tabas mind armsas eesti väikelinnas Suure-Jaanis Viljandimaal, kus leidsin klassinurgast plakati “Kuidas toimib linnaosa?”. Üsna loomulik, et see juhtus linnas, mis särasilmsete entusiastide juhtimisel oma 1300 elaniku (sic!) kohta imeasju korda saadab ehk uut spordikompleksi ehitab ja igal suvel hingematvalt ilusal järvel üle Eesti tuntud muusikafestivali peab. Koolis, kus igal sammul näha nii õpetajate kui kasvandike armastus oma kodu vastu. Miks see väike plakat mulle nii korda läks? Sest arhitektuur sõltub paljus Tellija maailmavaatest, mis kirjutab lähteülesande, korrigeerib projekti, et lõpuks sellest – kahjuks liiga tihti – mööda ehitada. Ja selle maailmavaate saab Tellija kaasa koolist. Suure-Jaani linn on muuseas väga hea Tellija.
Kas pole nii, et keskkonnaõpetuse tundides räägitakse põhiliselt looduskeskkonnast ja selle säästmisest, palju vähem aga tehiskeskkonnast ehk linnast, mis on tegelikult inimsootsiumi levinuim kooseluviis. Või kui räägitakse, siis pigem negatiivses võtmes – et saastab loodust ja raiskab energiat, tossab ja on tolmune. 70 % eesti elanikkonnast elab linnalises keskkonnas – ja ei saa sellega hakkama, tahab sealt ära loodusesse. Keskkonnaõpetus algkoolist gümnaasiumini, ülikoolist rääkimata tuleb tasakaalustada – pole vaja kujunevale isiksusele pidevalt sisendada, et ainus õige tee linnaga suhestumiseks on põgenemistee. Leevendaksime nii ehk eesti keskmiselt kõrget depressioonitaset?
Pigem võiks keskkonnaõpetajad küsida, et kui betoonist, klaasist ja terasest linnade ehitamine raiskab liigselt energiat – millised võiksid olla alternatiivid? Või kui Tallinna autostumise tase on võrdne Saksamaa suurlinnadega, mida siis ette võtta? Rikkumata mõistusega lapsed harjuksid juba varakult uusi lahendusi leiutama ega võtaks täiskasvanuks saades eelnevate põlvede väljakujunenud stamp-mõtlemist automaatselt üle. Ei jääks niisama virisema ja linna vihkama, suutmata midagi ette võtta, vaid asuksid oma lapsepõlveunistusi ellu viima. Võibolla jõuaksime varem täispuhutava maailmani, kus põhiliseks ehitusmaterjaliks kokkusurutud õhk? Ja autoummikutes kirumise asemel lendaksime ringi ökokapslites. Teeaukude asfalteerimisest üle jääva raha paigutaksime valguskunstiprojektidesse.
Hea tellija kasvatatakse loomingulise mõtlemise õppetundidega. Ikka läbi mängu – näiteks kasvõi sellise, mille Leena Torimiga ühele konkursile saatsime. Mobiiltelefonita, mis on ühtaegu personaalne ja sotsiaalne ehk ideaalne mänguvahend, ei saa täna enam ükski linlane hakkama ei lasteaias ega mujal. Meie telefonimängu mõte on virtuaalse looduse kasvatamine pärismaailmas, eelkõige linnakeskkonnas. Mängija defineerib GPRSi abil endale ala, kus asub taimi kasvatama – mänguruum võib olla ükskõik kus: pargist kõrghoone katuseni, oma toast lahesopini. Mängija tellib “seemned” ja asub nende eest hoolitsema, aimamata lõpptulemust – areneva isendi välimus ja olemus selgub mängu käigus. Ristamise läbi genereeritakse uusi liike – tekivad fantastilised taimekooslused, mis nähtavad teistelegi mängijatele. Mängijad hakkavad omavahel võistlema – olgu või teemal, kellel on kõige metsikum biotoop. Siis oleks juba mõistetavam mõne mobiilioperaatori väide, et tal on “kõige ilusam leviala”.
Botaanikumäng arendab loovust, kolmemõõtmelist mõtlemist ja linnas navigeerimist. Igaüks loob unikaalse maailma, kus kõik võimalik – paralleelsete maailmade koosolemise võlu õpetab ka tegelikus maailmas teistega arvestama ja teistelt õppima. Armastus looduse vastu, loodusest aru saamine vaid suureneb – mäng motiveerib enam biosfääri kohta teada saama, looduse eest hoolitsema, seda mõistma ja omaks võtma. Igal mängijal on küll oma isiklik “liivakast”, ometi suunatakse mängijat teistega suhtlema. Järjest hullumeelsemate ristamiste läbiviimiseks tuleb teistega taimeseemneid vahetada, võimalikult lopsaka tulemuse saavutamiseks hooldusnippe omavahel jagada. Kõigele lisaks õpetab mäng kannatlikkust – taimed kasvavad ju aeglaselt, kuid kogu vaev ja pikk ootus tasutakse fantastilise maailmaga. Nagu tänase arhitektigi unistus paremast Tellijast.
Admiraliteedi basseini ja Mere puiestee vaheline ala Tallinnas Detailplaneering: 2003/2004, praegu menetluses, järgmine koosolek Arhitektuurinõukogus 18. mail Arendajad: Ühinenud Kapital ja Skanska EMV Mahuline lahendus: Meeli Truu, Nord Projekt Liiklusskeem: K-Projekt (Nord projekt)
Loe: EE 12.05.2004